Jaana askeldamised-tegemised-mõtlemised...

Ma tean, ma tean, olen kolepaha..

2010-05-09T21:25:00.002+03:00

Viimased kuu, poolteist on olnud hullumeelsed. Peale eelmist sissekannet on ka palju toimunud. Märtsis oli mul suht palju koolitööd ja praktika ka veel täiskohaga. See oli suht raske. Ja siis peale 2 nädalat praktikat tulid juba mu vanemad siia külla. Saime nendega vahvasti aega veeta ja palju asju näha. Käisime Maastrichtis ringi, siin Leuvenis, siis veel Limburgis ka, ja mu vanemad käisid isekeski Amsterdamis ja Keukenhofis. Ja siis muidugi tuli ka minu sünnipäev, üks põhjus miks vanemad just aprillis siiapoole tulid (noh, ja muidugi sest meil siin lilled õitsesid juba). Minu sünnipäeval oli mega ilus ilm, soe väljas. Mässasime aias Roy juures natukene ja meie emmega tegime süüa. Mina tuiasin väljas lühikeste pükste ja lühikeste käistega. Ja siis õhtupoole sain esimest korda oma elus oma sünnipäeva väljas pidada. See oli vahva.
Peale minu sünnipäeva pidid mu vanemad koju tagasi lendama, aga kahjuks-või õnneks hakkasi just paar päeva enne see vulkaan Islandil purskama. Niiet nende lend lükati edasi. Mina aga tegin endale koolist ühe vaba päeva, et natukene veel oma vanematega koos olla. Siiski teisipäeva hommikul pidin ma Leuvenisse tagasi tulema, ja vanemad Gronsveldi jätma. Aga Roy hoolitses nende eest hästi. Nad nägid veel palju vahvaid asju. Ja siis lõpuks reedel, peaaegu nädal hiljem said nad ka koju lennata.
Peale mu vanemate koju minekut hakkas mul jälle praktika peale ja hakkas juba lõpupoole veerema, niiet oli jälle palju teha. Ja juba eksamid hakkasid ka kummitama. Niiet nüüd olen siin usinalt materjale välja printinud ja natukene juba lugenud ka. Sain oma eksamiplaani ka teada, 6 eksamit 3 nädala jooksul. Aga noh, ilmselt peaksin õnnelik olema, et vähemalt 1 päev on kõigi eksamite vahel. Ja muidugi igasuguseid kooliasju on palju olnud teha. Praegu alles hakkab kohale jõudma, et mu esimene aasta siin hakkab otsa saama. Natukene on kooli veel jäänud ja siis Juunis eksamid. 23.juuni on mu viimane eksam ja siis ongi läbi! Veider, kuhu see aeg kõik kadunud on??!!
Viimane nädal on ilm siin suht külm olnud, ja see aitab natukene koolitööde tegemisel. Tänaseks oli Katerina meil aga planeerinud võrkpalli mängu, meie muidugi mõtlesime, et ilmselt on ilm jälle kaka, ja siis jääb ära. Aga täna hommikul kui üles ärkasime oli taevas sinine ja päike väljas. Kuskil 15-16 kraadi ringis küll enamus ajast aga siiski. Ja meie Royga mõtlesime et lähme ikka. Ja Katerina ja tema üks Tšehhi sõber tuli ka. Olime siis 2-2e vastu. Minul polnud halli aimugi kui hästi Roy oskab võrkpalli mängida. Tuli välja et ta on ikka selles väga hea, tema serv oli ikka killer. Nii vahva, ja me tegime hea meeskonna. Võitsime Tšehhe igaljuhul!!:D Väga vahva oli, poole ajast olime liival pikali ja irnusime naerda. Sai palju nalja ja ka palju sporti tehtud. Nüüd on selline mõnus trennijärgne rammestus peal...käed on mul punased ( ja homme ilmselt sinised) aga see oli seda väärt. Väga tore pärastlõuna. Mängisime vähemalt 2 tundi. Natukene aega tagasi läks Roy kodupoole ja mina istun siin nüüd arvuti taga. Peaks hakkama jällle midagi arukat tegema, aga praegu on väga raske. Tore nädalavahetus on seljataga!
Järgmised paar nädalat olen ma nädalavahetusel Roy juures, järgmine nädal on Roy Oma (vanaema) sünnipäev, nädal peale seda on Roy nõbu pulm. Ja siis veel nädal peale seda läheme me Royga PinkPopile, Pinki ja Prodigyt ja palju teisi vaatama. Ja siis nädal peale seda on minu esimene eksam. Bahh...
Järgmise paari nädala sisse jäävad veel minu magistritöö sissejuhatuse presentatsioon ja Hollandi keele eksam. Niiet saab olema kiire. Andke andeks kui ma palju ei kirjuta, aga eks ma ikka üritan õppimise vahepeal ka natukene rohkem siia jõuda. Et ikka teate millega ma siin tegelen!
Emban teid kõiki!

Uupsi, venis jälle pikaks see vahe...

2010-03-23T21:06:00.007+02:00

nonii, nüüd olen jälle lainel natukene. Vahepeal on aeg kohutava kiirusega mööda vuhisenud, igasuguste erinevate koolitükkide ja magistritöö kütkes. Täna sain ühe posu asju ära saadetud erinevatele professoritele, eks siis nüüd näis, kellele ma pean lisaks midagi tegema ja kellele mitte. Täna saatsin oma magistritöö sissejuhatuse esimese mustandi juhendajale. Reedel saame kolmekesi kokku (juhendaja pluss minu kaastudeng) ja arutame. Loodetavasti talle meie mustand meeldib. Võttis päris kaua aega et see valmis saada.
Vahepeal on aga kevad kohale jõudnud siin Belgias. Eelmine nädal oli neljapäeval sooja 18 kraadi. Õhtul kui ma Roy juurde rongiga läksin, siis mul polnud jakki isegi vaja, nii soe oli. Ja õhtul tegime aias natukene tööd värskes õhus.
Väiksed kevadekuulutajad Roy aiast:

Mis siis veel vahepeal huvitavat juhtunud on. Meil oli Royga plaan minna Genti märtsi alguses, aga Filip oli ära Hispaanias ja Evi (tüdruk kellega Roy soomes tutvus) jäi haigeks. Niiet me pidime oma plaani edasi lükkama. Ja siis mõtlesime et läheme Genti 10.aprillil, just enne kui emme-issi siia tulevad. Ja loodetavasti on Filip ka siis vaba, oleks vahva teda ka näha. Gentist on mul mõned päris toredad mälestused ja Roy pole Gentis käinud varem, niiet panime plaani.
Vahepeal käisime siin Leuvenis ühel õhtul jäähokit vaatamas kohalikus Jäähallis. Mõtlesime et läheme sinna jala, et pool tunnikest jalutamist. Ühel hetkel aga jõudsime kohta, kus autotee sai otsa ja ees ootas midagi metsatuka sarnast. Ja sealt läks läbi ainult üks kitsuke rattatee. Kuna siis oli veel enam-vähem valge väljas siis otsustasime et läheme seda teed pidi, sest jäähall oli ainult kuskil 500 m kaugusel. Ja siis olimegi kohal. Jäähallis oli muidugi väga külm ja see ei olnud just eriti uus jäähall. Aga vaatamata sellele nägime ühte vahvat hokimatši, mille Leuven muidugi kaotas (Roy naerab et alati kui me siin Leuvenis mingit võistlust vaatam läheme, saab kodumeeskond pähe). Paar pildikest hokimatšilt:
Leuven Chiefs
Turnhout Sharks

Ja meie.
Eelmine nädalavahetus oli siin ilus ilm niiet tegime palju tööd aias ja laupäeval käisime Maastrichtis soppamas. Või noh, tegelt oli meil ju mõnda asja vaja ka. Ja kokkuvõttes ostsin ma endale printeri-koopiamasina-skänneri 50 eurtsi eest. Nüüd on hea rahulik, saan kõik ise kodus teha, ei pea alati kuskile jooksma.
Laupäeval õhtul olime kutsutud Dennise ja Priscilla juurde nende uut maja vaatama. Priscilla on meil juba 8 kuud rase ja armsalt ümar. Ja neil on väga ilus uus maja, päris palju ruumi ja kõik uus ja ilus. Seal võibolla elaks isegi, ainult need kitsad keerdtrepid siin Belgias ja Hollandis mulle ei meeldi. Aga noh, eks see ole sellest ruumipuudusest, kõik peab alati kõrgusesse minema. Igaljuhul põline eestlane nagu ma olen, siis meisterdasin ma neile ühe soolaleivakingi, leivast siilikese, seest täitsin soolaga. Eks nad alguses naersid, sest ega nemad ju meie traditsioone ei tea, aga peale seda kui ma neile seletasin ära leiva ja soola tähenduse sai neile asi selgeks. Ja tundus, et neile see meeldis ka. Terve Roy pere käis koguaeg vaatamas kui ma siilikest valmistasin, neile oli see nii huvitav et mida ma küll meisterdan ja mida see tähendab. Vahva!
Siin on siis lõpptulemus:

Nüüd tuli väss peale ja peavalu ka hakkab juba häirima. Eks varsti jälle vast kirjutan miskit..

tsaupakaa

Hallo!Ik ben Jaana...

2010-02-22T21:33:00.011+02:00

Nii, mis siis eelmise blogi sissekande järel on juhtunud...
Ahjaaa, kool hakkas jälle peale. Millega kaasnes muidugi kohe jubesuur segadus. Meie tunniplaan on jälle üks suur kaos. Vähemalt hetkel on see enam vähem paika pidanud isegi. Aga mis minu argipäeva ellu vähekenegi elevust toob on Hollandi keele tund. Muidugi esimene kord kui me tundi läksime, siis keegi ei teadnud kes me oleme ja mida me tahame, sest meie teaduskond polnud muidugi ei meid registreerimisest teavitanud ega ka keelteteaduskonda teavitanud et me tulemas oleme. Ja siis peale pool tundi igasugu sekretäride ja direktoritega vaidlemist, lasti meid klassiga ühineda. Jippii!! Ja siis me nüüd õpime Mike'i, Miladi, Bob'i ja Katerinaga Hollandi keelt koos. Juba esimestes tundides tuli välja et me kõik õpime füsioteraapiat ja sellest tuli suur elevus. Kõik grupikaaslased teavad meid kui füsioterapeute. Ja õpetajad ei lakka mainimast et neil pole kunagi üheski grupis koos nii palju füsioterapeute olnud...ja ka Kreeklasi (aga see pole nii huvitav).
Meie grupp on kuskil 20-30 inimese ringis, aga kõik ei käi koguaeg kohal. Või siis on loobunud sellest ainest või grupist peale esimesi kordi. Mulle meie grupis meeldib. Üks meie õpetajatest, kui kuulis et me kõik üksteist tunneme ja sama asja õpime, ajas meid kohe lahku. St. paigutas minu kahe hiina tüdruku vahele. Teisel nädalal istusin ma vabatahtlikult teise klassi otsa, kuna tahtsin natukene varem ära minna, et varasemale rongile jõuda. Nüüd me istume juba ka teiste inimestega koos. Meie grupis on rahvast igaltpoolt Jaapanist ja Mongooliast kuni Ameerika Ühendriikideni. See on vahva! Nimed hakkavad juba meelde jääma, ja rahvas suhtleb omavahel. Meie suhtleme vist rohkem Itaalia poisi Vincenzoga, Kreeka poisi Yiannis'ega ja täna istusin nt Itaalia tüdruku Monicaga. Eks teistega suhtleme ka ikka, aga veidi vähem. Tundides on muidu enamasti suht lõbus, aga minul on vahepeal ka igav. Olen üks nendest kes enamusest aru saab mida õpetajad räägivad ja kuna alustasime täiesti algusest, siis minu jaoks on natukene kordamist. Aga samas ma saan tugeva aluse alla lõpuks. Ja võibolla julgen rääkimagi hakata! Hehee, eks ma ikka juba räägin ka tegelt...Ja kohalikud väidavad et mul pole isegi aktsenti, lahe:)
Mis siis veel, ahjaa. Üle-eelmine nädalavahetus olin Roy juures ja täpselt sellel ajal tähistavad Hollandlased (või siis Lõuna provintsid pigem) karnevali. Kogu tausta ma teada ei saanudki, et miks ja nii... Aga igaljuhul karnevali ajal panevad Hollandlased ennast hullumeelselt riidesse, maalivad näod värviliseks ja joovad palju. Pühapäeval käisime Royga Maastrichtis karnevali paraadi vaatamas, see oli vahva. Aga väljas oli veidi külm. Siit mõned lahedamad grupid/kostüümid:
Grupp nimega Segura, nad nägid välja suht jubedad aga mängisid hästi drummi:
Kaardid olid ka lahedad:
Ja siis üks teine kohalik orkester:
Ja viimaks üks pingviinipaar:
Paraad kestis oma 2 tundi aga peale esimest tundi olid minu varbad juba jääpurikad ja Roy omad ka. Niiet me väga kaua seal ei passinud. Samas oli vahva midagi sellist, väga hollandlaslikku näha. Roy väitel mõned hollandlased hakkavad karnevaliks valmistuma juba Novembris...Hullukesed:)
Reedel käisime Royga siis lõpuks Avatari vaatamas, 3D. Ma olen vist veel siiamaani udu sees sellest ajast peale. Tahaks uuesti seda näha, et kõiki neid vahvaid detaile uuesti märgata. Ühesõnaga vist sai selgeks et mulle väga meeldis. Viimase aasta (kohe kindlasti, kui mitte paari) parim kinoelamus. Uskumatult ilus film. Mina poetasin krokodillipisaraid muidugi lõpus, nii ilus oli! Royle ka meeldis väga.
Eelmine näd vahetus käisid Cèline ja Nathan siin meil külas. Istusime minu väikeses stuudios ja sõime kooki, kõndisime kesklinnas, mängisime bowlingut ja sõime õhtul pitsat. Oli vahva päev!!
See nädal on mul suht kiire ja palju asju teha. Saan oma juhendaja ja magistritöö tudengiga kokku, pluss igast kooliasju on veel vaja teha. Neljapäeva õhtul lähen jälle Gronsveldi Roy juurde pikaks nädalavahetuseks.

Nagu Mikule meeldib viimasel ajal kirjutada (muidugi tema enda perekonnanimega)...
...Meiesaar out

noniinoniinoniinoniiinoniii...

2010-02-09T22:00:00.002+02:00

Olen jälle lainel. Ja palun väga vabandust et midagi kirjutanud pole juba kaua aega. Lihtsalt viimased kuud on olnud suht kreisid. Võibolla siis alustan kiire kokkuvõttega viimastest kuudest:
Detsember
Roy sai diplomi kätte, ja käisime Antwerpenis Rocki mängul. Leuvenist Antwerpenisse sõitsime 2 tundi (60 km) aga lõpuks olime õnnelikult kohal. Mängu küll kaotasime aga vahva oli ikka meeskonda näha.
Minu esimese semestri viimane praktika algas natukene enne jõule, 24.veebruaril olin tööl kl 16-ni. See oli ikka jama, peale praktikat siis reisisin veel Roy juurde ja siis sõime alles jõuluõhtusöögi.
Jaanuar
Minu kuu Pellenbergis oli väga raske. Iga hommik pidin oma korterikesest 7.25 välja minema et kõndida 10 min bussipeatusse, kust oli Pellenbergi 45 min sõit. Juba esimestest päevadest anti mulle ainult hollandi keelt rääkivad patsiendid ja suht tasuta tööjõu tunne oli vahepeal. Töötasime seal kl 17-ni ja siis pidime alati 17.07 bussile jooksma, sest järgmine tuli poole tunni pärast. Niiet headel õhtutel jõudsim ma koju kl 18, kui halvemini läks või bussid hilinesid ja poodi oli vaja minna siis jõudsin koju kl 19. Ja nii iga päev. See võttis ikka väga läbi. Pluss 3-st juhendajast oli 1 tore ja normaalne. Ja patsiendid olid rasked ja teraapia keeruline, pluss seda üritada neile hollandi keeles selgeks teha (sest ma ei räägi ju veel eriti) oli eriti raske. Kui see kuu läbi sai, olin meeletult õnnelik. Ja rahul et hakkama sain. Ja ilmselt sealt sain ka kõige kõrgema hinde, loodetavasti. Nad olid rahul minuga igaljuhul.
Peale praksi lõppu oli veel Roy siin nädalavahetusel ja esmaspäeval viis mind lennukile ja ma lendasin koju. Kus oli väga külm. Aga tähtsamad sõbrad said üle vaadatud. Muidugi internet ja msn blokkisid täiega, niiet me Royga ei saanud normaalselt suhelda. Olime õnnelikud kui ma tagasi belgiasse jõudsin.
Nüüd eilsest algas meil siin teine semester ja eile oli mul esimene hollandi keele tund. Millega oli igasugust segadust kui palju ja tundub et siin on meil kõikide teiste ainetega ka. Märtsist hakkab jälle praktika, niiet asjatamist on küllaga. Aga hea et meil keeletunnid hakkasid, kuigi praegu kaks esimest tundi on mul suht igav olnud. Sest ma saan enamusest asjadest aru mida õpetaja räägib, samas kui teistel on sellega probleeme. Mina enamast tõlgin seal teistele. Loodan et neljapäeval jõuame ees ja perekonnanimest juba kaugemale.
Eelmine nädalavahetus käisime Royga Prantsusmaal ja Luksemburgis. Isabelle, üks prantsuse tüdruk kellega soomes tuttavaks saime elab Luksemburgi piiri ääres Prantsusmaal ja mõtlesime et läheme talle külla. Ja siis näeme Luxemburgi ka. Ja nii oligi, reedel sõitsime läbi Luksemburgi Thionville'i poole, kus Isa elab. Laupäeval vaatasime thionville'is natukene ringi ja siis sõitsime Metz'i. Metz on juba suurem linn, kuskil 200 000 elanikuga. Täitsa ilus linn, palju kirikuid, ainult majad olid kõik beezid. See oli naljakas. Laupäeva õhtul sõitsime Ottange'i, Isa poiss-sõber Cassiano poole. Ottange on väike külake Luxemburgi lähedal, tõeline mägiküla. Õhtul käisime kohalikus pitsabaaris ja sinna sõita oli väga vahva, mõnusad kurvilised mägiteed.
Pühapäeval sõitsime aga siis Luxemburgi, et seal natukene ringi vaadata. Seal oli vahva, suht võimas on Luxemburgi kesklinn. Mina pole küll eriti midagi sellist varem näinud. Panen varsti pildid ka üles kuskile, praegu internet juksib. Ja õhtul sõitsime siis Royga tagasi kodu poole läbi Ardennes'ide (mäestik Belgias). Seal oli veel täitsa palju lund järel. Ja palju palju udu...
Esmaspäeval hommikul tulin ma rongiga Leuvenisse tagasi.
Ja nüüd ma siin olengi, jälle koolijüts!
Üritan nüüd jälle tihemini kirjutada :)

tsaupakaa

The only easy day was yesterday,,

2009-12-03T14:22:00.002+02:00

Üle paari nädala olen jälle kirjutamise lainel. Ja koolitükke on ka veidi vähem niiet leian pooltunnikese midagi kirja ka panna. Eelmise kirjutise ajal olin ma veel oma esimeses praktikakohas. Nüüd olen juba teist nädalat ambulatoorse kardioloogilise rehabilitatsiooni osakonnas. Stressitase võrreldes esimese praktikaga on langenud omajagu, mis on ju hea. Lihasvalu samas aga on tõusnud. Pean iga päev mõõtma pulssi ja vererõhku lugematutes kordades ja andma patsientidele aeroobset treeningprogrammi, mis on suht raske. Võtab ikka higi lahti. Aga samas inimesed on hästi toredad, juhendajad asjalikud. Minuga on koos ka seekord 2 belgia tudengit: Nikki ja Koen. Nad on vahvad ja viskavad nalja. Ja algusest peale on nad mind palju aidanud.
Pursin hoolega keelt patsientidega ja mõned neist elavad mulle väga kaasa. Kiidavad kui ma harjutusi teen flaami keeles, täna jälle kiideti mind 2 korda. See annab väga palju enesekindlust juurde. Siis julgen jälle proovida.:) Muidu üleüldiselt mulle see praktika meeldib, saan keelt õppida ja ennast jälle vormi ajada. No pain, no gain as they say...;)
Eile rääkisin üle pika pika aja Anni kallikesega. See oli niii tore, tema sõbralikku häält kuulda. Minu eesti keel on no nii vigaseks läinud, mõtlen ju inglise keeles koguaeg, ja siis tulevad hollandikeelsed sõnad meelde jne. Ja siis on kõik sassis. Aga ma räägin eesti keelt ju ainult paar-kolm korda nädalas, siis kui vanematega skaibin või mõne sõbrantsiga jutlen. Ime pole ka, et enam rääkida ei oska hästi. Ja pealegi, keegi ei kirjuta ju mulle...Saaks siis eesti keelt vähemalt lugedagi:S. Okei, ma elan nüüd Belgias aastakese, aga ma pole maamunalt mitte ära kadunud. Telefonid töötavad ja üllatus-üllatus ka Belgias on internet. Isegi paar lausekest juba aitaks, see ei võta ju nii palju aega...
Homme lähen ma peale praktikat Roy juurde jälle, esmaspäeva küsisin vabaks praktikalt, et saaksin Roy diplomi tseremooniale minna. Niiet esmaspäeval sõidame Eindhovenisse pealelõunal. Õhtul sõidame siia tagasi, ja teisipäeval sõidame õhtul Antwerpenisse. Nimelt teisipäeva õhtul mängib Tartu Rock Antwerpeni Giantsitega. Ja meie Royga oleme kohal oma Rocki särkidega. Ma väga väga ootan seda juba. Saab meie poisse näha jälle, veidi võibolla nendega juttugi puhuda. Ma pole see aasta meie võistkonda näinudki terves koosseisus, teisipäeval avaneb mul see võimalus. Niiii vahva!!
Eile käisin ma Pellenbergi kliinikus oma magistritöö esimest mõõtmist tegemas. Nägin kõnnianalüüsi ja esimesed andmed said kirja. See on küllalt aeganõudev tegevus, ja ka küllalt väsitav. Pealegi Pellenbergi sõidab buss kuskil 30-40 minutit Leuveni kesklinnast, mis on juba omaette ettevõtmine. Minu viimane praktika sel semestril täiskohaga on Pellenbergis, siis pean iga hommik väga vara ärkama, et bussile minna.
Praegu nagu rohkem polegi rääkida, mu elu siin pole just eriti sündmusterohke. Eks ma jään siis jälle teie kirju ootama...

Kuumad embused!!

Keegi pole öelnud et elu peab kerge olema...

2009-11-11T22:57:00.002+02:00

No nii, olen jälle siia lehele jõudnud. Ja jah, ma tean väga hästi, et ma pole juba kaua kirjutanud oma tegemistest. Nagu arvata oli, see liigne vaba aeg mis meil esimestel nädalatel oli, kadus kui praktika haiglas algas. Nüüd on jälle pigem orav rattas tunne. Kohati on väga väss...
Et nüüd siis juba peaaegu 2 nädalat olen olnud praktikal UZ Gasthuisbergis, mis on üks hiiglama suur majalahmakas Leuveni piiril. Olen perinataalse füsioteraapia ja günekoloogia osakonnas. Algusest peale on seal kõik mulle väga uus, kuna sellises osakonnas ei oska keegi Eestis füsioterapeutidest unistadagi. Pealegi rasedusest teadsin ma enne sinna minekut väga väga vähe. Praegu pean aga olema juba lausa spetsialist. Peamiselt piinan siis just sünnitanud naisi (kas loomulik sünnitus või keisrilõige) ja ka naisi günekoloogia osakonnas. Ja õhtupoolikuti on pre-ja postnataalsed tunnid ambulatoorselt. Iseenesest on tore, et ka sellises osakonnas füsiod on, sest tegelikult on see ju kasulik. Ja pealegi iga päev näen vähemalt paari 2-5 päevast beebit. Vahepeal lastakse isegi neid näppida ka, aga üldiselt vähe. Aga kui pikka päeva seal rahmeldada võtab ikka päris läbi.
Õhtuti on mul siis veel loengud ka, kus ma viimased nädalad olen suht maganud. Praktika võtab viimasegi energia ära. Aga eks ma üritan ikka kõike teha. Lisaks praktikale ja loengutele peaksin juba tegelt ka lõputööga tegelema ja artikleid otsima ja asjalik olema. Täna oli meil vaba päev (püha Belgias) ja mida tegin mina, õppisin terve päev. Vägev!Aga vähemalt on homseks kõik valmis!
Nädalavahetused on see aeg mida väga väga ootan. Oktoobri lõpus käisme Royga siis Oostendes Belgia rannikul. See oli väga tore nädalavahetus. Pikad jalutuskäigud rannal, õhtune mullivann. Väga lõõgastav. Oostendes külastasime Fort Napoleoni, väga vahva kindlus rannal. Pühapäeval meie nädalaahetusest sõitsime mööda rannikuäärt Blankenberge'sse, kus oli imeilus rand. Ilm oli mega ilus, päike säras ja taevas oli niii sinine. Kõndisime seal kaua ja käisime muulil. Ja peale seda sõitsime Leuvenisse tagasi, et õhtust veel koos süüa.
Järgmise nädalavahetuse olin Roy juures, laupäeval käisime Saksamaal neile uut kööki muretsemas ja pühapäeval võtsime rattad ja väntasime Maastrichti kesklinna. Seal ja ka siin Leuvenis on igal pool poodides juba jõhkralt jõulu asju ja kesklinn on juba jõulukaunistusi täis. Veidi veider. Eestis on juba lumi maas, siin on ikka enamasti üle 10 kraadi sooja. Aga ma loodan ikka valgeid jõule näha ka siin!
Viimane nädalavahetus oli Roy siin ja laupäeval tulid Dennis ja Priscilla (paarike kelle pulmas me Royga augustis käisime) ja Remco (Roy ja Dennise sõber) Leuvenisse. Näitasid meile pulmapilte ja mesinädalate pilte. Ja siis kõndisime linna peal ja sõime õhtust ühes Itaalia restoranis. Enne veel kui linna peale läksime, teatasid Dennis ja Priscilla, et aprillis on neid juba kolm. Meie Royga alguses mõtlesime, et see on nali, aga võta näpust, Priscilla ongi juba 4 kuud rase. Aprillis-mais lubasid nad tagasi tulla juba kolmekesi:).
Kes veel ei tea siis selle aastanumbri sees ma Eestisse ei jõua, kuna olen praktikal ka veel 24.detsembril. Jõulud veedan Roy perega, ja aastavahetuse ilmselt ka. Eestisse loodan tulla jaanuari lõpus nädalaks-pooleteiseks. Kas tulen üksi või kaksi veel selgub. Niiet kes mind näha tahab enne seda, palun väga, tulge Belgiasse.
Selleks korraks aitab!

Groetjes!

Pole ühtegi head mõtet pealkirjaks...:D

2009-10-15T22:05:00.003+03:00

Vahelduseks siis kirjutaks siia ka nats midagi. Ei saa öelda, et just väga kiire oleks olnud, aga see tohutu kogus vaba aega (mis paari nädala pärast ära kaob) paneb aja justkui seisma ja muudab laisaks...
Viimati siis pajatasin pikalt meie rannavolle matšist, üks pildike sai ka siia riputatud, et näidata kõiki asjaosalisi.
Mainisin ka Roy kaitsmist, kõigepealt siis sellest pikemalt. Teisipäeva õhtul, peale 4 tundi loenguid, asusin ma jälle rongile, kuigi olin vaid eelmine hommikupoolik Leuvenisse naasnud. Õhtul harjutas Roy veel oma presentatsiooni ja mina olin kõrge komisjon. Ta rääkis väga hästi, aga natukene pikalt. Mõtlesime koos kuidas seda lühemaks teha. Ja juba varsti oligi aeg panna asjad hommikuks valmis ja tudile minna. Hommikul ärkasime vara ja panime ilusti riidesse, Roy nägi oma uues pintsakus väga hea välja. Magistrikraadile kohane.:) Minu masterofscience nagu ma teda kutsun nüüd:). Sõitsime siis Eindhovenisse, ootasime et ruumi pääseda. Muretsesime kohvi, tee ja vee, et kosutust saaks vähe. Roy pani oma asjad valmis, mina kohendasin tema kraed ja soovisin edu. Kuulamas oli kogu lähim perekond ja mõned sõbrad. Varsti olidki juhendajad ka seal ja presentatsioon sai alata. Roy rääkis hästi, oli rahulik ja relaxed, väga mõnus. Mina vaatasin koguaeg kella, et ta saaks ikka kogu oma jutu ära rääkida. Kui ettekanne oli läbi, olid mõned küsimused publikust ja siis saadeti meid välja. Kuskil 45-50 minuti pärast tuli ka Roy välja ja varsti juba kutsuti meid kõiki sisse tagasi. Siis anti kommentaarid töö ja ettekande kohta ja hinne. Ja siis õnnitlused. Mina sain olla esimene et oma Kallile õnne soovida!!Ja tema juhendajad soovisid tervele perekonnale õnne, ja üllatus-üllatus ka mulle. See oli eriline hetk. Ja veel erilisem oli see hetk kui Marij tuli minu juurde, kallistas mind kõvasti ja ütles mulle suur aitäh et ma Royd nii palju aitasin. Pisar tuli lausa silma, kuigi ega ma ju niii palju ka ei teinud...:)
Õhtupoole oli siis perekondlik õhtusöök plaanis. See oli väga lõbus. Dion rääkis mulle palju jutte kuidas nad Royga väiksena lollusi tegid..:D
Järgmine päev seadsin mina siis sammud tagasi Leuvenisse, et õhtuks kooli jõuda. Ja reedene päev oli mul väga pingeline. Minu magistritöö esimene eelistus ei läinud läbi ja panin uue eelistuse. Ja reede päevapoole sain meili, et pean vastutavale doktoritudengile helistama. Pluss pesime veel hommikul Arjuga pesu siin. Nojah, mõeldud tehtud, helistasin siis antud numbril. Keegi võttis vastu, aga levi oli suht null. Lõpuks suutsime kuidagi kokku leppida, et ta helistab mulle tagasi. Ja siis tuli mul meelde, et mul oli linnavalitsuses kokkulepitud aeg, et oma linnaluba saada. Kokkuvõttes möödus minu intervjuu linnavalitsuse fuajees mobiiltelefoniga rääkides. Aga lõpp-tulemus on hea, antud teema on minu!!Reedel õhtupoolikul tuli juba Roy siia ja saime koos õhtust süüa.
Näd vahetusel puhkasime ja lõõgastusime täielikult. Laupa soppasime linnapeal, pühapa käisime linnapargis jalutamas ja Oude Marktil Rectoris jäätist söömas. Mmmm:P
See nädal on ka möödunud jube aeglaselt, teisipäevad on alati jooksmispäevad. Ja loengud on õhtul kuni 8-ni. See on nõme. Kolmapa ja reede enamasti täiesti vabad...
26.Okt alustan ma praktikat Ülikooli haiglas Gasthuisbergis, kunagi ammu vist mainisin seda kohta, hiiglasuur majalahmakas. Igaljuhul seal mööduvad minu hommikud (8.30-12) umbes kuukene. Eks näis kuidas asjad lähevad seal.
Homme on mul hommikul vara vaktsineerimine siin Heverlees. Ja peale seda matkan jälle oma kodinatega rongijaama ja rongiga Vise'sse, kus Roy mind juba ootab. Näd vahetusel läheme võibolla Thorn'i, white town (valge linn) nagu nemad seda kutsuvad. Peaks olema armas valge turistilinnake, kus on head pannkoogid:). Eks näis...Oleks ju vahva, siis näeks veel rohkem Hollandit kui ma juba näinud olen.
Järgmine näd vahetus on meil aga üks salaplaan. Sõita mereäärde, Antwerpenisse ja Oostendesse. Võtta üks armas hotellituba, ja veeta näd vahetus rannas. Tähistada Roy lõpetamist! Pikad jalutuskäigud liival ja romantilised õhtusöögid..Sounds good, huh?:D Ootan juba kannatamatult!
Aitab vast kah selleks korraks...
Kirjutage-joonistage mulle!;)

Dream team

2009-10-05T21:54:00.002+03:00

Liivas jooksmine on ikka suht raske...

2009-10-01T11:50:00.004+03:00

Viimati vist rääkisin, et Roy vanavanemad tulevad Leuvenisse, ja tulid ka. Reede hommikul ärkasin puurimisega, ja juba varsti ajasin ennast üles ja kukkusin küürima. Tahtsin ikka hea mulje jätta neile. Enne 11-st olid nad juba kohal ja tulid kogu kraamiga üles. Vahva oli neid jälle näha, Opa oli maru ilusasti riides, pintsak lausa seljas ja puha. Ja nad kinkisid mulle 5 klaasist küünlajalga (koos väikeste küünaldega), mis on imearmsad ja seisavad uhkelt minu laua peal. Praegu pole mul tikke, niiet pole neid saanud põletada. Kuigi kripeldab juba terve nädal...
Päev mis Leuvenis veetsime oli pikk aga vahva, kõndisime botaanikaaias ja kesklinnas ja Unesco kaitse all olevas Begijnhof'is, mis on omamoodi eriline koht. Õhtupoole käisime ka minu koolicampuse juures ja siis tulime siia tagasi, mina korjasin oma asjad kokku ja hakkasime sõitma Hollandisse. Nädalavahetus oli mõnus, puhkasin ja magasin palju. Käisime õues, sest ilm oli mõnus, püüdsime tallidest rotte pähklivõiga ja vaatasime telkut. Laupa-pühapa oli vormel kaa, niiet selle peale läks omajagu aega. Pühapäeval õhtul kui juba minekuks hakkas minema, mõtlesin et jään sinna, sest esmaspäeval mul kool algas alles kl 18. Mõeldud-tehtud! Sain rahulikult veel puhata ja tsillida. Esmaspäeval hommikul panima Roy juures välised aknad ette, sest väljas hakkab juba õhtuti külmaks minema, ja kl14 viis Roy mind rongile. Varsti juba lonkisingi oma kompsudega bussijaama bussi peale.
Õhtul oli kool, mis oli igav. Teisipäeval oli veidi rohkem kooli, esimene statistika loeng ja veel üks loeng. Esimene oli igav ja teine liiga raske. Tähelepanu oli koguaeg mujal. Ja see on kõik koolist. Sest rohkem meil aineid pole olnud see nädal. Seepärast lähen juba täna õhtul Gronsveldi. Roy vanemad lähevad näd vah-ks ära, ja maja on meie päralt.:)
Selle nädala highlight oli vist eile kui käisime kursarahvaga rannavollet mängimas. Ilm tundus suht okei, kuskil 20 kraadi ringis ja läksimegi mängima. Mina läksin esimest korda oma rattaga, mis on imenunnu. Nimeks Cyrus ja ta on minu uus pruun iludus. Jalapidur on vahepeal nats harjumatu, aga muidu tipp-topp. Ikkagi Roy vanaema ratas!! Aga saime võtmemehe käest võrgu ja palli ja olimegi juba sammumas platsile. Panime asjad üles ja tegime sooja suures ringis. Kokku oli meid 8, mis oli väga vahva, 2/3 meie kursusest. Alguses Charalabust polnud ja siis mängisime 3 4 vastu. Mina olin Sergio ja Miladiga. Milad mängib hästi, niiet me saime hakkama, ja õpetasime ka Sergiot. Tegime teistele pähe. Peale tunnikest mängu tegime väikse pausi ja vahetasime võistkondi. Teises pooles olin koos Michali, Katerina ja Sergioga. See oli jällegi vahva. See oli mõnus trenn, pulss oli koguaeg mõnusalt üleval, ja nägu punane. Kinnitasin kõigile, et see peabki nii olema, et see on täiesti normaalne. Pärast kahte tundi mängu läksime kõik oma teed, meie Arjuga poodi ja koju pessu. Iseenesest oli see tõesti päeva kõrghetk.
Täna passin ma siin suht niisama, kooli pole. Ilmselt koristan siin korralikult enne kui ära lähen jälle. Ja noh, kirjutan blogi. Roy pusib oma kaitsmise ettekande kallal, kaitsmine ise on järgmine kolmapa ja mina olen kohal!!See on väga vahva et ma saan seal olla, saan Royle toeks olla ja olla kohal nii tähtsal hetkel! Koolist panen poppi ühe päeva, aga kuna meil on vaid üks raamatukogu külastus, siis pole hullu. Aga kolmapäevaks siis pöidlad pihku!
Okeika, eks ma vist hakkangi koristama nüüd. Siis teen vähemalt midagi tarka!:)

knuffelen en kus

One of those days...(üks nendest päevadest)

2009-09-24T22:14:00.002+03:00

Täna on mul veidikene "I hate the world today" päev. Terve see nädal tehakse minu korrusel remonti, mis tähendab, et kl 7 hommikul panevad töömehed tööle kõige valjemad puurid maailmas, peksavad haamritega vastu seina ja pilluvad seinaplaate puruks. Mis omakorda tähendab, et kella seitsmest edaspidi on magada väga raske. Kui mitte öelda võimatu, sest mu tuba peaaegu et väriseb kõige selle lärmi sees. Proovisin pea padja alla panemist, proovisin pea teki alla panemist. Kuid siiski minu väga pinnapealset peale kella 7-st "magamist" saadab tume puuripõrin, mis on uskumatult närvidelekäiv. Kõik räägivad mulle, et mis seals ikka, pead ära kannatama. Hea küll siis, tulge ise magage siin!!Eks näis mis järgmistel päevadel saab, emps ütles täna et osta endale kõrvatropid. Sellega on vaid üks tibatilluke mure, siis ma ei kuule ju ka seda toredat hommikust alarmi, mis mind üles peksma peaks...
Muidu on see nädal möödunud jälle kuidagi maru aeglaselt. Esmaspäeval käisime koolis õhtul ja siis peale seda õhtul linnas istumas. Kohtusime ühe Lisa saksa sõbraga, kes oli väga tore. Sai palju nalja nagu ikka, ja mingi hetk liikusin mina bussiga koju, sest Arju jäi oma "buddy"t ootama. Teisipäeval oli meil juba rohkem kooli ja ppäevapoole. Seiklesime siin Heverlees, aga kokkuvõttes jõudsime ilusti õigesse kohta, sest olin oma kodutöö ära teinud. Päev oli üllatavalt pikk ja väsitav. Kolmapäeval käisime hommikul Gasthuisbergis, meie kõige suuremas haiglas siin Leuvenis. Ja see haigla on hiiglasuur. Nagu päriselt, hiiiiiiiglama suur. Me nägime sellest küll ainult raamatukogu aga see oli ka vahva. Kas ma selle järgmine kord ka üles leian, on teine lugu. Pealelõunastesse infotundidesse me ei läinud, sest mina olin veendunud, et need pole meile. Minu plaan oli pesta üks suur hunnik pesu. Ja sellega sain ilusti hakkama. Tulemuseks oli hunnik puhast ja hästi lõhnavat pesu. Mmmm...See on tore et mul on oma pesumasinad ja kuivati meie majas. Ja hinnad on ka väga normaalsed, see on hää!Täna ärkasin jälle siis üles selle jubeda puurimise peale. Mõtlesin et hea küll, ajan ennast sis üles ja käin pesus. Läksin juba vannituppa, kõik valmis, panin vee jooksma ja ootasin et see soojaks läheks. Mida muidugi ei juhtunudki.. Ja oi ma olin siis kuri. Sellest hetkest peale otsustasin, et tänane päev on üks nendest...
Pediaatria infotund oli huvitav aga ma ootasin nagu rohkemat. Paljusid teemasid ei tutvustatud väga põhjalikult või üldse mitte. Aga üldiselt oli huvitav, võibolla juba leidsin ühe teema mida tahaks täitsa uurida...
Täna rääkisin pikal skype'is ka emme-issiga, see oli vahva. Kallid olete!!
Homme tulevad Roy ja vanavanemad siia hommikul ja lähme koos linnapeale. Ja õhtul kõik koos koju. Näd vahetuse oleme Gronsveldis, puhkame ja naudime oma nädalavahetust.
Pühapa ilmselt siis tagasi et uueks koolinädalaks valmis olla...

Tulge mulle külla juba!!
tsaupakaa

Uued muljed...

2009-09-20T22:39:00.002+03:00

Nagu varasemalt mainisin ei saanud ma kohe alguses endale korterisse internetti, niiet varastasin siin ühte lahtist wirelessi. Nüüd aga juba kolmapäeva õhtust on mul oma internet, mis on väga hää. See nädal on aga kiire olnud. Kolmapäeval oli mul Claudia külas, üks tore Belgia tudeng, kellega sain tuttavaks Roy sõbra Harmi ja tema tüdruku Imke kaudu. Tegin meile süüa ja vaatasime kuidas Teleneti tehnik mulle internetti paigaldas. Söök oli hea, peale seda vaatasime filmi Bride wars, mida olin küll juba näinud aga see oli siiski lahe. Õhtu oli kokkuvõttes väga tore.
Neljapäeval läksin siis hommikul vara Brüsselisse oma stipi koosolekule. Kõht keeras terve hommiku, kuigi olin oma kodutöö ilusti ära teinud. Rongijaamas olin vara kohal, pilet käes ja ootasin rongi. Juba varsti (18 min pärast) oli Brüsselis. Ja siis seiklesin oma koosolekupaika otsima, mis oli tegelt vähem kui 5 min tee kaugusel, nagu minu stipendiumi koordinaator mulle oli kirjutanud. Ja mina olin ikka 30 min varem kohal, sest telefonis tundus ta väga karm. Kokkuvõttes olin kohal 15 min varem ja ootasin fuajees. Uksehoidja ütles, et ma pean ootama ja ootasin. Kell sai juba 10 (mis oli minu koosoleku aeg) ja siis 5 min üle ja siis 10 min üle. Kuni lõpuks uksehoidja ütles, et minge üles. Nimelt minuga ootasid 2 mehhiko tüdrukut. Ja lõpuks ühines meiega veel üks Ungari tüdruk. Kokkuvõttes 3 pikka tundi hiljem olid mul paberid pihus, Ungari tüdruku number telefonis ja tee rongijaama jalge all. Soe tunne oli sees, et lõpuks on mul mingisugune raha tulemas...
Neljapäeva õhtuks olin kutsunud mõned kursakaaslased endale külla, et istuda minu juures enne Rahvusvaheliste tudengite pidu. Kokkuvõttes tulid vaid Katerina, Lisa, SeSergio ja Arjumand. Aga meil oli ikkagi tore. Rääkisime palju ajaloost ja oma kodumaadest. Minu stuudio neile meeldis igaljuhul. Ja siis ühel hetkel asusime teele peole Alma II-te. Kui sinna jõudsime, siis oli ukse taga juba pikk järjekord ja rahvast palju. Läksime sisse ja võtsime joogid, ja ajasime juttu. Peol kokkuvõttes mingit programmi ei olnud ja varsti juba läksime tantsima, mida tegime kokkuvõttes terve õhtu/öö. Rahvast oli megapalju ja igasuguseid. Nalja sai palju. Üldiselt oli tore, kuskil 1 ajal lonkisime Arjuga koju. Hea et Arju siinsamas elab, siis saame pimedas koos koju jalutada...:)
Reedel sai ametlikult suveülikool läbi, ja homme hakkab päris kool.Statistika testi tegin ära ja sain läbi!!!26 punkti 40-st. Olen uhke! Esimene nädal on mul vaid mõned infosessioonid, aineid päris veel ei ole. Siiski pean ära otsustama oma spetsialisatsiooni ja valikained. Sellega praegu tegelengi. Muidu tundub siin kõik kooli osas hoopis teisel tasemel, ainult mõned asjad on mis ei meeldi. Esialgu olen mõelnud et spetsialiseerun lastele, kuidagi kisub ikka sinna suunda. Ja skeleti-lihassüsteemi FT on siin ikka hoooopis teisel tasemel, nagu teisest maailmast. Hirmu lõi nahavahele kui suveülikoolis esimene test ja loeng oli. Jeerums ikka kui rumal tunne mul oli...Aga õnneks polnud ma ainuke, teistel oli sama lugu. Laste ft osas aga olid mu teadmised võrreldavad teiste omadega, selles suhtes oleme täitsa okeid haridust saanud.Aga koolist võiksin jääda rääkimagi. Keda huvitab, see võib iskilikult küsida, siis muljetan pikemalt!
Kursus on mul jätkuvalt väga lahe. Väga kirju seltskond. Aga kõik saame väga hästi läbi. Ainult India poiss on väga veider, vaikne arvamus enamust kursakate seas on et, ta on veidi imelik ja võibolla et isegi gei. Kui te teda näeksite siis saaksite aru:).
Esimesed näd vah-sed olin Roy juures, seal on ikka ka väga mõnus olla. See näd vah oli Roy siin, puhkasime, vaatasime filme ja käisime linnapeal ja botaanikaaias. Väga mõnna oli!Korter on mul megaarmas ja ma olen väga rahul!
Eelmine näd vah, kui Roy juures olin, kutsusin tema vanavanemad Leuvenisse, et nad ka näeksid kus ma elan ja õpin. Tulev reede on mul terve päev vaba ja mõtlesime Royga et nad saaksid siis tulla. Ja täna kui Roy koju jõudis, siis ta pakkus neile välja selle ja nüüd nad tulevadki reedel siia, vaatame linna ja minu korterit ja õhtul lähen nendega koju Gronsveldi. Loodetavasti tuleb vahva päev!
Praegu pusin oma uue nädala tunniplaani kallal ja mõtlen milliseid valikaineid võtta. Ja kusjuures valik pole just eriti suur...Aga eks midagi ikka võtan, punkte peab koguma. Ja siis on võibolla kooli ka varsti...:)
Aga okei, selleks korraks vist piisab lugemismaterjali...
Ja muide, igasugused kommentaarid siin ja meilid mulle oma tegemistest on rangelt keelatud!!
Mhhh...okei, annan alla, kirjutage mulle!!!

Emban kõvasti!

Hei kallad..

2009-09-13T23:59:00.002+03:00

Kuna und veel pole ja internet veel töötab mõtlesin et kirjutan veidi.
Oma internetti mul veel pole, kasutan julmalt ikka ära ühte wirelessi mis nii vahvalt vahepeal hõljub. Tehnik tuleb mulle külla kolmapäeval, loodetavasti saan siis oma kaabliga interneti, mis ära ei kao.
Minu esimene nädal Leuvenis oli suht kiire. Kuigi tundus, et aeg venis päris korralikult. Nädal algas teisipäeval kuna siin oli esmaspäeval Leuveni laada algus. Esmaspäevani olin veel Roy juures ja siis õhtupoolikul pani ta mind rongile Vise's, mis on kuskil 11 km Gronsveldist ja Belgias, niiet saan odavalt Go-passiga sõita Roy juurde ja tagasi Leuvenisse. Vahetan rongi Liege'is, ja Liege tundub väga vahva koht, tahaks sinna minna pikemaks ajaks ka. Vähemalt rongist on vaade väga ilus.
Minu korterike on Leuvenis kesklinnast eemal natukene, kuskil 15-20 min kõndida. Aga koht on väga armas ja siin on igalpool meeletult palju tudengeid. Pubid ja kohvikud on õhtuti inimesi pungil täis, igal pool juuakse õlut ja räägitakse juttu ja kuulatakse muusikat. Leuven on väga ilus ja elav linn. Vähemalt siis kui kooliaeg on:)
Minu tänava nimi on Ijzerenmolenstraat, mida oskan juba hääldada ka. Vau, eks? :) Korter on mul pisike, aga mul on kõik vaid endale, väike kööginurk, vannituba ja elutuba. Väga armas toake on mul, Roy tegi head tööd!:) Maja kus ma elan on aga väga suur, siin on mega palju tube, ja palju välismaalasi ka. Hiinlasi olen siin vist kõige rohkem näinud. Aga ka musti, kelle nägemine nii tihti siin igalpool on mulle veel natsa harjumatu. Kuigi olin ju see suvi enamus ajast Hollandis ja seal on ikka igasugused karvaseid ja sulelisi. Siin ka tegelt, eriti rongi peal. Seal on vahva inimesi vaadelda ja mõelda kes nad on ja mis nad teevad. Ja inimesi kohtab siin tõesti igasuguseid! Täna oli rongis üks must poiss, kellel olid erkkollased juuksed!!:D
Minu grupp koolis on vahva, üleeelmises postituses kirjutasin kes kõik meil siin on. Kõige rohkem suhtlen siin meie naistega, Lisa, Arju ja Katerinaga. Arju elab mulle väga lähedal ja käime koos kooli. India tüdrukud on küll toredad aga nende inglise keelest on vahepeal lausa võimatu aru saada. Nad räägivad niiiii kiiresti ja hullu aktsendiga. Kreeka poisid tunduvad ka lõbusad, ühe poisi vend on siin meie Magistriprogrammi lõpetanud ja oleme tema käest juba igast asju uurinud-kuulnud. Suriname poiss tundub ka lõbus ja hea suhtleja, aga noh, kui ise seal Surinames elaks siis peesitaks ka päikese all. Temaga on vaid naljakas lugu, et tal on siin koguaeg külm. Ja talle ei meeldi tuuline ilm, sest neil Surinames tuult ei pidavat olema... Võta siis kinni! Iraani poiss on megapikk ja megapeenike. Aga sõbralik. Tema inglise keelest on ka natukene keeruline aru saada, aga ta tundub tore. Üleüldiselt on õppejõud siin ka väga toredad tundunud. Aga enamus asju on veel ees...
Muidu on Belgia sama nagu 2 aasta eest. Kõnniteed ja autoteed on ikka sama kitsad, autodel tuled ei põle, belglased jäävad alati igalepoole hiljaks ja elavad oma kookonites (kui minna Leuvenist, kus räägitakse flaami keelt, Liege'i, kus räägitakse ainult prantsuse keelt, need 2 kohta on kui kaks eri maailma samas riigis). Aga ma tunnen ennast siiamaani veidralt hästi, nagu olen õiges kohas. Eks suvi koolitas mind juba ka harjuma selle elustiiliga siin Läänes. Aga mis mulle meeletult meeldib on see et siin on nii palju ajaloo hõngu. Ja vana arhitektuur, megalahedad majad igalpool. Seda ma naudin väga!!
Uuel nädalal on mul siis veel kool esmaspa-teisipa pikad päevad ja kolmapäevast on Orientation days. Eks näis millest seal osa võtan, neljapäeval lähen Brüsselisse oma stipi asju korda ajama. Ja muide, kuigi elu siin Belgias-Hollandis on tore ja kõik, see paberimajandus ja bürokraatia on täiesti naeruväärne. Ei tahtnud seda uskuda, kui mulle sellest räägiti aga nüüd olen seda omal nahal tundunud. Reedel tuleb Roy siia, toob mulle ratta ja nats muid asju veel. Eks näis mis plaani näd vah-ks teeme. Ilmselt midagi kursakatega!
Ja teie kes te seda loete, palun kirjutage mulle ka kuidas teil läheb ja nii. Kasvõi paari sõnaga. Olly tahaks teada kuidas sul läheb seal ameerikamaal!
Varsti jälle muljetan;)

Emban palavalt!

Emmele-issile

2009-09-13T17:37:00.001+03:00

Pildikesed 28.aug teel Dennise ja Priscilla pulma

Ärge nüüd pahandage minuga...

2009-09-09T00:35:00.002+03:00

...mul pole veel korteris korralikku netti ja esimesed päevad on maru kiire olnud. Keegi oskamatu on jätnud oma wirelessi kaitseta niiet vahepeal ma leian selle üles ja kasutan julmalt ära. Aga pilte ja esimeste päevade kirjeldusi peate nats veel ootama.
Võibolla natukene maitseks: minu grupis on 11 inimest, 2 Indiast, 2 Surinamest, 1 Iraanist, 1 Pakistanist, 1 Saksamaalt, 1 Tšehhist, 2 Kreekast. Kirju seltskond eksole!:)
Üritan homme saada oma modemi tööle, siis saan pikemalt kirjutada!
Leuven on megaarmas muide;)

Kallistan!!

Uus algus...

2009-08-07T19:53:00.002+03:00

Antud hetkest avan ma oma blogi jällegi. Ja põhjus selleks on nimelt see, et ma siirdun (vähemalt) aastaks Belgiasse õppima. Ühinen programmiga Master of Rehabilitation Sciences and Physiotherapy Leuveni ülikoolis. Ja jah, ma alustan oma magistriõpet uuesti nullist.Hullumeelne eks? Tegelikult mitte, mida kauem ma siin Tartus füsioteraapia magistriõppes olen olnud, seda mõttetum see programm tundub. Asju Belgiasse minekuks olen ajanud juba veebruarist saati, ja paar päeva tagasi sain positiivse vastuse stipendiumi osas. Nimelt olen värske Flandria stipendiaat!!
Hetkel on pea igasugused mõtteid ja plaane täis. Mida kõike vaja teha on enne kui lahkun. Koostan ohtralt nimekirju erinevatel eesmärkidel. Enne Leuvenis alustamist saan aga paar päeva veel puhata, 28.aug lendan Hollandisse Roy sõbra Dennise ja tema elukaaslase Priscilla pulma. Dennis ja Priscilla on 2 väga toredat hollandlast, kes on minuga algusest peale uskumatult sõbralikud ja toredad olnud (ja räägivad minuga koguaeg inglise keeles). Seda ilmselt sellepärast, et nad ongi uskumatult sõbralikud ja toredad. Ja nad rõõmustasid väga kui kuulsid, et ma nende pulma saan minna.Ma usun et see saab olema kogemus! Otsisin siin juba rõivaid mida selga panna, võtsin oma ülikooli lõpu kleidi välja ja see ilmselt on parim variant. Sellega tuleb enne küll veidi tööd teha (kuna olen numbri või paari jagu väiksemaks jäänud) aga seljas ta mul pulmas saab olema!!Ootan seda juba!!
Võibolla siis veel lühidalt mida suvel teinud olen. Mai lõpus sai Royl data collectioni aeg mööda, andsime Tallinna korteri ära, Roy oli siin veel poolteist nädalat ja siis lendas koju. Mina samal ajal maadlesin veel oma viimaste kooliasjadega. Juba siis kui Roy veel siin oli, ostsime me minule lennukipiletid ära suveks. Ja otsustasime et ma lähen pooleteiseks kuuks Roy juurde. Kui oma kooliasjad sain ära tehtud ja tööl ka paar nädalat juunist käidud lendasin Hollandisse.Need poolteist kuud olid megavägevad ja möödusid kiiresti. Ja juba oligi viimane päev Gronsveldis ja nuttu kui palju. Lendasin raske südamega koju. Nüüd olen siin kodus vegeteerinud ja ohtralt statistikat pähe tagunud. Siiski lõpp juba paistab! Ja nüüd saime teada, kuna Royga jälle näeme ja saame lausa 10 kuud koos olla. Ja eks näis, võibolla veel kauemgi...
Vahepeal kaob see lootusetuse tunne äragi, mis enamasti hinge närib. Eriti hetkedel kui saavutad midagi, mille jaoks oled juba kaua ja kõvasti tööd teinud!!Juhhei! Ma lähen Belgiasse!!!!

2008-09-07T23:27:00.000+03:00

Lugesin Nele blogi ja leidsin selle vahva testi...

Koolijüts!

2008-09-07T21:52:00.002+03:00

Tsaupläu...
Tõsi ta on!Ma lähen jälle kooli...vabatahtlikult peale juba 15 aastat koolis käimist. Ja jälle hakkan koolipinki nühkima. Aga noh...lootust annab mõte, et see kõik on millekski hea. Tulevikule tuleb mõelda...
Nüüd pikemalt siis Roy Eesti tripist. Meie geniaalne plaan oli saada kokku Riias, kuhu mina sõitsin autoga üksi.:) Hullumeelne kas pole? Aga tegelikult isegi täitsa tehtav. Muidugi neli pool tundi sõitu, lugematul hulgal vihma ja sitta teed hiljem jõudsin ma lõpuks Riia lennujaama. Vähe õnnelik ma ei olnud. Kuigi Riias sõitmisest ikka veel käed värisesid, ruttasin oma Kallile vastu ja hetkega oli see raske hommik seda kõike väärt. Edasi oli mul juba kaardilugeja ja jõudsime oma hosteli, minu reserveeringut neil ei olnud ja saime upgradeitud toa oma vannitoaga, see oli positiivne. Auto parkisin maja taha naeruväärselt kitsasse parklasse, aga vähemalt oli see kindlas kohas. Peale pikka sõitu ja palju vihma ning istumist tahtsin mina ringi kõndida ning seadsime sammud kesklinna poole. Kõndisime pika tiiru vanalinnas, Riia on tegelt äge, vaatasime tähtsamad vaatamisväärsused ära, majad on seal sigavanad ja mõni on ikka täitsa vinge. Samas teine on kõrval kole ja katki, noh nagu meil siin. Üldiselt mis linnapildi juures häiris oli kohvikute ja restoranide uste juures suitsetavad teenindajad. See oli väga kole vaatepilt vanalinnas. Igal juhul saime natukene vihma, aga üldiselt vedas meil ilmaga. Õhtusöögiks leidsime ühe vahva Itaalia restorani Leonardo da Vinci ja sõime seal väga head pastat ja vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa. Vahepeal käisime hotellitoas, puhkasime veidi ja õhtul läksime jõe äärde jalutama ja päikeselangust vaatama. See oli väga vahva, jõe ääres oli hea jalutada ja punast taevast vaadata ja käest kinni hoida. Kuna mõlemad olime väga väsinud läksime varsti magama, et hommikul välja puhata ennast ja siis hakata sõitma Eesti poole. See päev vedas meil veel rohkem ilmaga, päike säras ja oli soe aga meie sõitsime oma 3 tundi. Tutvustasin Royle Läti liikluskultuuri ja seda kuidas Lätis on patt suunda näidata. Ei osanud arvatagi, et saan teda veel sellega üllatada. Igal juhul jõudsime pärastlõunal Eestisse, peale Valgat natukene nägime ägedat kurepõldu ja see oli Roy'le üllatus, mulle aga igapäevane asi juba. Neid hullukesi on see suvi kuidagi eriti palju. Valgast sõitis tagasi Roy kuna mina olin väsinud. Õhtul peale koju jõudmist käisime kesklinnas jalutamas. Kogu selle kahe nädala jooksul ilmaga meil just üleliia ei vedanud. Kolmapäev sadas terve päeva ja olime kodus. Neljapa, reede üritasime Tartus tähtsamad kohad ära vaadata. Käisime ka kinos, laupäeval puhkasime ja käisime ratastega sõitmas Kõrvekülas ja Ihastes, õhtul läksime välja club Illusioni ja vihtusime tantsu. Sain oma uued kingad ära proovida, need madalamad, väga mõnusad on! Pühapa tsillisime Kabina karjääris ja õhtul käisime kodus saunas. Tutvustasin Royd vihaga ja õpetasin teda vihtlema. See oli naljakas, sest ta oli veits üllatunud ja samas kahevahel, et miks ta peab kaseokstega oma tüdruksõpra peksma. Aga üldiselt talle see meeldis...Mis oli väga vahva!:)
Uut nädalat alustasime minu lemmikkohaga Lõuna-Eestis - Otepääga. Jalutasime Tehvandil, käisime vaatetornis, sõitsime Käärikule, jalutasime seal järvede vahel, käisime Pühajärvel puhkekeskuse juures ja rannas kõndimas. Sõitsime Harimäe torni, käisime seal tipus, imetlesime igast suunast meie poole tulevaid hoovihmu ja seda kuidas me neid vältida oleme suutnud. Käisime ka Sangaste lossis, mis oli suht pettumus aga hea küll. Üldiselt oli meil mõnus pikk päev. Teisipäeval oli planeeritud Viljandisse sõit, käisime lossimägedes, kõndisime linnas, käisime veetornis ja rannas. Nautisime päikest ja head jäätist. Õhtupoolikul saime Mikuga kokku, nägime tema elukoha ära ja Kanteri kullavõistluse ja käisime haigla juures. Ja siis läksime Armeenia kööki sööma. Yumsaaa:). Õhtul sõitsime Miku maale Võrtsu äärde, kuhu teel Mikk ja Roy mind lihtsalt hulluks ajasid. Need kaks ühes autos pluss mina roolis, see ei ole väga vahva...kuigi tegelt oli ju lõbus. Kolmapäeval oli plaan Inxu ja Kristoga minna Seiklusparki. Hommik oli aeglane, jõudsime sinna ja pidime tunnikese ootama. Aga lõpuks saime rajale, mis oli tegelt iseenesest väha vahva kuni kolmada rajani mil hakkas paduvihma sadama ja viimase viienda rajani, mil ma olin juba niii väsinud, et ei jõudnud enam kättki üles tõsta. Ja kõige jubedam oli veel ees. Mustal rajal poole tegin kuidagi ära, aga väsimus ja vihm tegid oma tööd, jäin rippuma kuskile 10 meetrit maapinnast. See oli piinlik, aga ma olin niii väsinud...Tuli siis üks vennike, kes tiris mind üles tagasi ja sain ise lõpuni minna. Lõpp oli vägev, linnamäelt alla tehvandile liuelda läbi paduvihma. Üldiselt oli väga vahva, mu käed olid küll küünarnukist alla tundetud ja Roy pidi tagasi sõitma ja ma olin läbimärg ning Roy särgis aga ise õnnelik. Olin selle siiski läbi teinud. Vahva! Neljapäeval käisime Tossu ja Erkkiga bowlingut ja piljardit mängimas, ja KGB kongides. Reedel tsillisime linnas ja saime Maarja ja Priiduga kokku. Õhtul olime kodus ja nautisime üksteise seltskonda. Laupäeva hommikul viisin Roy bussi peale ning tema sõitis Pärnusse. Mina valutava südamega ja nutetud silmadega sõitsin koju tagasi. Pühapäeva hommikul sõitsin Pärnusse Royle järele ja siis sealt läksime koos jälle Riiga. Ikla piiripunktist läbi sõites ei osanud ma undki näha sellest mis saama hakkab. Lühidalt öeldes tehti tavalisest kaherajalisest küllaltki laia teepervega maanteest neljarealine. Asja tõsidusest sain ma aimu alles siis kui minust suur buss hakkas mööduma ja vastu tuli kõrvuti kaks autot. Alles siis sain aru kuidas ma Royd Läti liikluskultuuriga tutvustasin:). Muidu jõudsime jälle oma hosteli ja panime asjad ära. Käisime linnas ja söömas ja õhtul veel jalutamas jõe ääres. Läksime vara magama kuna pidime kl 4 ärkama et 5-ks lennujaama jõuda. Hommikul veel ei saanud me autot kätte, kuna üks värav oli vahelt lukus, panime tööle turvaalarmi. Aga jõudsime lennujaama, kuhu ma tegelt üldse ei tahtnud minna. Aga elu on lits ning panin oma Kalli lennukile. Tagasi sõites nutsin oma 200 km, pluss veel mõned tunnid kodus. Ja nüüd on igatsus ikka niiiiii meeletult suur...
Muidu olen siin suures koguses oma cv-d kirjutanud ja levitanud ehk siis tööd otsinud. Füsiokana tööd Tartus leida on suht võimatu, hetkel olen ühes kohas veel konkursil. Lasteaed Nukitsamehes. Variant oli veel Viljandi haigla, kus olen ka veel vist ikka meeles. Homme hommikul selgub karm tõde. Uskumatu, kooli peab minema!!!Aga noh, saabki natukene jälle tegutseda.
Neljapäeval vedasi Piret mind Tähe piljardisse naiste piljardiõhtule. Mina olin küllaltki kahtleval seisukohal aga läksin kaasa. Ja õhtu kujunes väga vahvaks. Naisi oli palju, üle 30. Levis ja Oliver (Tähe piljardi asutajad ja õpetajad) õpetasid meile algusest natukene tehnikat ja 8-palli. Ja siis hakkas turniir, Virpsil osaleda ei lastud sest ta on liiga hea, tal ju oma kii ja kinnas ja puha. Mina hakkasin küll juba kartma. Igal juhul mina siis osalesin turniiril, esimese mängu sain pähe aga edaspidi võitlesin ennast läbi miinusringi poolfinaali. Kokkuvõttes sain 3.koha ja võitsin raadio. Sain poodiumil seista ja väga uhke tunne oli. Piret naeris kõrval...:). Aga ei, kui nats enne südaööd koju jõudsin, siis oli tunne, et vahva õhtu oli seljataga. Homme läheme algajate turniirile, seekord saab Piret siis rohkem võistelda, mina ilmselt rohkem vaatan. Isegi kui julgen turniirist osa võtta, siis kaua ma seal ei püsi:).
Aga nüüd olen küll ikka mitme kuu eest jälle ära kirjutanud!
Kalli Kammele ka, muide see reede oli Bad Jam Tartus ja oi ma igatsesin sinu järele!Väga oleks vaja ühte neljatunnist Bad Jami maratoni!Musss!!
Tsaupakaa

Ootusärevus...

2008-08-07T21:17:00.002+03:00

...3 päeva veel...ja siis...heaven!:)
Viimane kord mainisin et saame naiskadega kokku ja lähme välja. No ütleme nii, et me saime kokku, lõime ennast rämedalt üles...Aga välja ei läinud. Olga oli teinud palju head süüa ja meil olid näksid ja napsud. Ja me lihtsalt tsillisme kuskil kella 2-ni öösel. Ja meil oli niiii tore ja mõnus. Inxu oli väss ja tema vahepeal magas natsa seal, aga meie olime tugevad!Katz, mina ja Olga tsillisme üleval, ajasime juttu ja rääkisime muljeid. Kõik maailma asjad said ära räägitud. Lõpuks jagas Olga meile veel oma vanu riideid ja lõhnu ja kosmeetikat. See oli lahe! Ja meil oli koguaeg lõbus ja mõnus olla. See õhtu oli väga tore!Girls nights rule!:D
Käisime siis Tuula, Inxu ja Kristoga "Sauna" vaatamas ja see oli küllaltki tore tunnike. Samas vahepeal kõiki nalju ei kuulnud ja mõnest ei saanud aru. Ja noh, enamus olid allavöö naljad, aga mõni oli ikka lahe. Andres...undress!!:)
Folgil käisin, kuigi see oli omamoodi naljategemine. Läksime reede õhtul, olin nõus minema kuna ka Tossu oli seal. Ja kuna pidime laupa suht vara tagasi tulema. Läksime siis õhtul peale isa tööd, kohale jõudsime kuskil 8 ajal, siis käisime onu juures ja olime sugulastega. Ja kuskil kümne ajal sain alles linna. Hellasin Tossule, kuid ei saanud teda kätte, jäin lootma selle peale, et leian ta seal üles. Mis oli kergelt skeeri mõte, sest rahvast oli nagu ikka väga mega palju. Aga suht kohe alguses leidsime üksteist ja siis jäin nendega. Vanemad läksid omasoodu edasi. Tšillisime siis niisama seal ringi, rääkisime rahvaga juttu. Nägin Talist, kes oli juba selleks hetkeks kuulnud Tossult, et ma teda unes nägin ja et me tülli läksime. See oli maru naljakas...:) Aga rääkisime suht kaua juttu. Too õhtu ma lõõgastusin mõnusalt ja väga hea oli. Kallist igatsesin ju nii või naa, vahepeal on aga hea see unustada ja nautida hetke. Me siis liikusime seal Tossuga ringi, käisime ohjeldamatult pissil ja ühel hetkel oligi kell juba 2 öösel ja oli jalge all kodutee. Jätsime siis hüvasti, kõik kallistasid mind, Priit tahtis mind koju saata, sest ma olin ta uus bestikas, aga ma ikka lippasin üksi koju. Viljandi on ju nii väike ja folgi ajal isegi öösel rahvast murdu täis. Varsti olingi kodus ja magasin suure toa põrandal. Järgmine hommik ärkasime hilja, käisime Ave ja Magnega ujumas ühes karjääris. Oli megakuum ilm ja siis tulime tagasi, sõime lõunat ning läksime linna. Kõndisime ringi, nägin veel korra Priitu. Naersime koos seal natsa ja siis hakkasime kodu poole minema. Üldiselt ma olin rahul, vaatasin mõnda kontserti telekast. Muidugi oleks megalahe olnud seal olla kauem ja kellegi entusiastiga, aga sel hetkel oli lahendus selline.
Kultuuri täis imetud, nüüd teen kodutööd Riia teemal, sest sinna minek juba esmaspäeval. Ja ma veel sõidan sinna, oma autoga!!! Veits skeeri on, aga see saab olema kogemus. Ma ootan seda kahte nädalat juba niiväga...Saab olema imeline! Mul on kohutavalt palju plaane ja mõtteid, aga kas neid kõiki ka teostada saab, eks see selgub järgmine nädal. Põhiline on, et saame koos olla...quality time together...Naisss:P(Y)!Can't wait!
Kampsik!Kallistan! Ära tööga üle pinguta ja kirjuta tihemini!;)

Emban maailma!
havaika-jamaika ;)

nalja ja naeru...

2008-07-22T19:59:00.003+03:00

Rasked ajad on selleks korraks möödas loodetavasti. Ja nüüd on üks etapp läbi ja joon alla tõmmatud!Ja juba kaks päeva ma jälle naeran!Jõudsingi ära oodata selle, olen uhke!Ja õnnelik!
Lubasin rääkida Dagö kontserdist. See oli nii uskumatult hea, et selleks kaheks tunnikeseks ma unustasin kõik mis minu ümber on ja nautisin head seltskonda ja megahead muusikat. Ja laulsin täiest kõrist. See oli väga väga mõnus.. Soovitan soojalt!Chalice oli lihtsalt nii fenomenaalselt originaalne ja hea, Dagö ja Lauri olid endiselt tasemel ja super. Lenna sinna sobimine oli minu jaoks küsitav...aga ta sobis nendega lavale suht hästi. Ja muidugi ta on ju väga andekas, nõustusime mõlemad Mikuga, et me ei mõista mida kuradit ta Vanilla Ninjas teeb...Üks üllatus oli veel...superstaari Kristiina. Seda Mikk mulle mainis, niiet see polnud eriline üllatus. Tema lauluoskuse suhtes jäin oma arvamusele kindlaks - tal ei ole häält ja see oli lausa jõle kuidas ta laval Laurile näkku röökis. Ja Lennaga bäkki lauldes samuti, ta lihtsalt röökis kõledalt üle. Jubeeeee!Ja Mikk väitis, et ta oli natukene esimese kontserdiga Viljandis võrreldes paranenud, see tundub võimatu, mida ta siis Viljandis veel tegi???:S Igaljuhul, kontsert oli üldmuljena väga muhe, toredad klipid jooksid lava tagaseinas, kohati oli nagu selline ebamaine tunne. Väga meeldis ühesõnaga!!
Alles hiljuti mõtlesin isekeskis keelte ja kultuuride vahelisest erinevusest. Kuidas kindlasti igas keeles on sellised väljendid või sõnapaarid mida tõlkida ei saa. Hakkasin seda mõtlema, kui üritasin Roy'le seletada peale tema rattalt kukkumist, et küll pulmadeks paraneb ära. Ja tema naeris selle peale ning muidugi ei saanud mütsigi aru. Ja täna kui mõtlesin sõna maailmaparandaja peale. Seda ei saa ju eriti nagu tõlkida inglise keelde. Maailmaparandaja on üks lahe sõna...Üks väga lahe sõna!!
Täna tundub kõik niii jubedalt naljakas...hommikul lehte lugesin siis oli naljakas.Päeval peenraid rohisin, siis oli naljakas. Õhtul Inxuga tsättisin siis sai nalja. Kui Royga skaipisime, siis olime mõlemad pmtselt kõveras. Aga nagu Inxu ütles, peaasi et nalja saab!
Neljapäeval teeme me naiste õhtu: mina, Inxu, Kadri Janson, Kadri Kunst ja Olga. Lööme ennast üles, läheme Olga juurde, sööme-joome ja läheme vist Atti peololijaid mõnitama, pulli peab ju saama!Ladies night!!!!!Jess!
Homme Inxu, Kristo ja Tuuliga vaatama etendust nimega "Saun". See on samadelt tegiijatelt, kes tegid ka etendused "Sõit" ja "Kõrts", mis kõik olid lahedad. Loodetavasti tuleb tore tunnike!
Iman aga kultuuri...Reedel vist ikka ka Folgile. Ja iman veelgi rohkem kultuuri endale sisse!

tsaupläu

Inimmõistuse keerdkäigud...

2008-07-17T16:46:00.005+03:00

Uskumatu. Juba 8 ööd ma pole korralikult magada saanud. Pluss need unenäod mida ma näen panevad mind iga kord hommikul õudusest võdisema. Olen isegi paar korda näinud lausa õudukaid. Ja seda ei juhtu minuga just tihti. Nagu eelmiseski sissekandes kirjutasin, siis on mul viimasel ajal veits raske. Ma olen kohutavalt emotsionaalne ja enamasti käitun nagu tõeline eit!Aga noh, ütleme nii, et see pole ilmselt mitte kõige koledam sõna millega mind hetkel mõttes või siis ka kõvasti kutsutakse. Ma vaikselt hakkan sellega leppima...Vaikselt.
Kuna viimasel ajal midagi übertoredat juhtunud pole peale minu Maarjamaale naasemist, siis olen keskendunud kultuuri enda sisse imemisele. Vahelduseks minu elu draamadele otsustan teile jagada midagi muud. Ahjaa...ütlen vaid ühe vahelausena, et olen muutunud lootusetult enesekeskseks ja ei pane pool aega tähele mida inimesed, mulle selgeks teha üritavad. Ma vihkan ennast sellisena...Ei taha, ei taha...läheks see ometigi juba üle!Palun kannatage ära kallikesed!
Kultuuri juurde siis tagasi. Olen käinud 2 korda kinos ja vaadanud lugematutel kordadel Grey Anatoomiat. See viimane kuigi kultuurne just ei ole aga noh, saab ennast välja elada. Mõelda kordki kellegi teise probleemidele ja mitte enda omadele. Kinos käisime vaaamas filme Wanted ja Hancock!
Wanted oli märul, ühes peaosas minu kauaaegne lemmik James McAvoy ja teises peaosas värske kaksikute ema Angelina Jolie. Film oli muidu tehniliselt ju hästi tehtud, oli vaeva nähtud. McAvoy meeldis mulle maunona filmis rohkem, kui ta muutus ühtäkki bädässist palgamõrtsukaks, läks kuidagi asi minu jaoks kaduma. Angelina roll oli suht ühekülgne, ka uskumatult õbluke ja peaaegu olematu bädässist palgamõrtsukas. Mitte just eriti nauditav roll. Common mõnusalt seksika bädässi relvaeksperdina oli nauditav. Ka Morgan Freemani roll jäi mulle veidi segaseks...Üldiselt tehniliselt hästi tehtud, stoori veidi mitte nii usutav, kuid siiski huvitav.
Hancock. Teine film mida vaatamas käisime. Meeldis kohati rohkem kui Wanted. Will Smith peaosas...allakäinud ja pidevalt purjus superkangelasena. See mõjus imelikult, kuna alles hiljuti vaatasime poistega uuesti Hitchi filmi, kus ta oli selline ülimegaväga metro, hästi hoolitsetud moosipoiss ja naistemurdja. Aga mõjus. Ja kuidas veel. Vot see oli alles kontrast. Alguses mõjus veidralt, lõpuks harjusin ära. Ma usun, et Will'i head rollid on veel ees. Krt, " The pursuit of happiness" on mul ikka veel vaatamata, häbi häbi. Eks siis oskaks ka midagi rohkem öelda... Näitleja, kes mind selles filmis aga veelgi rohkem üllatas oli Jason Bateman. Kuigi antud roll ei erinenud tema eelmistest rollidest just väga palju, mõjus ta kuidagi uskumatult sümpaatsena. Ja muidugi maailmaparandajast üksikisa, nagu ta filmis kehastas, pluss tema välimus - kellele siis selline mees ei meeldiks. Filmi mõttes nagu muidugi, päriselus on minul silmi vaid ühe noormehe jaoks... Charlize Theron, rolli kohta midagi nagu ei oska välja tuua. Tema juukseid tahaks küll, kuid veidi tumedamas toonis. Ei kuulu just minu lemmikute hulka...Sry...
Üldises mõttes oli film hea meelelahutus, lõpus sai pisaraid poetada, lõpp meenutas väga Liblikaefekti lõppu...Armastus nõuab ohverdusi...Üldiselt meeldiv meelelahutus.
Kontsertelamuste kohta siis. Ootan juba kannatamatult reedest Dagö ja Chalice'i kontserti Pühajärvel. Ilmselt sellest saate ka lugeda siit lähimal ajal. Hiljuti käisin Inxuga koos Tajo Kadajase ja Margus Vaheri kontserdil Minu Eestimaa Alenderi laulud. Kuigi ma ise eriline Ruja ega Alenderi fänn pole olnud, otsustasin oma Tupsule seltsi minna. Kontserdi kohta ütleks ma nii palju, et Alenderi laulud Tajo Kadaja esituses, oleks ma kuulamata jätnud. Halloooo, kes laulab Alenderit fonolt????!!!Ja veel väga halva kvaliteediga süldifonolt!!!!Huhh...See oli kole. Nagu ilmselt arvata oli, kui Margus lavale tuli, lõid kõik särama. See positiivsus mis temast kiirgab...tema mahe hääl ja mõnus lavaiseloom ja käitumine. Kõik mõjusid väga väga koduselt ja lõõgastavalt. Pluss veel mõned laulud, millega seoses olid kindlad mälestused ja kontsert oli minu jaoks ikkagi arvestatav. Põhimõtteliselt Margus päästis päeva..
Jään ootama Dagö kontserti!
Täna lugesin ühe tuttava blogi ja kui nägin seal pilti ühest kurva näoga väga kallist noormehest, hakkasid pisarad kuidagi jubedalt voolama...Nagu täielik eit!Hullumeelsus.Aga igatsus on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii suur!!!
Palun 11.augustit!!!!
Siiski jagan hellust, kallistan teid!!
Jaana aka nagusitahädapesunööripeal

Viimase aja muljed...see tuleb pikk sissekanne, ma juba hoiatan ette...

2008-07-12T11:59:00.004+03:00

...tegelt on praegu tunne nagu laulusõnades: "...why does every moment have to be so hard..."
Enamus saavad aru miks.Aga alustan algusest...
Viimase sissekandega võrreldes on asjad jälle muutunud.Hilde oli siin ja kuigi mul oli veidi teised asjad mõttes, siis meil oli väga lõbus nädal. Sain nalja ja napsu ja tantsu. Viimast kuigi vähem, käisime Genialistide klubis ära Kammega. Sealt leidis Hilde ühe "16- aastase" (loe: 27-aastase) arstitudengi. Mina igatsesin ja tegin vastamata kõnesid, lakkamatult. Sõitsime Hildega ringi, veetsime päevakese Kamme maal, sain nalja kui palju. Tutvustasime talle Eesti elu. Viisime ta isegi Tallinnasse kõigi minu vastuponnistuste vastu...kuigi ilm ei soosinud meid ja me saime palju vihma, oli meil Tln-s tore. Kogu päeva kõrghetk oli ühes Tln vanalinna enam vähem armsas kohvikus Hilde lause:"I think I don't like Tallinn very much, Tartu is much better!". See tõi naeratuse näole ja ilmselgelt olin ma temaga päri.Too õhtu viisime Hilde lennukile ja tõime Kristo koju. Üldiselt läks päev korda, kuigi tagasisõit Tln-st too päev oli kõige jubedam Tln-Trt sõit üldse.Vihm, vesiliug, 2 rebast teel ja null nähtavus...dsiisas kraist see oli jube. Aga jõudsime turvaliselt koju!
Nii, aga ilmselt siis nüüd põhilisest asjast, millest kuulda tahetakse. Minu Hollandi reis...Ehk siis minu lühikese ja igava elu 5 parimat päeva. Esiteks pabistasin ma jubedalt üksi reisimise pärast. Tegelikult pole see üldse nii hull. Ja ma ju armastan lendamist, see kuidagi rahustab mind alati. Küllap 10 kilomeetri kõrgusel olemine viib kõik kolepahad mõtted eemale. Ja muidugi selle reisi sihtpunkti jõudmist ootasin ma ülekõige. Ja selle inimese nägemist kes mind seal ootas. Jällenägemist...imelist taaskohtumist...Ja ma ei pidanud pettuma! Kui ma jõudsin Saksamaale, tegi mu kõht kukerpalle ja käed värisesid. Aga ma ei kartnud üldse...absoluutselt...Düsseldorfist pidime me sõitma kuskil tunnikese jagu et jõuda koju Hollandisse, Gronsveldi.Ja miks ma ütlen koju...sest see oli nii kodu, ma poleks elusees oodanud et nii tunnen. Aga kõik oli nii jubearmsalt kodune. Ja Roy koer, Douschka, kõige armsam väga suur ja karvane kaaslane üldse. Temaga käisime järgmise 5 päeva jooksul korduvalt jalutamas. Ja lõpuks ta isegi kuulas juba minu sõna. Temaga rääkisin esimesena Hollandi keeles...:D Uskumatu! Mis mind veel natukene ärevaks tegi oli muidugi perega kohtumine. Kuid see läks väga sujuvalt, kõik olid megatoredad ja lahked ja lõbusad. Kuigi Roy õega me palju ei suhelnud, tundus ta tore. Vanematega ja vanavanematega veetsime suht palju aega, ja see oli nii tore. Paremat polekski suutnud soovida. Reedel kui kohale jõudsin, me palju teha enam ei jõudnud. Sõime, käisime Douschkaga väljas ja läksime vara magama, selleks et laupäeval vara ärgata. Minu jaoks oli see üks magamata öö, võõras koht, närv järgneva päeva ees ja tiksuv kell. Laupäeval ärkasime vara, sõime, panime viisakalt riidesse (esimest korda nägin Roy'd pintsakus!!) ja suundusime matustele. Kuigi see hommikupoolik oli minu jaoks väga jube ja ma olin kohutavalt närvis (kogu perekonnaga tutvumine ja veel sellistes tingimustes), ei oleks ma tahtnud olla mitte kuskil mujal. Olin õiges kohas, ja Roy kõrval, ta oskab mind alati nii imeliselt maha rahustada. Oli kuidagi ebaõiglane olla küll väliselt kurb, kuid samas seesmiselt nii õnnelik. Kui tseremoonia kirikus ja krematooriumis sai läbi, läks veidi kergemaks. Kohvilauas olid kõik väga rahulikud ja naersid ja lobisesid juttu. Ka mina suutsin oma selle päeva esimesed söögiraasukesed endale sisse pigistada. Õhtupoolikuks oli planeeritud Roy sünnipäeva tähistamine vanavanematega ja sõpradega. Sõime õhtust, rääkisime juttu (väga kahju oli et Roy vanavanematega rääkida ei saanud väga, nad nimelt ei räägi inglise keelt, nendega suhtlesin kas Roy või vanemate või Roy sõprade abil), mängisime wii'd ja siis lõpuks öösel läksime välja. Läksime Maastrichti ühte pubisse, mis ei olnud üldse pubi moodi. Seal oli sigapalju inimesi, ja sellel hetkel võisid nad veel suitsetada avalikes kohtades. Kui mul oleks olnud peotuju, oleks see olnud väga tore. Olime siis kolmekesi seal (Harm oli ka, Roy sõber), tantsisime vähe ja varsti kõndisime tagasi Harmi juurde ja sealt koju. Kuna päev oli olnud pikk ja magamata öö seljataga, saime järgmine hommik üles suht päevapoole. Plaan oli minna Maastrichti linna vaatama. Võtsime rattad, mina sain Roy vanaema ratta (mis oli sigaarmas ja lahe ja hea ratas) ja Roy enda oma ja asusime teele. Ja muidugi need jalgrattateed, see on imeline...Uskumatu, kuidas sa saad igale poole jalgrattateedpidi. No peaaegu igale poole. Üldiselt oli see väga vahva päev, päike säras kõrgel taevas, jalutasime vanalinnas ja ronisime linnamüüril või mis sellest alles oli. Istusime pargis ja nautisime päikest, kõndisime loomapargi juures ja sõime jäätist, istusime peaväljakul kohvikus ja jõime karastavaid jooke. Tegime palju pilte ja jalutasime päikesepaistel. Õhtupoolikul sõitsime kodupoole ja mina juhatasin teed, imehästi jäi meie tee meelde kuidagi. Kuigi need jalgrattateed olid suht eksitavad vahepeal. Koju jõudes käisime veel Dousckaga jalutamas ja pilte tegemas, sellistest toredatest traditsioonidest nagu majja lapse sündimisel maja ette kure panemisest vastavat värvi lint kaela ümber, või siis keskkooli lõppu tähistava lipuvarda jäädvustamisest (mille otsa tõmmatakse siis koolikott ja raamatud ja kohaliku asula või Hollandi lipp). Ja muidugi kõik need superarmsad majad ja aiad, mille nägemisest ma kuidagi isu täis ei saanud. Ka Roy aed oli ilus ja suur, tegin sellest palju pilte, aedadehull nagu ma olen. Kui Roy ema seda kuulis, siis oli otsus selge. Mind pidi viidama Roy tädi Annelies'i juurde. Seda ilu mida ma seal nägin, ei osanud ma eales aimata. Aga sellest veidi hiljem. Samal õhtul käisime väljas söömas vanematega ühes väga armsas ja rahvuslikus restoranis. Sain süüa elu parimat liha ja väga lahedalt serveeritud kartuleid. Väga väga tore lõpp mõnusale päevale!
Esmaspäevale oli siis planeeritud pikem jalgrattasõit Annelies'i juurde, kuhu oli muide kuskil 10 km. Kuskil kilomeeter sellest oli mäest üles ja ütleme nii, et see mägi polnud just väike, mõtlesin küll et Madalmaad, aga võta näpust. Igal juhul väikse abiga saime sealt üles. Theo (Roy isa) tuli ka meiega kaasa, see oli tore. Lõpuks jõudsime siis kohta, kus mina sain oma lahitvajunud suu mitte just eriti tihti kinni panna. See oli nii kirjeldamatult ilus ja idülliline...selle jaoks ei olnud sõnu. Pildid, mis ma tegin ei jäädvustanud pooltki seda ilu mis seal oli. See oli sõna otsese mõttes idüll. Istusime ühel lugematutest terrassidest, jõime sidrunivett ja sõime võileibu Roy tädi ja onuga. Hiljem ajasime juttu ühe toreda Hollandi paarikesega. Kõik tundsid huvi minu vastu, minu päritolu vastu, ja selle vastu kuidas tutvusime. Ja selle vastu, mida edasi teeme...Selle koha pealt olime mõlemad tagasihoidlikud. Kui ma arvasin et Annelies'i juurest lahkudes saab idüll läbi, siis ma eksisin. Nimelt me sõitsime tagasi veidi pikemat teed pidi (kuskil 25 km) ja ma olen väga rahul, et nii otsustasime. Ilm oli kohutavalt ilus, parajalt päikeseline ja soe ja jalgrattasõit sobis ideaalselt. Sain näha ümbruskonda ja seda idülli. Mõnel hetkel oli tunne, nagu sõidaksime jalgratastega kuskil Itaalias Toskaanas või Hispaanias. Soe ja päikeseline ilm, väiksed keerduvad külateed, viinapuuaiad ja imelised aiad ja majad, väikesed ja kallid autod, mäed ja orud ja metsikult ilus loodus. Ja meie kolmekesi keset kõike seda ilu. Parim päev, parimad inimesed, parimad hetked. Kokku sõitsime maha umbes 30-40 km aga üldse ei olnud tunne, nagu see oleks nii palju olnud. Peale seda esimest mäge, ükski teine mägi enam raskusi ei tekitanud. Tundus, nagu mitte miski ei ole raske elus või kui on siis sellest saab koos üle. Õhtupoolikul sõitsime Roy vanavanematega Hollandi-Belgia piirile kaltsiumkivi koobastesse. See oli väga tore õhtupoolik, me olime küll sügaval sügaval maa- all, kuid veetsime väga toredad 2 tundi. Tegime palju pilte ja nautisime iga hetke. Peale koopaid oli planeeritud kodus grillimine. Sain üllatuse osaliseks, Albert (Roy sõber, kellega tutvusin juba Soomes) tuli tere ütlema, ja tõi mulle ilusa kimbu lilli. See oli väga tore üllatus. Kahjuks ta meiega kauaks ei jäänud. Hiljem meie siis sõime õhtust, nautisime väligrilli soojust ja klõpsisime pilte. Rääkisime juttu ja nautisime õhtut. Pärast koristasime ja pesime kõik koos nõusid...See oli maru päev. Kuigi see oli minu viimane päev, siis ma ei olnud kurb. Paar korda pisarad küll tulid ja ei tahtnud ära minna, kuid sain võitu. Nutmiseks lihtsalt polnud vajadust. Viimane hommik oli suuri raskusi ülesse saamisega. See tundus nii uskumatu, et mu reis oligi peaaegu läbi. Jätsin hüvasti vanematega, poetasin hunniku pisaraid (eriti emaga hüvasti jättes), kuid üldiselt jäin rahulikuks. Alustasime sõitu Düsseldorfi poole, olime mõlemad vaiksed ja küllaltki rahulikud. Mina nutsin vaikselt autos päikeseprillide taga...Kui lennujaama jõudsime ja koos check-in'i ära tegime, saime veel natukene väravate ees aega veeta. Varsti pidin siiski minema turvakontrolli ja tuju oli täbar. Kuid teadsin et see pole millegi lõpp, see on alles algus...:)
Huhh...sai vist kõik öeldud. Ilmselgelt ootan ma kannatamatult augustit, mil näeme jälle.
Aga hetkel on raske...väga raske. Arvasin, et olen tugevam...
Nüüd küll enam rohkem ei jõua kirjutada...kogun vähe ja siis jälle. Ja Kampsik kallike, see kõik on sulle!!!Edu seal kaugel kängurumaal!
Kallistan kõvasti!

Guess the better tomorrow will happen in 20 days...

2008-06-07T19:11:00.002+03:00

Viimase blogi sissekande ja antud hetke vahel on väga palju juhtunud...
Käisime peale lõputöö esitamist Olla juures maal ja seal oli maru tore.Me võitsime meistrika 4:0 seisuga, viimase mängu emotsioon oli uskumatu. Sebisin meie Inglise naised Eestisse ja veetsime nendega 5 mõnusat päeva. Kaitsesin oma lõputöö ära ja teised meie omad ka, sain isegi A. Loobusin Bosnia reisist, selle asemel lähen 27.juunil Hollandisse. Kerge unetuse/isutuse tunne on, mis vihjab vaid ühele hingeseisundile. Lisades veel hilisöised vestlused ja lõputu igatsus... Olen omadega plindris ühesõnaga. Ja peaks mainima, et asjad pole mitte lihtsamaks muutunud vahepeal, kui isegi mitte öelda, et need on veelgi keerulisemaks muutunud. Aga ma ei ole ju halb inimene!!Life works in mysterious ways...
Järgmisel teisipäeval tuleb siis Hilde, ja läheb jälle jooksmiseks. Mulle meeldib küll see, et koguaeg on midagi teha kuid siiski väsimus on. Samas saab käia kõikides nendes kohtades, mida ma nii kohutavalt armastan, ja ega seltskond polegi nii halb, kuigi võiks olla parem. Ja siis kui Hilde ära läheb, on lõpetamine. Uskumatu, mul on ülikool läbi!!!Ei suuda seda siiani uskuda, see on imeline tunne kuid samas imelik ka. Peaks ju nüüd asjalikuks hakkama...Aga enne tahaks veel inimeseks saada.
Neljapäeva õhtul peale naiskade laevale viimist läksin siis Tuuli, Tossu ja Rellaga välja, mis kokkuvõttes ei olnudki väga jube õhtu. Kuigi mul oli suht imelik seal olla, ainus vallaline või nii ja peaaegu ainus kellel ei ole oma maja või krunti rääkimata mehest. Samas meenutasime me oma toredaid keskkooliaegu ja rääkisime viimase aja sündmustest. Järgmine kokkusaamine lepiti kokku 1.juulile...:). Varustasin ennast ühe suure Mohhiitoga, et nukrust peletada, ja vajadusel jooma hakata, et tuju parandada, kuigi seda polnud vaja jõin selle siiski ära. Ja und ma too öö muidugi ei saanud...kuigi ilmselt polnud see ainsaks põhjuseks...Olin küll voodis aga magama läksin kl poole nelja ajal, väljas juba hakkas valgeks minema igaljuhul. Aga samas nüüd on süda rahul...
Täna kinno Inxu ja Tuulaga. Seksi ja linna vaatama! Maruuu, see saab äge olema ma usun!
Hakkangi valmistuma!

tsaupakaa!!

Ja ta saigi VALMIS!

2008-05-20T15:55:00.002+03:00

Raporteerin: Lõputöö valmis ja esitatud!
Eile istusime kursarahvaga meie juures. Oli väga maru! Täna läheme Võrumaale Oliveri suvekodusse!
Igatsen inimesi!
Side-lõpp...

Nüüd võib juba öelda...olen lõpusirgel...

2008-05-17T00:11:00.003+03:00

Ei tea kas keegi seda siin üldse loeb enam, aga mina ikka kirjutan...
Teate nalja?? Mikk sai enne mind lõputöö valmis!Uskumatu aga tõsi, ma korrutasin talle mitu korda, et ma ei nõustu temata lõpetama ja vahi nüüd, pani viienda käigu sisse ja tegi ära. Olen maru uhke!
Elu pole just palju kergemaks läinud võrreldes eelmise blogi sissekandega, viimased kolm nädalat on nagu kuhugile ära kadunud. Ime pole ka, kui nende nädalate jooksul olen heal juhul paar tundi päikese käes veetnud. Värskes õhus küll rohkem aga siiski. Ma hakkan oma läp-topi iga päevaga rohkem vihkama, sest olen seda juba kuu aega põrnitsenud iga jumala päev. Aga tunneli lõpus on valgus...2 päeva veel...
Nüüd hoopiski teisest teemast. Mõtlesin täna, et siiski vaatamata sellele, et ma olen oma lõputööd vorpinud, olen ma suutnud siiski peaaegu kõik oma tähtsamad sõbrad ära näha. Selle üle olen isegi uhke! Sest elama peab ju kaa! Esimene nädal isegi inimesed helistasid mulle ja küsisid kas ma olen Eestis, see oli tore üllatus. Kuigi oli paha neile öelda, et ma ei saa nendega väga tegeleda, kuna pean oma lõputööd kirjutama. Nõme! Üritasin kui vähegi võimalik seda teha. Käisin isegi ju tudengipäevadel ja öölaulupeol ja linnas niisama. Ja siis Sellise sünnipäeval, mis oli see aasta kuidagi eriti tore. Meid olid küll vähe aga täpselt parajalt. Nalja sai ikka rohkem kui penni eest! Õige tunne oli tagasi, meie seltskonna tunne...see mida ei olnud siis kui Sellis, Ruul ja Kaili siin minu juures käisid. Aga vähemalt see ei kadunud alatiseks!
Muidugi olen ka käinud ju korvpallimängudel, sest kuidas ma saaksingi nendest ilma jääda. Finaal ju ikkagi, ja kaks suurt jällegi vastamisi. Praegu on meil hea seis, 2:0 kodumängud meile. Eks pühapa näeb mis edasi hakkab saama...
Pühapaks kutsusin naiskad siia sauna, saab nats naistejuttu puhuda ja koos superstaari vaadata. Kadri jääb vast peale seda siis mingiks ajaks siia peatuma, ja see on väga lahe! Siis pole kodus nii õudselt üksik tunne. Õige kodu tunne on küll tagasi, aga see meie Soome kodu tunne on siiski kontides. Kui nägin Facebookis pilti Katiest ja Roy'st minu voodil istumas, tuli ikka suur pisar silma...minu voodi, minu tuba...miss it all:(
Ja täna saime oma plaanitud Bosnia reisi odavaima pakkumise kätte, see on üle 6 kilo, mida on ilmselgelt liiga palju...Ei teagi nüüd mis saab, väga tahaks minna juuu!Jubedalt! Aga ilmselt kui see ära jääb, siis lähen Inxuga kuskile soojale maale mõne viimase hetke pakkumisega! Saabki selle reisi ära teha, mida me oleme juba kaua plaaninud koos...
Planeerin Jenny ja Katie Eestisse sebida. Enne seda kui nad Inglismaale tagasi sõidavad...st enne 7.juunit. Esialgne plaan on et nad on 3. ja 4. juuni meiega Eestis, siis lähevad Helsinki ja siis lendavad koju. Praegu on muidugi laevapiletid meeletult kallid, täiega nõme. Pean neile otsima odavaimad piletid...Et oma kallikesi ikka näha saaks veel kord!
Täna olin kuri ja kade, selle pärast on jube häbi praegu... Kõik minu ümber olid nii õnnelikud ja minul käis laine üle pea...Liiga hull!Ma ikka oskan!!

...Waiting for a better tomorrow...

Teie Jants

Igatsus annab teada, armastus meist inimese teeb vol.2...

2008-05-04T22:28:00.005+03:00

Elu peale Soomet on olnud kohutavalt raske...ja meeletult piinarikas. Muidugi oma osa sellest on ka lõputööl. Kõik on kuidagi lootusetu, väga raske on ennast millekski motiveerida, üle päeva võitlen kassiga, mis hiilib mu hinge. Ma ei oska olla kuidagi, ei leia oma kohta enam... Iga päevaga läheb igatsus suuremaks ja hullemaks, iga päevaga on raskem olla. Iga päevaga rohkem saab mulle selgemaks, et minu tulevik ja õnn ei ole Eestis. Need on kuskil mujal, pean nad lihtsalt üles leidma...kuigi see eriti kerge ei saa olema. Teades ennast ja enda emotsinaalsust ootasin ma seda olukorda kõike juba, teadsin seda juba eelmise aasta Belgia kogemusest. Peale Belgiat olin ma kaks nädalat nagu udu sees, kõik oli nii ebareaalne ja tundus ülekohtune olla nii kallitest inimestest eemal. Ennustan juba ette, et seekord on asi kordi hullem. Mitte et Belgias leitud inimesed oleks vähem kallid, vaid seekord on kordades rohkem valusaid hetki, rõõmsaid hetki, tõsiseid jutuajamisi ja mida kõike veel koos üle elatud...See on lihtsalt hindamatu, kõik need hetked. Ime pole, et sooviks et need jätkuks veelgi ja ei lõppeks kunagi. Teadsin et hakkan igatsema seda, et minu ümber on kogu aeg palju inimesi, sest olen ju täielik people person...Igatsen kohutavalt et kui ärkan hommikul, siis ei näe ma ühtegi sõbralikku nägu, ükskõik kas see on väga unine ja kergelt torisev Mikk või kergelt padjanäoga Jen-bun või alati positiivne Katie, või meie eesti naiskad. Nagu varemgi olen öelnud ja ei lakka seda kunagi kordamast, oli Soome aeg rohkem nagu elukool. Õpid tundma ennast ja inimesi sinu ümber, õpid veelgi rohkem arvestama inimestega, näed erinevaid inimtüüpe ning mõistad kellega neist sina sobiksid kokku, õpid inimestega koos elama, andma neile ruumi kui nad seda vajavad, õpid vaikima kui olukord seda nõuab kuigi tahaksid vaid rääkida, naerda, laulda...Õpid armastama inimesi koos nende heade ja vigadega, võibolla kohtad tee peal inimest, kellega koos tundub kõik nii õige ja loomulik...Samas õpid hindama raskusi ja probleeme, mis ette tulevad, sest kõik mis ei tapa teeb ju tugevamaks...samas kõik mis ei tapa teeb ka haiget, kuid õpid sedagi hindama, et on vaja ka valusaid hetki, on vaja pisaraid valada, et aru saada kui head tegelikud on need vähesed erilised rõõmuhetked. Kuigi ma seda kõike juba enne teadsin, tundub kõik nüüd hoopis selgem ja tõelisem...
Suht tihti leian end mõtisklemas sellest, et mis saab peale minu loodetavat lõpetamist, lausa paanitsen selle üle. Sest mul ei ole ju kõige hallimatki aimu... Mul on mõtted ja mõned ideed. Mõnes mõttes on kahju, et pole kedagi kellega koos tulevikuplaane teha, või...kasvõi unistada tulevikust koos. See annaks palju lootust ja kindlust juurde...meeletult tegelt...
Hehh...ja muide kui ma näd vahetusel oma pesu pesin, siis leidsin seal rohkem Miku juuksekarvu kui enda omi, mis üldiselt ei tohiks vist kedagi enam üllatada...aga naljakas oli ikka..:)
Täna sadas meil vihma, ja see nii kohutavalt meeldis mulle.Väljas oli nii soe ja mõnus, ja vihmgi oli soe...ja see mõnus lõhn mis väljas oli peale vihma. Ja peale vihma tuli kohe päike uuesti välja...see oli nii meeletult armas...Ma olekski jäänud kõndima vihma kätte...kõndima ja unistama...

Emban teid kõvasti mu armsad...

Kibedad pisarad, armsad kirjad, soojad kallistused ja külmad käed....

2008-04-28T00:42:00.004+03:00

Viimane nädal möödus lõputöö tähe all. Kõikidel päevadel üritasime nii palju kui võimalik käia raamatukogus ja netis artikleid otsimas. Eriti veel meie Mikuga, kuna naiskadel oli juba enne aega sellega tegeleda. Ma tegin mis ma suutsin, samas sees kripeldas see meie viimase nädala teema, tahtsin seda veel täie eest nautida...Ja mitte oma lõputöö pärast muretseda. Veeta veel viimased hetked Jenny ja Michaeli ja Royga. Muidugi meie naiskadega ka, aga neid ma näen ju suht varsti juba jälle. Teisi mitte vist nii varsti...Igaljuhul oli see nädal maru kiire. Kõik päevad olid ära planeeritud, teisipa kutsus Isabelle meid endale külla prantsuse sööki nautima. Kolmapa käisime jälle Giggling'is, seekord kutsusime Isabelle, Tomase ja Laura ka meie juurde soojendama. Meil oli väga tore, Roy ja Thijs tulid ka ja siis koos tsillisime ja siis läksime kluppi. Seal oli mega palju rahvast, liigagi palju, ja liiga palju purjus inimesi. Ootasime ukse taga järjekorras umbes pool tundi. Kogu selle aja oli mul külm ja mõtlesin, et kuidas ma ei taha sinna kluppi sisse minna. Kui lõpuks sisse jõudsime siis oli seal megapalju rahvast ja võimatu liikuda. Kõndisime siis seal Lauraga ringi suht, Laura on väga tore. Meil sai palju nalja ja tantsisime täiega. Paar korda juhtusin mingite imelike purjus soome meestega kokku. Roy džentelmenlikult päästis mind päris mitu korda. Muidu oli pidu vahva ja olime jälle kuni tulede põlemapanemiseni. Ja siis lonkisime koju...
Neljapa käisime bowlingus naiskadega ja Hollandi poistega. Kokkuvõttes olin ma naiskadest esimene, aga muidu neljas. Tegelt oli kokkuvõttes tore...ja ka mitte väga kallis. Neljapäeval olin plaaninud teha reedeks ettevalmistusi, kuna vanemad olid tulemas ja oli vaja süüa teha ja emmele kingitus osta. Öösel keetsin kartulid valmis ja siis reedel käisime Särtsuga Prismas ja ostsime hunniku asju. Tulime tagasi koju, vaaritasime kartulisalatit ja tegin tordi emmele. Karm oli ja kiire.
Em ja Is jõudsid kuskil kl 18.30 ajal, kuna nad ekslesid Lappeenrantas ja selle ümber. Maru veider, nii väike koht aga nii keeruline. Aga nad jõudsid siia. Pidasime väheke sünnat ja sõime kõhud täis. Ajasime juttu ja möllasime niisama, näitasime ühikat jne. Em ja Is tahtsid varakult minna oma hotelli otsima ja siis nad läksid varsti ära. Ühel hetkel reedel lõi reaalsus valusalt jalaga persse, me peame koju minema ju nendega, mõtlesin ma. Laupa läksime me ringi sõitma vanemate, Miku ja Jennyga. Michael läks varahommikul ära ja siis kutsusin Jenny meiega kaasa. Kõndisime Linnuses või siis Linnamäel , käisime poiste ühikas (kus muide põrkasime kokku Tomasega, see oli väga lahe üllatus!), tehnikaülikooli juures, Skinnarilas ja mõnes kohas veel järve ääres. Siis sõime kodus ja põrutasime Imatra poole. Käisime emmu ja Issu hotellis, see oli väga armas ja mõnus koht. Siis käisime Imatras ühe maru ägeda hotelli juures ja siis veehoidla juures, kus on mõnus selline kanali koht, üleni graniiti täis, nagu kivikanjon. See oli muidu tore, kuid siis põrkasime kokku meie ungarlaste ja poolakaga. Krt, see oli nõme. Muidu oli päev tore, kuid jäi lühikeseks, kuna Mikk pidi koju minema pakkima, et Isaga hiljem kokku saada linnas.
Eks me olime kõik veidi haavunud, et ta viimast õhtut meiega ei veetnud, kuid nagu hiljem teada sain oli see tema jaoks tol hetkel tähtsam. See õhtu oli minu jaoks piin, ma ei suutnud kuidagi olla ja käia ringi, vaadata Roy kurba nägu ja Jenny armast naeratust. Roy toodud Bacardy ei teinud ka asja paremaks. Olime kõik koos, vaatasime filmi, lõpuks olime kõik Sireti ja Marini toas. Ma ei suutnud pisaraid ikka päris mitu korda tagasi hoida...lihtsalt ei tahtnud, et nad mind kõik nutmas näeks. Roy tuli mulle järele mitu korda ja ka Jenny. Suutsin ka nemad nutma ajada...ma olen ikka osav. Sain oma kupongi ära kasutada, ehk siis sain vaadata kui Thijs habet ajas. See oli naljakas ja tõstis väheke tuju. Kuid edasine õhtu oli ikka karm, iga kallistus ja pikem pilk tõi pisara silma. Roy hoidis tõelise sõbrana kogu filmi aja mul käest kinni, hiljem Särtsu toas ka. Näha oli, et temalgi polnud kerge...Ja ma ei teinud asju just eriti palju kergemaks...
Magama läksime vist kuskil 3 ajal...üle päris mitme kuu nutsin ennast magama...tunne oli lootusetu...
Hommik oli närviline, aega oli vähe ja teha palju. Olin vist väga tõre enamus inimestega. Panime asjad kokku ja tuba sai maru tühjaks. Väga kurb oli vaadata. Roy ärkas ka varem üles ja Jenny. Sõime nendega, siis hakkasime kiirustama, kuna mu vanemad olid kohal. Viisime asjad alla ja siis tuli kõige jubedam koht. Hüvastijätt... Kui nägin Jennyt nutmas siis ei suutnud ka enam ennast tagasi hoida ja kraanid läksid valla. Selleks hetkeks kui Royni jõudsin olin juba lohutamatu, ma ei saanud sõnagi suust, ei suutnud talle midagi ilusat öelda, tema sosistas mulle aga kõiki õigeid asju kõrva. See oli kohutav tunne...Peale autosse istumist nutsin oma 40 km, siis sain pidama väheks ajaks ja kuskil paar korda veel läksid kraanid valla...Olime Mikuga nagu 2 õnnetusehunnikut tagaistmel, hunnik pagasit meie vahel kõrgumas. Kui Helsinki jõudsime sain kraanid jällega avada, kui selgus et me ikkagi Katiega kokku ei saa, sest meil oli bensiin otsas ja olime laevale juba hiljaks jäämas. Pidin telefoni teel hüvasti jätma temaga. Ja siis jäi Rosella hiljaks pool tundi ja me passisime niisama. Lõpuks helistasime veel Katiele ja rääkisime juttu temaga. Kassitas ikka täiega...Laeval läks olukord veidi paremaks, meretuul ja hea vestlus tegi tuju veidi paremaks. Teel Tallinnast koju tuli minul meelde Dagö plaat, mõeldud-tehtud panime selle peale ja ma läksin rooli. See tegi asja ikka paremaks...laulud ju kõik puha peas ja mõnusad mälestused nendega koos...
Koju jõuda oli maru imelik, siin on nii soe ja roheline. Pluss mu vanemad on kodus meeletult palju ümberkorraldusi teinud. Kerge võõrkeha tunne on, tahaks koju tagasi, ehk siis Lappeenrantasse. Kui õhtul oma Facebooki vaatasin siis nägin et Tomas oli mulle kirjutanud, et miks ma küll ära läksin. Kerge pisar silmas kirjutasin talle romaani vastu ja lubasin et näeme varsti. Sama mis lubasin ka Jennyle ja Royle. Ja see nii lähebki...
Em ütles mulle täna ühel hetkel kui pisarad täiega voolasid, et elu viib sind nende õigete inimestega uuesti kokku, et ära muretse...sel hetkel see väga ei lohutanud, kuid siiski on see tõsi. Ma usun saatusesse, kui ei jääks alati vaid selle peale lootma, ise tuleb veidi kaasa aidata.

Morjens kultat! Muahh*)

Päike, sinine taevas, soe tuuleke, toredad inimesed ja väike armas linnake...

2008-04-20T21:31:00.002+03:00

Reede õhtuse sissekande lõpetasin sellega, et hakkasime tüdrukutega õhtuks valmistuma. Tegelt oli nii, et Katie oli oma vanemate ja Williga söömas ja nad tulid siia suht hilja. Siis otsustasime pubi teema unustada (tahtsime minna ühte Iiri pubisse kesklinnas kus ma Philippe'iga ükskord käisin) ja otsustasime, et läheme vaid Gigglinisse. Soojendasime siin, tutvusime Willi ja Jenny mehe Michaeliga ja siis hakkasime klubi poole kõndima. Me jäime muidugi hiljaks ja juba kartsime, et peame kallima pileti ostma, aga see oli väikseim meie muredest. Uksel selgus, et sissepääsuks on vanusepiir 20, ja Michael on ju 19 veel...Pakkusin kiirelt välja, et lähme kõik koos Diva'sse, kui Jenny polnud sellega nõus. Meie läksime siis neljakesi Gigglinisse, ja nemad Divasse. Katie tahtis Willile Gigglinit näidata ja siis pidime ka Divasse minema neile järgi. Kokkuvõttes seda me ei jõudnudki teha. Ühel hetkel Katie ja Will läksid Divasse ja lubasid kohe tagasi tulla. Meie otsustasime omavahel et 7 eurone niisama väljaminek on meie jaoks liig mis liig. Jäime siis Gigglinisse ja istusime ja rääkisime juttu, kuni Katie ja Will tagasi tulid. Me tantsisime klubis palju, Katie ja Will ajasid mingit oma teemat seal koguaeg. Nagu ma ka Katiele rääkisin, siis oli Willil silmi ainult tema jaoks. See tegi meile Mikuga maru palju nalja kuidas nad oma asju ajasid seal, meie kumbki ei lasnud ennast sellest eriti segada. Suht lõbus oli ja nalja sai. Klubis oli palju meie ülikooli rahvast ja teiselt poolt ka. Enne kojuminekut käisime ka veel Katie ja Willi hotellitoas Sokos hotel Lappee's, see on Lappeenranta kalleim hotell. Maru ilus oli muidu, tuba oli veits nigel. Aga nalja sai palju. Voodisse maandusin kuskil 5 ajal...
Laupäev möödus kergelt puhates jälle eelnevast õhtust, Mikk isegi imestas, et ma ei vegeteerigi. Tunne oli mõnus, kirjutasin mõned meilid ja olin netis. Puhkasin. Õhtupoolikuks olin kutsutud Roy juurde. Kuna ilm oli mega siis otsustasin jalutada. Enne seda uurisin mis värkk on ja kuidas pean minema. Kerge ärevus oli sees, teised käitusid vähe kahtlustavalt. Siret ja Mikk vahetasid omavahel kirju. Natukene enne seda kui mina minema hakkasin ütles Mikk et ta läheb välja. Ma pakkusin, et ma lähen ka kohe, et lähme koos, tema aga vastas et meil teed niikuinii teised. Siis hakkasin midagi kahtlustama, ja siis kui nägin, et tema rätikud ja seljakott olid kadunud, siis oli olukord selge. Kui Roy juurde jõudsin siis olid seal kahed tuttavad jalanõud. Sõime pastat, käisime saunas ja vaatasime Home Improvementi ja Vantage Pointi. Oli maru õhtu, ma olin ainult jube väsinud. Siiski esimest korda elus oli mul kerge üllatuspidu...ja muidugi kogu õhtu jooksul ei lastud mul mitte midagi eriti teha, ei koristada, ega endale klaasi vett kallata...oli kergelt imelik, kuid samas lõõgastav. Õhtul sõitsime bussiga linna, kõndisime seal jala koju ja rääkisime sportautodest...
Täna oli väljas megailus ilm...lihtsalt suurepärane. Soe ja päikeseline. Hommikul ärgates oli kohe selline tunne, et tahaks õue. Ärkasin muidugi kl 11 ajal, ja kuna Mikk pole siin viimasel ajal eriti magada saanud, siis tema põõnas rahulikult. Kuna mul oli niikuinii vaja oma mõtteid korrastada ja Tossule kirja kirjutada hiilisin vaikselt meie toast välja söögituppa, tegin hea sooja tee kõrvale ja hakkasin kirjutama. Kirjutasin suht kaua ja pika kirja, kõigest ja mitte millestki. Kirjutasin kõik oma mõtted paberile, ja seda sai ikka maru palju jälle. Samas mõned asjad said enda jaoks natukene selgemaks mõeldud...Kiri tuli jälle oma 2 a4, homme panen posti siis jõuab enne mind Eesti. Kui kiri oli valma siis ärkas Jenny, rääkisime juttu, siis ärkas Mikk ja tegime omletti. See maitses hää...Laupa hommikul tegin mõnusa kanawoki, et saaks soolaseid pannukaid süüa. Seegi tuli üllatavalt hästi välja. Peale söömist ja kirja kirjutamist ja mässamist otsustasime minna välja kõndima. Käisime siin järve ääres sauna juures, sadamas, linnuses. Nägime palju kohti, mida polnud varem näinud. Mõnes kohas tuli kergelt nõme tunne, sest olin seal ka Philippe'iga jalutanud...kuid need mõtted peletasin kiirelt eemale. Täna tegime palju toredamaid mälestusi...
Tegime palju pilte jälle nagu ikka...väga maru õhtupoolik oli, üks toredamatest siin. Ja siis tulime koju, sõime kõhud täis ja jälle oli hea olla...
Nüüd tegin netis väheke researchi selle kohta kuhu vanematega minna. Lappenrantas läheme kindlasti linnusesse ja vaatame kirikuid, ja sadamasse muidugi. Imatras on ka paar kohta, üks maru ilus hotell ja isegi veel mingi kindlus. Eks näis mis saab, reedel arvatavasti peame siin õhtul sünnipäeva ja laupäev on aega siin ümbruskonnas ringi vaadata. Pühapa hommikul kojusõit...veider.
Eile jätsime Katiega hüvasti suht, kuigi väike võimalus on, et me näeme pühapäeva hommikul Helsinkis enne laevale minekut. See oleks tore, Katie on lühikese ajaga väga kalliks saanud, samuti Jenny. Neist on raske lahkuda...Katie on oma ema-isaga ja Williga praegu Eestis Tallinnas. Ma usun, et neil saab seal tore olema...
Nädal veel kallikesed...Igatsen teid!
Muahh*)

Ja nüüd olengi vana...:)

2008-04-18T20:57:00.003+03:00

Juba teist päeva olen 22. Mingit erilist tunnet ei ole ütleme nii...Et nüüd vanem oleks...
Kolmapäeval oli siis viimane International dinner. Meie olime jõhkralt plaaninud sinna inimesi kokku ajada, leppisime Isabelle'iga kokku, et ta tuleb ka ja räägib veel inimesi kaasa. Nad jäid sinna veidi hiljaks ja mina olin juba nukker, et nad ei tulegi. Kuid Tomas oli mulle Facebook'i kirjutanud, et ta kindlasti tuleb. Ja lõpuks nad tulidki. Muidu oli seal seltskond suht sama, Teemu oli jälle seal ja siis mingid uued Iraani poisid. Kes nägid suht rõvedad välja ja tegid nõmedaid nalju...Mõttetu! Ja siis oli üks vene tüdruk, kes eksponeeris oma "piimariiulit" niipalju, et kujutlusvõimele eriti ruumi ei jäänud. Isegi meil, naistel oli raskusi mujale vaatamisega. Muidu oli õhtu tore ja lõbus, mängisime mõningaid mänge jälle. Mõnna oli! Pärast õhtu lõppu kuskil kaheksa ajal jäime Isabelle'iga juttu rääkima ja siis otsustasime minna linna kuskile pubisse, kuna neil oli ka aega. Läksime siis kohta nimega Pub 55. See oli tore koht, selline väike ja vaikne. Istusime, jõime õlut-siidrit-mahla ja rääkisime juttu oma paar tundi. Väga lõbus ja lahe oli. Pärastpoole oli endal vähe kahju, et me nendega varem ei hakanud väga suhtlema. Mina Isaga Facebookis küll kirjutasin, kuid ei midagi erilist. See sama õhtu kui klubis Philippe'iga kokku põrkasin, siis oli tema tegelt nendega peol. Nägin pilte mis enne tehtud olid Facebookis. Ja siis nägin ju Tomast ja Adamit ka ja nad tahtsid mind puruks kallistada. Ja siis mingi hetk, kui Philippe oma sõpradega rääkis siis vahetasime Tomasega Skype'i nimesid ja värkke. Ja siis hakkasime nagu veelgi rohkem suhtlema. Tomas ja Laura, kes olid ka meiega kolmapa pubis on Leedust, Kaunasest. Ja nad on mõlemad väga toredad. Jube toredad isegi...Igaljuhul kui kolmapäeva õhtul kell juba hiliseks sai siis nad pidid hakkama koju minema ja siis mõtlesingi, et kahju, et meil nii vähe on siin veel aega jäänud. Et tahaks veel nendega tšillida ja hängida. Meil oli ju väga tore. Järgmine nädal läheme teisipäeval Isabelle'ile külla. Ta lubas meile prantsuse kööki pakkuda. Loodetavasti tuleb sellest tore õhtu. Eile kutsusin nad oma sünnale ka aga Tomasel on täna-homme üks konverents ja ta on ära ja Isa sõitis täna Hämeenlinna. Kahju muidugi, kui järgmine nädal teeme veel nende jaoks aega...

Lauraga Pub 55-s...

Laura, Isa ja Mikuga...

Veits imelik pilt Tomase, Miku ja Isaga...
Eile öösel ma ei maganud üldse. Passisin üleval ja vähkrlesin...Hommikul helistasid em-is kl 7, ja laulsid mind üles. Rääkisin nendega natukene ja samal ajal ajasin ka Miku üles. Pärast nende kõnet jäin uuesti magama ja siis alles kl 8.30 tulid naiskad ja Mikk mind üles laulma. Nad olid maru vaiksed ja ma ei kahtlustanud midagi. See oli väga armas. Sain 10 pikka punast roosi, mis praegu meie söögitoas laua peal ilutsevad....Nummikas!
Päeva jooksul sain palju sõnumeid, nii eesti kui ka soome numbrile. Roy oli esimene, kuid see oli veits ebaaus, sest ta saatis sõnumi juba kl 00.24. Aga siiski oli see armas. Õeke helistas ja Inxuke ka helistas. Ullult armas oli...Merja saatis ka sõnumi ja see oli hea üllatus. Hommikul sain Tossu kirja ja kaardi kah. See tegi tuju kohe nii heaks, et särasin kogu päeva. Kuigi päev tööl oli maru raske. Ja siis kui koju jõudsin siis kartulid olid keetmata ja hakkasin kohe kooki tegema. Mis tuli suht hää...mõnusalt selline...kakaone ja sokolaadine. Seda söödi suht palju! Ja kartulisalat läks ka nagu soe sai...see oli mõnna ja siis viinerid ka kõrvale. Tõeline sünnipäevatoit!! Muidu oli õhtu tore ja naljakas ja lahe. Sain isegi kingitusi...Jenny ja Katie kinkisid mulle pildiraami ja väikse märkmiku ja meganummi kaardi. Roy kinkis mulle kaardi, mille esitamisel ma lähen homme nende ühikasse nö. Dutch treatmentile...Ei teagi mis see endast ette kujutab. Marin ja Thijs tegid mulle ühe minu kõige lemmikuma kingituse, mõnus käsitöö kaart ja seal olev väga vaimukas tekst. Ja sis pakk, milles sisaldusid minu mõlema fetiši leevendused: sokid ja kupong, mille esitamisel saan vaadata Thijs'i habet ajamas. See oli väga maru kingitus ja läbimõeldud ja täiesti minulik... Väga maru, nad mõlemad said selle eest ühe sooja kalli!! Õhtu möödus suht väsinult ja mingil hetkel tekkis ikka väga karm paarikeste teema ja mul viskas üle. Eemaldusin mingiks hetkeks seltskonnast, et hinge tõmmata ja siis läksin sinna tagasi...Kuna olin ikkagi ju sünnipäevalaps. Õhtu lõppes suht varakult ja lõppes sellega, et meie Mikuga laulsime söögitoas kahekesi Dagö't.
Eile jõudsid Katie vanemad ja Michael (Jenny mees) ja Will (Katie venna parim sõber ja Katie hea sõber) siia peale väikest seiklust. Kuna nad läksid alguses vale rongi peale ja siis jõudsid alles hilja õhtul siia. Õhtul saime Michaeliga tuttavaks, ta on väga tore, kuid tema inglise keelest on kohati raske aru saada. Samas naiskadega oli samuti alguses, nüüd on kõik ikka väga arusaadav...ja Jenny räägib ju eesti keelt juba...Maru! Täna peale tööd saime ka Katie vanematega tuttavaks ja Will'iga...Nad on väga toredad...Katie isa ja Will'iga rääkisime köögis juttu oma pool tunnikest...Nad lähevad pühapa Eestisse Tallinnasse...See on niii maru, Katie saab Eestisse minna!!Sitaks lahe ütleks ma isegi..Ja pühapa tuleb ta meid laevale saatma Helsinkisse. Ma ei suuda uskuda, et vaid nädal on jäänud...Täna läheme veel ühele pubitiirule ja siis Giggling'isse vist. Eks näis...
Nüüd soojendama, täna Inglise rahvaga peole...:P

Moikka!;)

Täna on juba teisipäev...

2008-04-15T16:40:00.004+03:00

Ja nii ongi. Kahe päeva pärast saan ma vanaks. Viimane taks ju, öeldakse!
Laupäeval me puhkasime siin terve korruserahvaga. Õhtupoolikul läksime siiski Katiega jalutama, kõndisime Prismasse poodi. Niisama seuraama, meil oli sinki vaja, et pühapäevahommikut mõnusa omletiga alustada. Kõndisime poes oma pool tundi ringi, vaatasime asju ja uurisime elu. Ostsime kokkuvõttes posu asju ja mõtlesime, et tegelikult tulime ainult singi järele. Teepeal niiminnes kui ka tagasi tulles kuulasime muusikat ja rääkisime maailma asjadest. Maru tore oli, jutlesime kõigest mõtekast ja mõttetust. See oli üks tosi kiva jalutuskäik...Ja väljas päike ka säras ju...
Püapäeval me ei teinud jälle palju erilist, puhkasime ja siis tegime kõva trenni õhtul. Roy tuli siia ja siis läksime korvpalli mängima. Seekord tegime asju vähe teistmoodi. Me vahetasime paarid, mina olin Royga ja Mikk Särtsuga. Esimese võistluse me võitsime Roy'ga, siis kui aga mänguks läks siis olime hädas. Alguses meil kuidagi vedas korvidega, kuid siis jäime nagu toppama kuskile. Ja kokkuvõttes mina ei teadnud 80% ajast mida ma teen. Aga me mängisime. Ja me kaotasime... Mikk lükkas mängu lõppu koguaeg edasi. Alguses oli mäng kümne punktini, siis kui meie olime 11:5 juhtimas, siis lükkas ta edasi selle 15 punktile, ühel hetkel sai sellest juba 20 punkti kui meie olime 17: midagi juhtimas. Ja siis kui meie juhe lõplikult kokku jooksis, siis muidugi saime me haledalt pähe. Roy võitjahing sai kerge löögi, õigemini meie mõlema võitjahinged. Peale mängu ei olnud eriti hea tunne, midagi nagu kripeldas sees... Pärast tegime mitmekordse vabakatetiiru ja siis viskas Mikk veel hunniku kolmeseid ja mina olin palliplika. Pärast oli mõnus väss ja hea kõva trenni tunne.
Uus nädal Fysiowires algas rahulikult, eile oli mul 3 massaaži, täna 2. Nädala lõpuni on mul 2-3 klienti päevas, ehk siis saan rahulikult oma asju ja oma patsiente teha. Ehk saan nõelravi ka, Mikk täna sai. Mul on veidikene rohkem tööd tavaliselt kui tal. Samas ega see mind väga ei morjenda, niisama passida oleks peaaegu sama nõme. Eriti veel üksi niisama passida, kui me Mikuga koos passime siis läheb aeg ikka kõvasti kiiremini. Muidu on inimesed seal ikka iga päevaga järhest toredamad ja ma saan palju soome keelt rääkida. Koguaeg tahaks nagu midagi öelda, aga paljusid sõnu ikka ei tea. Ja arvatavasti räägin väga vigaselt aga kõik on maru arusaajad ja aitavad ja õpetavad. Täna Marke (meie juhendaja ja Fysiowire omanik) küsis mult mida ma suvel teen. Ja kuna ma lõpetan kuupäevaliselt ja värkki. Mul oli kerge üllatus. Ma ei hakka sellest midagi siin leiutama, eks näis mis elu toob. Võib-olla saan ühe tööpakkumisegi...
Praegu erilist kojumineku isu ei ole, siin on maru kevadiseks läinud ja maru ilus on. Tahaks veel mingiks ajaks siia jääda. Kuidagi maru armsaks on saanud, minu järjekordne kodulinn!
Homme on meil siin viimane International evening ja ajasime sinna mingi julma rahva kokku. Mina rääkisime Isabelle'iga, ja kirjutasin Tomasele ka, et tahaks teda seal näha. Ja siis et nemad võtaks Adami ja Yanina ja kõik teised ka kaasa. Hullult tore oleks neid kõiki veel enne ärasõitu näha. Loodetavasti tuleb homne õhtu mõnus, see kuluks ära...Tuleb Itaalia õhtu, unistame siin kõik ühest rammusast pitsast. Järgmine teisipäev kutsus Isa meid enda juurde külla ja lubas meile prantsuse kööki teha, see oli maru üllatus. Oleme kohe kindlasti minemas, ma usun, et see saab maru lahe olema.
Laupaks on Roy'l mulle sünnipäevakingituseks vist mingi plaan. Ta ei nõustunud mulle ütlema, mis see endast kujutab, ainult vihjas midagi hämaselt. Eks siis laupa saan teada...

Nüüd olen kuri...ja hakkan koristama. Ei suuda enam neid tolmurulle vahtida päev läbi siin... Ja põrnitseda seda nõmedat arvutiekraani ja vaikida, kuigi ma tegelt tahaks rääkida, naerda, laulda, röökida, ümiseda...

Järjekordne vegeteerimispäev....

2008-04-12T15:07:00.003+03:00

Mnjahh...mis siis viimastel päevadel on juhtunud...Suht palju tegelt. Praksis on meil läinud ikka nii nagu enne, vahepeal teeme tööd ja vahepeal passime lihtsalt niisama. Samas ega väga ei kurda, vähemalt teeme midagigi kasulikku. Neli tundi päevas väsitab samas ikka suht ära küll, ei ole midagi öelda. Eriti kui sul on massaažis mõni lihamägi, millest isegi 45 minutiga läbi ei murra...
Vahepeal jätkus siis Philippe saaga, ta tuli tagasi Vaasast, kolmapäeval vist kutsus mind linna ja peole aga kuna ta saatis sõnumi alles kl 23 ajal siis mina ei viitsinud enam kuskile minna. Ja siis sõnumineerisime vähe. Igaljuhul ma pakkusin välja, et me võiksime kokku saada neljapäeval ja jalutama minna. Kuid tegelikult me seda enam teha ei saanud, kuna ta läks juba kl ühe ajal päeval Tamperesse, kust ta reedel läks lennukile. Meie hüvastijätt oli põgus ja nagu ilmselt juba arvata võis oli see sõnumi teel. Mõnes mõttes võibolla oligi see parem, veidikene kergem, kuid tuju oli ikka peale seda suht täbar...
Kolmapäevaste heade uudiste ja neljapäevase kerge kassiõhtu järel otsustasime, et nüüd tuleb reedel pidu. Ja nii tegimegi. Naiskadega tegime ennast jälle ilusaks, hävitasime natukene Eestimaist kesvamärjukest ja läinud me olimegi. Minu eesmärk oli lihtsalt ennast jalutuks tantsida...selle saavutasin. Öösel tõmbasid säärelihased ikka rohkem kui korra krampi...
Praegu on selline tavaline vege-päev, kõik tsillivad niisama netis, või puhkavad kuskil. Mina isiklikult käin ringi veepudeliga (mis minu puhul on vägagi tavaline peale ükskõik missugust alkoholikogust) ja üritan seedida lõunaks (hommikusöögiks) söödud pannkooke. Tundub nagu peaks midagi asjalikku tegema, aga väga ei viitsi. Homme hommikuks tahaks teha omletti, kuid tundub, et peab poodi singi järele minema...Samas välja tahaks minna küll, eks peab kellegi kaasa sebima..
Em ja Is tulevad siia siis 25.aprillil ja siis möllame siin ringi paar päeva. 27.aprillil hakkame vurama tagasi Maarjamaa poole.Karm, ma ei taha kuhugi minna...Ja Katie ja Jenny ma võtan kaasa koju...Ilma nendeta ei oska üldse enam olla juu...:)

5 päeva veel....:)

Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub...

2008-04-09T20:37:00.002+03:00

Kerge Dagö ülekoormus on hetkel küll, aga "Veider" on ikka väga maru laul. Lihtsalt lummab karmilt. Võtab enesega kaasa lendama...Plaat on kokkuvõttes ka täitsa tore ja täitsa ribadeks kuulatud juba meil siin...Ja plaadiümbris on niii nummi, et võtaks kaissu... Möödakarvapai...Nurrrrrr....
Tegelt võiks nüüd juba rääkida ka meie uuest praktikakohast Fysiowire aka "Platseebocenter". Ehk siis kõige meeldivam koht üldse patsientidele, nad ei pea seal mitte lillegi liigutama. Tulevad pool tundi enne "teraapiat" (loe: massaaž) sinna, joovad kohvi/teed, söövad küpsiseid, siis saavad tund aega "teraapiat" (loe: massaaži), siis joovad jälle kohvi/teed, söövad küpsiseid. Maru paik ju, väga lebo värk. Tegelt on nii, et meie esmaspäeva hommik seal algas suure hulga passimisega. Meiega tutvuti, meist kõnniti mööda paar tundi, nagu potililledest. Lõpuks saime juhendaja Marke ühte "passengeri" (loe: patsienti) vaatama minna. Ja nägime mida ta teeb. Ja siis sain mina oma esimese patsiendi, kellele tegin massaazi üksi. Ja nägin kuidas Marke talt elektri pealt ära võttis. Eile oli meil vähe asjalikum päev. Hommikul saime kohe enda patsiendid, saime massaaži teha ohtralt, panna sooja ja elektrit. Nägime kuidas Marke pani nõelu ühele tädile. See oli friiki... Nägin palju lõigatud õlgu, ja minu päeva viimane patsient oli Alzheimeriga ja tal oli veel rinnavähk ka olnud, ning temaga oli veidi raske suhelda. Kuid sain hakkama, Marke sebis ka seal vähe. Täna läksime hommikul kohe meie Jalaterapeudi Elinaga kaasa ja saime näha mida tema teeb. Ta on väga tore ja asjalik ja räägib inglise keelt ilusti. Tal on kabinetis podoskoop, kergelt selline asjalikum. Ta teeb inimestele tugitaldu ja soovitab tugisukki ja teeb veel igast muud värkki. Muide paar tugitaldu Soomes maksab arvake kui palju?...nimelt 220 eur'i.Mõnus ju! Täna saime veel Mikuga koos ühe patsiendi, ühe vennikese, kellel oli küünarliigestes valud. Panime talle elektrit ja tegime ultraheli ja siis Mikk tegi massaaži. Õhtupoolikul oli mul üks miljoni probleemiga tädike "teraapias".
Viimased päevad on kuidagi möödunud kojuminekumõtetes. Imelik lausa, 3 näd veel, isegi vähem. Ja järgmine nädal ma saan aasta vanemaks jälle...Karm, mulla alla peaks juba ronima, nagu Mikk täna ütles. Plaanin kerget õhtusööki või vähemalt kindlasti ühte suurt ja rammusat kooki. Kuid ootame-vaatame, mis mõtted tulevad.
Täna kui hakkasime Fysiowirest koju minema siis sadas väljas laia lund. Ehk siis lörtsi. Ja väljas oli väga märg. Mhh...kevad tule juba!!
Uudistest lugesime, et üleeile oli Eestis juba esimene äikesetorm. Nüüd saab maas istuda kallikesed!
Tänane hommiku algas veel eriti toredasti, läksime Mikuga alla ja möödaminnes vaatasin meie postikarpi. Seal oli mulle üks kiri. Värisevate kätega võtsin ümbriku, keerasin selle ümber ja avastasin oma Tupsu käekirja seal. Avasin ümbriku, võtsin välja nummika kaardi ja lugesin äreva tundega kirja hoolikalt läbi. Nii hea tunne oli selle pärast kohe, mõnikord on õnneks niivõrd vähe vaja...

Kallistan!

:)

2008-04-07T01:02:00.002+03:00

Minu meelest vastab tõele lause, et paljud inimesed suudavad sind naerma panna, kuid tõeliselt tähtsad inimesed suudavad sind ka kurvaks teha.
Täna mõtlen ma, et meeletult tore on kui tõeliselt tähtsad inimesed sind naerma panevad...
Nii võikski ju koguaeg olla...vähem kurbust ja rohkem naeru...
...Ja palju rohkem kallistusi!!!

Sina kes sa seda praegu loed, kas sina oled täna kedagi juba kallistanud?Kui ei siis seda viga annab kiirelt parandada...Läks! :)

Pea valutab nutmisest ja igatsus on peal...

2008-04-05T22:22:00.005+03:00

Käisime täna naiskadega kinos. Tegelt pidime minema juba eile kuid tüdrukud teadsid valet kellaaega filmil ja siis me ei saanud eile minna. Läksime täna ja oi kui rahul ma olin et me läksime. Film oli "PS.I love you" (emps ja paps, kui kinno tuleb minge vaatama!), täielik naistekas, niiii armas, et jube. Nutsin terve filmi, aga samas Katie ja Jenny nutsid ka. Pea siiamaani valutab...Mikk jäi külmaks nagu tavaliselt, sealt ei olegi vist erilist emotsiooni kunagi oodata. See oli nii kurb ja samas nii naljakas. Ja muidugi Gerard Butler (emme kui sa loed seda, siis tema mängis Ooperifantoomis ka, Fantoomi) mängimas kohutavalt kobedat emotsionaalset ja musikaalset iiri meest. Uuuh...see oli ilus. Ja siis muidugi Jeffrey Dean Morgan (empsu, see on see megakobe meeletult ilusa naeratusega mees Grey Anatoomiast, mäletad, see meie lemmik!), kelle roll mulle just eriti ei meeldinud seal, kergelt sunnitud Iiri aktsent aga liiga kobe naeratus, mis paneb mind alati sulama...Maru, nüüd naudin selle filmi järelkaja...Koguaeg oli tunne, et tahaks kellegi käest kinni hoida selle filmi ajal...Mhhh...
Reedel olin kergelt hämmingus...Hommikul ärgates sain Philippe'ilt pika ja väga armsa sõnumi ja jäin juba õhtut ootama. Nende juures pidi pidu olema ja siis enne planeerisime minna kinno koos. Ja siis päeval sain äkki sõnumi, et ta sõidab Vaasa oma sõprade juurde. Mõnes mõttes sain aru, sest tal on veel ainult mõned päevad jäänud siin ja ta oli seda juba ammu planeerinud. Lihtsalt mina olen uus lisa tema plaanides. Igaljuhul ta on seal näd vah-ks, tuleb tagasi homme õhtul või esmaspa. Eile rääkisime kuskil 20 min telefonis, niisama mitte millestki ja kõigest...
Praktika viimane päev läks suht hästi kuigi venis kergelt. Päeval kirjutasin nii:
Täna läksid juba koju Matti ja Esko, varsti läheb ka minu pt. Aaro. Hullult nõme, ja täna on minu viimane päev siin. Täna on siin kuidagi maru vaikne, kõik tulevad või lähevad, veider, väga veider. Ja kõik vaatavad mind nagu suurt pühademuna. Meie arst Heikki mugib kahe suupoolega minu kakao kooki ja möllab patsientide paberitega. Satu ütles mulle, et kui ma füsiona tööd ei saa siis võin pagarina tööle hakata... :) Eile oli väga kahju kui pidin Marjaga hüvasti jätma, tema oli ikka nii maru ja minuga alati nii sõbralik. Tema järele hakkan vast kõige rohkem igatsema. Samas siin on tegelt nüüd juba kõik toredad. Tunnike veel siin Kuntokartanos...
Kokkuvõttes polnudki nii kahju ära minna sealt. Enamasti on rohkem kahju. Satuga jätsime ka hüvasti kuid küllaltki külmalt, ta nimelt arvas, et mul oli enamus ajast igav. Ma üritasin olla viisakas ja ütlesin, et ma sain tohutu keelepraktika ja kõik muu oli ka väga lahe. Mis oli mõnes mõttes ka õige, ainuke asi mis mind piiras oligi ju keel. Muidu ma oleks kõike seda ammugi osanud ja teadnud mida teha... Pärast jalutasin terve tee jala koju. Maru oli, päike säras ja väljas oli soe, tunnikene kõndimist, hea jäätis, kevadelõhn ja linnulaul. Kui haigla juurde jõudsin ja meie ühikat kaugelt vaatasin, siis tuli täielik mõnus soe tunne sisse. Meie kodu...
Praegu on kergelt karm tuju...see on sellest filmist, kerge melanhoolia on pääl. Ikka väga jõhkralt oleks praegu ühte kallit vaja...:(

Emban!

Tegelt ka ma pole laisaks muutunud...ausõna...

2008-04-03T17:21:00.005+03:00

...vaid viimastel päevadel on nii palju juhtunud ja aega on olnud täiesti null. Karm värkk, vässu on juba oi kui suur. Homme on viimane päev Kuntokartanos ja täna oli juba suht kass. Ei taha sealt nüüd ära minna enam, sest ma juba räägin ja oskan ja teen nii palju ja saan kiita. Kõige nõmedamal ajal saab mu praks seal läbi. Täna jätsin juba Marjaga hüvasti, sest tal homme vaba päev ja ma ei näe teda ja siis tänasin teda kõige eest ja ta oli nii armas ja kallistas mind kõvasti. Ta on väga tore ja hea füsio. Kuid tema spetsialiseering ongi geriaatriline füsioteraapia, seepärast ta vanakestega nii hästi sobibki, ja talle nii kohutavalt meeldib see mida ta teeb. Seda on nii maru vaadata! Peale seda tuli pisar küll silma, eks ma homme siis ulun seal kohapeal Satuga.
Mis siis vahepeal muud on juhtunud. Vastus sellele küsimusele on ilmselt Philippe. Vahepeal oli mul siin üks blogi sissekanne, mille ma küll kiirelt maha võtsin, sest otsustasin, et see pole siiski kõigile. Kui viimane kord emaga rääkisin, siis ta oli seda muidugi lugenud ja pidas vajalikuks oma emaarvamuse välja öelda. Hetkeks mõtlesin, et misasssja...Ja siis teisel hetkel mõtlesin, et noh hea küll, ta on ka ju ainult inimene ja hoolib. Muidugi veider on, et mu ema ja isa loevad ka mu blogi iga päev, kuid samas... lugege aga kallikesed, siis vähemalt teate mis meil siin toimub ja mida teie tütar (õde) teeb ja mida mõtleb. Kallistan muide teid ka maru kõvasti!!!
Niipalju siis, et Philippe'iga oleme suht palju koos aega veetnud, esmaspäeval rääkisime poole ööni msn'is kõigist maailma asjadest, teisipäeval oli ta siin peale võrkpalli ja mängisime Yahzee'd ja tsillisime niisama. Eile käisime linnas õhtul, istusime ühes lahedas pubis ja jõime Belgia õlut ning hiljem käisime linnuse juures jalutamas. Ta lendab koju 11.aprill...Irooniline kas pole? 8 päeva veel...
Praktikast siis sellel nädalal niipalju, et esmaspäeval olen oma märkmikusse kirjutanud nii: minu patsiendil läheb hästi, tema parema käe jämemotoorika paraneb iga päevaga, kõnd on küllaltki turvaline, väsib siiski kiiresti, tähelepanu häirub ikkagi veel, kuid ta kuulab mind ja mida ma käsen tal teha. Paha on see, et ma ei saa teda eriti sõnaliselt abistada, kuna ei oska nii hästi. Siiski tunnen, et tal läheb paremini, kui hiljem läheme trepile eks siis näis kuidas tal seal läheb. Tahaks saada tasakaalu paremaks nii kõnnil kui seismisel ja seda turvalisust siirdumisel ja kõikidel liigutustel sujuvust, et liigutused tuleks vähem inertsist. Teuvoga pidin minema välja terrassile, kuna homme on ta koju minemas. Maru oli! Veikko tuli ka ja Risto. Istusime väljas päikese käes. Alguses oli Satu ka, kuid ta läks varsti ära. Siis jäin poistega üksi, rääkisime juttu Veikkoga, ta küsis minult palju küsimusi. Vastasin talle rõõmuga oma vigases soome keeles. Kuid polnud hullu, sain hakkama. Isegi maru oli, pärast talutasin nad mõlemad tuppa ja voodile. Teuvo lähtee huomenna kotiin ja Veikko torstaina.
Teisipäeval sain tegeleda Aaroga ja õhtupoolikul Terhoga ka. Päev läks üldiselt hästi ja pärast olin sigaväsinud. Õhtul tegi Mikk veel omaarust aprillinalja ka ja mina jäin muidugi uskuma. Karm...
Eile oli meil tööjuures kiire ja patsiente palju ja teha palju. Olime Satu ja Sirpaga. Mina sain endale kolm patsienti, minu Aaro, siis veel Terho ja siis veel uus vennike Jorma-selkä leikkatu. Teda olin eelmine päev Satuga koos käinud kuntoutumas ja siis järgmine päev sain tema endale.
Kolmapäeva kohta olen kirjutanud:
Tähelepanekud:
Sirpa läheb alati suitsetama raamatuga. Ja iga kord ma mõtlen miks. Ja minu üliaktiivne kujutlusvõime muidugi mõtles välja miks, tal on raudselt raamatu sisse suitsude jaoks auk lõigatud ja siis ta läheb sellega koos suitsetama. Tahaks samas teada, kas see vastab tõele...:)
Ja Risto sööb iga päev mingit vaniljepaska, mida on pool kilo, tundub, et see on magus. Ja siis ta käib ringi rahka vuntsid ees. Müstika...:)
Johannna on tore, kuid ta pole just kõige kirkam kriit karbis nii mulle tundub. Samas on ta sõbralik ja jutleb minuga ja see mulle meeldib, see ongi kõige tähtsam.
Täna on veel kolm korda vaja asjalik olla: korra Aaroga, korra veel Terhogaja korra Jormaga. Seda viimast kardan enim, sest temaga pole ma väga tegelenud, eile nägin teda esimest korda üldse võimlemas. Niih, eile läksin peale võimlemist kohe koju ja ei jõudnud eriti midagi kirjutada. Jormaga läks hästi, ta mäletas kõiki harjutusi ja paar uut näitasin talle ka. Ta sai aru kõigest ja minu meelest läks meil hästi. Kõndisime küünarkarkudega ja seegi läks hästi. Aina vastakainen käsi ja vastakainen jalka mene yhteen...
Täna kirjutasin nii:
Eija käis täna siin ja muidugi tuli minuga rääkima siis ku ma Aaroga kõndisin. See oli nõme. Ja muidugi see, et tal on meile ainult kaks kohta, Fysiowire's, läheme tema juurde Ma 7.4. kello 9.45. Täna saan "häid" uudiseid koju viia! Täna oli siin maru rahulik, rahvast jääb vähemaks ja meil ei ole eriti palju teha. Aeg venib ja maru vässu on olla. Varsti lähen Aaro juurde ja siis võibolla veel Terhoga maid jagama. Temaga on igavene jama, ta on laisk ja kuna tal on kaalu nii palju, siis ta on kogu aeg nii väsinud ja passiivne. Teda on vaja motiveerida väga palju ja see on raske kuna ma ei oska ju väga. Kui kedagi ei ole mukana, siis on veitsa kergem teha temaga. Täna oli Marja mukana ja siis ma olin alguses suht sõnatu, ei osanud miskit öelda, kuid võitlesin ennast välja sellest pasast. Küllaltki edukalt ma usun...Pean hakkama Eijale päevikut kirjutama jälle....jamps...
Jamps ja Harrile on ka veel asjad tegemata, täiega süümekad on. Täna kirjutan talle ja küsin kas saame maanantaina kokku ja arutame kõik läbi ja enne küsin Eijalt kas meil siis esmaspäev on vaba.
Matti, meie ainukene inglise keelt kõnelev patsient ajab muga koguaeg juttu, kogu aeg räägib midagi ja mässab. Teeme nalja koos ja ta küsib mult asju ja palub mult abi. Tegelt ta on tore kuid väga pretensioonikas. Kogu aeg peab kõik olema tipp-topp. Täna tuli talle üks sõber külla, ja ma läksin koos temaga lifitga üles. Pärast läksid nad välja, tegin neile uksed lahti ja aitasin Matti trepist alla. Tema sõber tegi mulle mitu korda silma...:S. Põgenesin, saatsin Risto välja nende juurde. Kui ta tagasi tuli siis ta tuli minu juurde ja muigas. God dammit neid mehi!!!:)
Nüüd varsti tuleb Roy siia ja ma saan oma massaaži mille võitsin kihlveoga, ehk lähme kõik enne trenni kah! Ja sis õhtul küpsetan koogid homseks, või siis võibolla ainult ühe koogi, sest tundub, et teises linna otsas juba valmib üks kook minule homseks kaasa...
Elu pikk sissekanne tuli ikka!
Head lugemist!

Moikka!;)

Hetkel mil sa seda kõige vähem oodata oskad, virutab elu sulle kõvasti jalaga tagumikku, kuid mitte alati halvas mõttes...:)

2008-03-29T14:02:00.002+02:00

Eile läksin tüdrukutega peole ja olen rahul, et läksin. Väga rahul! Nad on ikka niii jubedalt toredad, et tahaks nad puruks kallistada. Meil oli väga tore siin enne valmistuda ja siis hakkasime minema. Läksime veel ühe nende sõbra juurde korterisse, seal oli maru palju väga toredaid inimesi. Sealt läksime Gigglinisse. Ja siis kui esimest korda tantsuplatsile läksime, sain vaid korraks ringi vaadata ja selja keerata ja seal oli Philippe. Ta oli oma lõputöö valmis saanud... Ütleme nii, et sellest hetkest peale lahkusime üksteisest vaid paariks kiireks hetkeks. Teda oli väga tore näha... Detailsem peokirjeldus tuleb siia võibolla veidi hiljem. Praegu on kõik nii värske ja ma tahan selle üle veel mõelda natukene. Praegu on Philippe Venemaal, Peterburis, ta kirjutas oma tööd millestki ärist ja venemaast. Täna-homme tuleb tagasi...Ootame-vaatame...
Eile oli peol niii palju tuttavaid, Laura Leedust ja Isabelle, Adam Poolast ja Tomas Leedust, kes mõlemad tahtsid mind puruks kallistada. Ja igast muud rahvast veel, maru lahe kodune tunne oli. Nagu Club Tallinnas või Illusionis oleks ringi kõndinud.
Praegu on tüüpline peojärgne päev, kerge vegeteerimine, kõik passivad oma arvutites, Jenny magab, kuna tal pea valutas. Mina tahaks aga meeletult välja minna, sest päike särab ja värkki. Eks näis kas see õnnestub!

Moikka!;)

Päike loojub ja hing on rahutu jälle...

2008-03-28T18:24:00.002+02:00

Täna oli siis see päev, kui Kuntokartanos oli täielik õpilaste võim. Või siis Minu ja Risto võim. Isegi meie kolmas füsio Sirpa hoidis kaugele eemale. Johanna tuli ka meile appi, tema on meie lähihoitajaopiskelija. Sirpas ei ole muidugi erilist juhipotensiaali, ta ei tahagi kedagi käsutada. Ja muidugi on temaga kergelt raske suhelda, kuna ta ei kuule hästi. Ja ta teeb kõiki asju omamoodi, üks asi mis mind häirib natukene on see, et ta ei lase patsiendil palju ise teha, ta siirdab neid ise ja sikutab, Marja ja Satu alati lasevad patsiendil endal pingutada. Ja Sirpa teeb suht alati samu harjutusi. Inimesena on ta kindlasti väga tore. Siis kui Satu veel seal oli siis ta õpetas mulle ja Satule viipekeele tähestikku. See oli maru. Täna pidime me Ristoga tegema harjutusprogrammid minu patsiendile Aarole ja Terhole. Alguses aitas tema mind ja pärast mina teda. Tugeva ja otsekohese Eesti naisena ütlesin ma kohe kõik välja, mida ma mõtlesin tema harjutuskava kohta ja tema Soome mehele omase tagasihoidlikkusega kuulas mind ära, mõtles kaasa ja võttis minu arvamust arvesse. Sain talle näidata, et ma väga loll ei olegi. Ei teagi nüüd kas minust oli temale kasu või käisin ma talle lihtsalt pool tundi närvidele. Kokkuvõttes rääkisime täna Ristoga rohkem kui kogu nädala jooksul. Täna ta avanes ikka täielikult, koguaeg küsis midagi minult, rääkisime pikalt ja laialt maast ja ilmast ja merest. Me räägime muidugi lahedasti, tema küsib soome keeles midagi, mina vastan inglise keeles, tema räägib midagi soome keeles ja kui mina naerma hakkan siis ta räägib seda sama inglise keeles. See on armas, et ta üritab, ta oskab inglise keelt küll, kuid arvatavasti ei julge rääkida. Ta on väga tore ja mõistab nalja ka tundub nii. Ja ta teab Veerpalut, täna sattusime suusatamist vaatama koos ja siis ta küsis mult et kas Verps veel suusatab. Siis rääkisime Verpsi põlvest ja sellest, et hooaeg on peaaegu läbi. Siis ta rääkis mulle, et peale siin lõpetamist läheb ta tuletõrjujaks õppima. Et siis tuletõrjuja töö kestab 24 h ja siis on 3 päeva vaba ja ta saaks teha kahte tööd korraga. Ja et ta tahab tegeleda spordifüsioteraapiaga, ja et ta on pärit Ida-Soomest, siit kuskil 300 km eemalt. Vahepeal tundub, et ma olen osav...panen inimesed rääkima. Ja muidugi on alati tore kedagi tundma õppida, ma olen täielik inimestesõltlane! Pärast tööpäeva lõppu, kui tema oli juba lõpetanud, küsis ta, et kas ma lähen nüüd koju . Mina naeratasin ja ütlesin, et mul on bussini 25 min aega. Ja tema pakkus, et ta võib mu koju ära visata. Mis mul selle vastu sai olla. Autos rääkisime veel maast ja ilmast. Mul on lahe praktikapartner!
Täna hakkasin ka meie lähihoitajaopiskelija Johannaga pikemalt rääkima. Ka tema on väga tore ja räägib minuga inglise keeles. Temaga rääkisime ka mingi megad jutud maha. Mulle hakkab seal järjest rohkem meeldima. Oma patsiendiga läheb mul hästi, ta areneb iga päevaga. Mõni päev on samas jälle parem, mõni halvem. See nädal tuli meile üks ästi suur ja pikk mees nimega Matti. Kuskilt naistelt ma kuulsin, et ta pidi inglise keelt rääkima. Ei tahtnud seda eriti uskuda, kuna ta on ka väga vana. Ta on muidu Risto potilas ja täna kui läksin vaatama, kus Risto on siis nad tulid mulle vastu ja Matti rääkis minuga inglise keeles. Ma olin vaimustuses, ta ütles mulle, et ma võingi temaga inglise keeles rääkida edaspidi. Ma vaimustusin veelgi. Siis ta ütles,et tal on Eestis palju sõpru. Siis ma olin veelgi rohkem vaimustuses. Pärast Risto rääkis mulle, et Matti on mitu aastat elanud Aafrikas ja reisinud maru palju ja sellepärast ta arvatavasti räägibki inglise keelt. See oli maru....
Täna olen väsinud, kuid Jenny ja Katie kutsusid mu kaasa peole nendega. Ja Mikk tahab vist rohkem üksi olla, võibolla, et lähengi nendega. Saab tuulutada ennast veits ja ehk tantsidagi.
Meie rändurid jõudsid täna hommikul kl 6 "Lapimaale", ütlesin Royle, et ta saadaks mulle sõnumi kui nad kohal on. Neil oli mingi autojama ja nende sõit sinna kestis 18 tundi...Loodetavasti said nad täna ikka midagi veel teha peale magamise...

Tsaupakaa ;)

Õunakook lõhnab köögis ahjus, tuba on rahvast täis ja hing on rahulik...

2008-03-27T22:55:00.006+02:00

Täna oli imelik päev. Hommik läks kiiresti ja üldiselt kogu päev. Täna olin esimest korda oma patsiendiga üksi. Käisin tema juures kaks korda, ja kokku tegelesin temaga tunni. Homme teen sama. Homme on üldse nii, et Satu ja Marja on Kuopios ja Sirpa on ainult meie hunniku õpilastega seal. Homme teeme palju koos Ristoga vist. Viime rahva interaktiivset tv-d vaatama ja siis teeme Aarole ja Terhole koduprogrammid. Loodetavasti ei veni päev eriti pikale. See nädal on olnud suht raske.
Otsisime täna Mikuga peale poes käiku postkontori üles ja siis sain Tossule lõpuks kirja ära saata. Muidugi saatja aadressi unustasin kiiruga taha kirjutada. Loodetavasti jõuab see ikka kiirelt kohale...
Vaatasime ka täna superstaari saadet inglise tüdrukutega. Nad võtsid selle isegi suht hästi vastu. See aasta on tase ikka nii madal, et jube. Paar lootust on kellest võiks veel midagi saada, kuid eks näis.
Meie muru on läinud täiesti hulluks, ma muidugi räägin sellega iga päev ja kastan seda. See on meie murudest kõige ilusam.
Meie muru alguses...

...ja peale minu hoolt ja armastust...

Praegu on tunne, et nädal võiks olla juba läbi. Aga ainult homne on jäänud...
Naiskad läksid täna Hollandi poistega "Lapimaale" Kuusamosse. Ehk siis Kesk-Soome nagu Mikk toonitab. Nad on seal pühapani, usun, et praegu nad veel sõidavad. Loodetavasti jõuavad nad sealt eluga tagasi...
Päikest kallikesed!
Nüüd koogile...
musimopsti :)

Picture this: vapper Jaana sumpamas meetrises lumes...

2008-03-26T19:18:00.003+02:00

Täna hommikul pidin maru vara ärkama. Läksime muide suht vara magama ka, kl 11 ajal olime mõlemad Mikuga juba voodis. See oli edasiminek...Kui hommikul aknast välja vaatasin, siis esimene mõte oli, et kuhu kõik kadunud on, kõik oli ühtlaselt valge. Teine mõte oli, et päris põrgu on lahti väljas. Väljas oli meeletu lumetuisk ja nähtavus oli esimese puuni aknast välja (ja see puu on meil suht akna all). Mõtlesin, et noh, hea küll. Täna panen suusapüksid jalga ja mütsi pähe. Mõeldud-tehtud. Kui alla jõudsin sain aru, et ma oli teinud õigesti. Meie ühika ukse ees oli 30 cm lund. Mõtlesin, et hea küll, mujalt on juba ära aetud. Oi ma eksisin, matkasin siis tänavale välja, autotees olid mõned autorajad. Kõnniteel oli 40 cm lund. Mõtlesin hea küll, nägin kaugelt tulemas lumesahka, jõudsin viimasel hetkel tema eest ära põigata, et mitte alla jääda. Sumpasin siis lumes edasi, lootes et kuskil linnapool on juba mõni tee lahti aetud. Aga pidin eksima. Kõndisin enamus ajast autoteel, kuna seal oli lumi vaid 20 cm, kõnniteel 40 cm paksune. Kui kuskil oli mõni jälg sisse astutud, siis hüppasin nendes, kuid need enamasti pöörasid varsti minu teelt ära. Tee bussipeatuse tundus kui Kolgata tee, koguaeg oli tunne, et iga hetk loobun ära. Aga ikka rühkisin samm edasi, kaks sammu tagasi. Kui jõudsin peaaegu kesklinna pidin kõndima jälle autoteel, kuna kõnnitee oli lihtsalt meetrise valli taga ja seal oli oma 30 cm lund. Jalad olid selleks hetkeks ilmselgelt juba märjad. Peaaegu jäin oma bussist muidugi maha, õnneks on soomes toredad bussijuhid ja nad ootavad sind ja kui märku annad siis peatavad. Tormasin käsi vehkides bussi kõrvale, sain siis bussi, bussijuht küsis Haluatko tulla nelosella, mina vastu et Joo ja kiitos.
Bussipeal mõtlesin hirmuga, et kuidas ma bussipeatusest Kuntokartanosse saan, kuna sinna pean minema 200 m väikest metsarada pidi, kus on enamasti niigi palju lund. Teel bussipeatusest Kuntokartanosse oli kuni meeter lund. Bussil sain meie füsio Sirpaga kokku, kõndisime koos. Mina kogu aja arvasin, et Sirpa kõnnib kellegi teise tehtud jälgedes minu ees, kuid tegelt tegi ta vapralt mulle teed meetrises lumes. See oli karm teekond....
Täna tegin tööl mitu tähelepanekut. Esiteks, meie õde/lähihoitaja Miia särab eilsest päevast peale, kui Risto meile jõudis. Miia särab ja Ristoga rääkides mängib juustega ja käitub väga teistsuguselt. See on maru naljakas. Muide Risto on Mari ja Titta klassist F11 ja ütleme nii, et ega ta just kole ei ole:). Vähekenegi rõõmu meie naistekarja... Teine asi on see, et kohati on mul tunne, et ma saan hästi aru, mis mult tahetakse või küsitakse. Kohati olen kui siil udus. Risto vist juba vihkab mind varsti, koguaeg pärin talt igast asju... Ja siis kolmas asi on meie arst. Ta on maru imelik, ta käib meil kui kuuvarjutus, kirjutab tundide viisi midagi patsientide kohta, kuid mina pole teda isiklikult näinud ühegi patsiendiga rääkimas. Ja ta annab siin käske ja värkki, kuid mis tema tegelik eesmärk on, keegi ei tea. Füsiodele ta ei meeldi eriti, tundub nii. Täna nägin teda minemas ühe patsiendi juurde, Miia tormamas järel. Wow!
Täna läksin peale lõunat Marjaga kaasa Mäntylä haiglasse. See oli üks suht kass koht. Iseenesest oli kõik ilus ja nii, ruumid ja värgid. Ja kogu õhkkond. Kuid kokkuvõttes kui teada sain mis koht see on, siis mõistsin, miks see koht mind nii väga rusus. See on siis kokkuvõttes haigla, kus on sellised haiged, kes põhimõtteliselt ootavad surma. Seal on 100 patsienti ja nad kõik on rasked. Ja seal käib 1 füsioterapeut, 1 kord nädalas. Ja siis veel ühe projekti raames Marja ja Sirpa (kes on lähihoitaja) 1 korra nädalas, mõningate patsientide juures. Seal tuli küll väheke kass peale...
Täna värvisin Särtsul pead, kerge närv oli sees, kuid tundub, et midagi hullu ei juhtunud...Olen ju Tupsu ihujuuksur, niiet mind võib usaldada juustega tegelema. Võib olla saan varsti Miku juukseid ka lõigata...:D.
Täna sain oma patsiendi ka, seda natukene kardan. Ma ei räägi veel nii hästi, kui sooviksin. Aga pole midagi, saan hakkama!

Moikka kultat!

Vaikus...

2008-03-25T22:01:00.000+02:00

...

Emban teid kes kaugel!

Tuleb lühikene sissekanne...

2008-03-24T23:43:00.002+02:00

Eile läks Liks ära. Käisime teda hommikul rongijaama saatmas. Hommikul kl 7 ärgata on raske, eriti kui oled kl 2.30 magama läinud. Hommikul sadas meeletult lund ja kõndida oli maru raske. Kuid ära tegime selle. Ja jõudsime tagasi koju. Mina istusin arvutis natsa ja keerasin uuesti magama, Mikk oli üleval ja istus netis. Müstika, et üldse uuesti magama jäin, kuigi uni oli ikka kül magus.
Päeval tuli Roy siia oma sõbra Albertiga. Meie läksime inglise tüdrukutega ujuma ja poisid läksid saali korvi viskama. Pärast ujumist tulime siia tagasi, nemad ka varsti ja sain siis tuttavaks selle Albertiga. Ta oli vana, ikka suht vana, kuid meeldiv. Rääkis ilusti inglise keelt. Ütles, et minu nägu on talle tuttav, et ta on mind piltide pealt näinud. See oli kerge üllatus. Mängisime kaarte ja varsti tuli Sirts ja nad kolmekesi läksid linna peale ja siis ühikasse tagasi. Õhtu oli vaikne ja mõtisklusi täis.
Täna ärkasin vara ja kirjutasin Tossule kirja lõpuni, homme viin selle postkontorisse. Päeval ei teinud midagi erilist ega äramärkimisväärset. Ja ka mitte õhtul. Kui film välja arvata: "No country for old men", maitiagi mitu Oscarit see sai. Maru tõsine film oli ja kuna väss oli juba peal siis läks pool elamust kaduma. Kuid saan aru miks Javier Bardem sai kõrvalosatäitja Oscari selle rolli eest. Ta oli peaaegu et täiuslik, kogu filmi oli mul tunne, et tema tegelaskuju pimedal tänaval kohata ei tahaks. Olin teki kaitsvas varjus...
Mõtlen viimasel ajal maru palju...absoluutselt kõigest... Hmmmmm....

Viie minuti pärast algab uus päev ja uus nädal...

Mõtled, et enam hullemaks minna ei saa, kuid oh ei...saab küll...

2008-03-22T21:13:00.002+02:00

Vahepeal mõtlen, et miks peab kõik nii keeruline olema ja miks peab kõige pärast niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju vaeva nägema. Ja miks ei saa ma kunagi seda, mida ma tahan??!!Miks peab kõik minema hoopis vastupidi??!!Miks, miks, miks???!!!
Täna hommikul ärkasin ja kui keerasin pilgu Miku voodi poole, siis tema oli juba istumas ja vaatas mind väga hommikuse näoga ja küsis mult ainult ühe küsimuse: "Mida sa minuga teinud oled??!!". Mina naeratasin ja vastasin: "Võtsin seda une asja sinult hunniku ära öösel ja panin endale asemele." Igal juhul saime täna suht vara oma asjadega alustada, ehk siis mina sain pannkookide tegemisega suht normaalsel ajal alustada. Need maitsesid maru hääd!
Täna käisime veel trennis jõusaalis ja siis veel ujumas, või noh basseinis, tegime natukene vesijumppat. Pärast tulime tagasi ja sõime, mängisime Katie ja Jennyga kaarte ja siis nad läksid korvpalli mängima. Ma ei roni sinna eriti segama, nad on mõlemad seda väga kaua oodanud, eriti Mikk, sest nüüd ta saab lausa täitsa mängida, mitte nagu enne siin meiega. Las poisid spordivad! Pealegi mulle sellest ühest korrast täitsa piisas.
Praegu kirjutan oma mõtted üles ja kuulan muusikat. Enne mängisime tüdrukutega kaarte, kuid siis tulin siia. Tuba on maru külm...Kuid siiski väga kodune. Mõtlesin siin just ükspäev, kui koduks ikka see kõik siin saanud on. Maru imelik on siit lõpus ikka ära minna ja koju jõuda. Kuigi kodus on ka ju suht hea ikkagi. Tahaks Mufit ja Päkut näha...mmm... üks neist võiks tulla ja mulle sülle istuda ja nurruda. Seda ma tahaks küll ikka väga praegu...
Hommikul läheb Liks ära, läheme teda rongipeale saatma hommikul vara. Mul on hea meel, et ta tuli, see on hea vaheldus!
Kirjutan veel vähe ja siis tulevad juba poisid loodetavasti!
Moi-moi!

Kaks täitsameest ja üks tüdruk...

2008-03-21T18:29:00.007+02:00

Selline on siin meil siis olukord hetkel.
Eile tuli siis Liks, käisime tal rongijaamas vastas, mina tulin otse töölt. Eile öösel magas Liks meie toas, kuna Siret oli veel siin ja ta pidi vara ärkama. Tänasest vast saab Liks endale täitsa oma toa. Paariks päevaks...Praegu nad Mikuga mängivad korvpalli. Mina ootan, et nad juba tagasi tuleks, siis saaks süüa. Kõht on juba tühi. Täna oli maru ilus hommik, päike paistis ja taevas oli maru sinine. Minu esimene mõte oli: välja! Kuskil lõuna ajal suutsin poisid ja ka Katie nõusse sebida ja läksime jalutama meie väikese poolsaare otsa poole. Seal on maru ägedad ilusad majad, ja see on kõik ju järve ääres täpselt. Otsustasime siis järve peale minna, mina muidugi virisesin alguses, samamoodi nagu kolmapäeval. Paaris kohas oli vesi isegi lahti, kuid muidu oli järv täiesti paksult jääs. Ja järve peal oli maru palju inimesi! Kõndisime suht kaugele järve poole ja leidsime ühe laheda saare. Poisid ronisid kohe sinna otsa, tegime neist pilti ja möllasime.

Varsti ronisime ka ise sinna ja poisid tegid meist pilti. See saar oli mõnus. Ja ilm oli ka niii mega ilus, päike säras, ja oli mõnus karge ilm. Lumi krudises jalgade all...See oli mõnus tunne! Tegime veel lumes jälgi, hundirattaid ja lumeingleid. Lõpuks kirjutasime kõigi nimed ka lumme ja muidugi tegime sellest maru palju pilte.

Pärast jalutasime tagasi ja nautisime ilma ja head seltskonda.
Kolmapäevast siis...läksin tagasi Kuntokartanosse. Tunne oli imelik, aga ikkagi oli kõik hästi. Hommikul ärkasin nagu alati ja läksin bussile. Kui sinna jõudsin siis hakkas rutiin tagasi tulema. Olin asjalik ja aitasin palju. Sain suht palju teha võrreldes eelnevate päevadega. Päev läks suht kiirelt, kuna koguaeg oli midagi teha. Eile pidin ma minema kl 7.30-ks juba tööle, pidin ärkama kl 6. Karm! Kuid hommikul päike säras ja ilm oli ilus. Ei suutnud ära oodata kuna välja sain. Sõin hommikust ja asusin teele. Neljapäev oli aeglane, meil oli vähe patsiente, ja vatsataud on tagasi. Kaks patsienti olid jälle haiged. Kuid meile pidi tulema ka uusi juurde, mis Satule ei meeldinud eriti, sest kui on ikka noroviirus siis pole vaja et uued inimesed ka selle saaksid. Nõme...Sain endale oma patsiendi kellega pidin tegema läbi tema harjutuskava, mille tegime talle koju. Kui teda vaatama läksin, siis ta oli väsinud ja ei tahtnud ennast kojuminekuks ära väsitada. Kokkuvõttes ma ei saanudki temag võimelda, ta läks enne koju. Satuga tegime veel ühe testi, mida Soomes tehakse veteranidele, kui nad saavad taastusravi. See oli iseenesest hea test, kuid meie patsient tahtis ainult kõike muud teha kui seda meie testi.Nii lõppes minu nädal Kuntokartanos.
Kolmapäeval peale tööd käisime Royga järvel kõndimas. Vahepeal on hea niisama tundide viisi kõndida ja vahepeale natukene ka juttu rääkida...Elu on maru keeruline, eriti kui sa ise ei taha, et see keeruline oleks. God dammit!!!

Jäljed lumes...

Avastasin, et kui pikalt lumes kõndida, siis varsti sa ei tunne oma jalataldu. Ja kui kaua lumes kõnnid, siis pärast kõval maal kõndida on ikka maru imelik!

Emban!

...Miks varem ma ei teadnud, et minnes käsikäes kui mina hetkeks peatun ka sina seisma jääd...
"Puudutus"

See uhke füsioterapeudi tunne vol.2 ...

2008-03-18T19:47:00.002+02:00

Täna jätkus meie haiglatuur. Hommikul olime psühhiaatriaosakonnas kõik koos. Psühhiaatriaosakond on siin kinnine osakond ja vapsee kõik uksed on siin lukus. Saime teada, et see koosneb omakorda neljast alaosakonnast kus on vastavalt vanad olijad ehk kroonilised haiged, siis nooremad toitumishäiretega patsiendid, siis veel kergemad depressioonihaiged ja bipolaarsed haiged jne. Ja muide nende kõigi juures käib füsioterapeut. Ja hiljem sain teada, et sealt saadetakse neid hiljem ka ambulatoorselt polikliinikusse basseinirühmadesse. Kliinikus ringi kõndides tekkis kerge deja vu tunne, see meenutas kõik Leuveni söömishäiretekliinikut, mis oli ka tegelikult suur psühhiaariakliinik, söömishäirete kliinik vaid selle osa. Alguses kui füsio Päiviga sinna läksime siis tundus see olevat kui pommivarjendis, kuna see oli suhteliselt eraldatud ülejäänud haiglast, mis on muidugi normaalne. Aga suuremad üllatused olid meil veel ees. Nägime ruume ja siis läksime Päiviga jõusaali tundi vaatama. Seal natukene aega olime ja proovisime masinaid ja siis ühel hetkel tuli üks musta särgiga noor tüdruk sinna ja Päivi tutvustas meid ja ütles, et me oleme Eestist ja siis tema vastas puhtalt "Kuidas läheb?". Meil olid kõigil karbid maani..Aga see polnud veel viimane kord kui täna eesti keelt kuulsime. Natukese aja pärast tuli meie juurde üks patsient, rääkis midagi Päiviga ja siis ütles puhtas eesti keeles, et ta räägib eesti keelt ja et ta on Tartu Ülikoolis õppinud 2 aastat majandust. Siis olid meil ikka karbid täiesti maani. Ta rääkis väga head eesti keelt ja vene keelt. Maru naljakas oli, arutlesime maailma asjade üle. Mitu korda ta ütles, et aga nüüd ma olen siin hullumajas. Siis ta rääkis meile oma kurba saatust kuidas ta kliinikusse sattus. Vestlesime temaga suht palju. Ta oli suht tore, kuigi ilmselgelt veidi probleemne. Igaljuhul oli lahe näha patsiente jõusaalis rassimas, tekkis küsimus miks meie psühhiaatriakliinikutes pole füsiosid. Krt, seda peab muutma kiirelt. Muidugi eriti veel söömishäirete kliinikutes, kus neid oleks ikka väga vaja. Tänagi veendusime, et füsioteraapia on Eestis vaid pisikestes lastekingades...
Peale lõunat oli kerge arusaamatus ja mina pidin palju passima. Mikuga pidime mõlemad olema polikliinikus, kuid seal oli keegi haigeks jäänud, ning mina passisin natukene niisama ja Mikk läks jälle Timoga neurosse. Varsti läksin mina füsio Sari juurde ja sain näha kuidas tema pani ühele tädile nõelu. See oli lahe, ta oskas seda maru hästi. Siis peale seda saime testida ühte kiirabiautojuhti, kes oli maru lahe soome mees. Temaga sai omajagu nalja!Ja ta oli maru sõbralik. Peale tema testimist oli Sari tööpäev läbi ja mina läksin füsiode kohviruumi passima, kuna meie tööpäeva lõpuni oli aega veel kuskil kolmveerandtund. Lugesin nende koolitusplaane, ja ühte füsio ajakirja ning tegin oma numbritemängu. Tänane päev ei olnud nii asjalik kui eilne, kokkuvõttes meeldis mulle kõige rohkem Kati juures, seal oli ikka tosi kiva! Raske südamega tulime haiglast ära, just siis kui hakkasime harjuma, aeti meid minema jälle. Homme lähen tagasi Kuntokartanosse ja üritan saada vana rütmi sisse tagasi. Äkki hakkab seal veel meeldimagi...
Marin läheb meil siin homme Eesti esmaspäevani, Särts läheb reedel Helsinkisse pühapäevani. Ja Liks tuleb neljapa pärastlõunat siia kuni pühapäevani. Eks näis mis me siin temaga ette võtame, poisid tahavad korvpalli mängida kindlasti. Võibolla võtame ette midagi Roy ja tema Hollandi sõbraga, kes tuleb ka neljapäeval Soome. Vaatab seda asja...
Nüüd kanasuppi tegema!
Moikka!(K)

See uhke füsioterapeudi tunne...

2008-03-17T23:31:00.002+02:00

...valdas mind täna päris mitu korda. Täna algas siis meie kurikuulus kahepäevane haiglatuur. Hommik algas uniselt ja Eijaga, ning see eriti tuju paremaks ei teinud. Läksime haiglasse, seal jagati meid A, B,C, ja D-ks ja siis jaotati eri osakondade peale laiali. Mina olen C. Hommikupoolikul olin füsioterapeut Katriinaga Ortopeedilise kirurgia osakonnas. Katriina on väga lahe, ja muide ta räägib väga hästi inglise keelt. Kuigi ma ei lasknud tal just palju seda rääkida, kuna siiamaani saan kõigest aru mis ta mulle soome keeles räägib ja kuna see on mulle praegu tähtsam. Kogu hommiku tõttasime ringi 7. ja 8. korrusel vahet. Nägin patsiente juba hetkest kui osakonda sisse astusime. Talutasime kitsega (mida nemad kutsuvad muide Eva-fors'iks) ühte skisofreenilist onukest, käisime ühe alkohoolikust apaatiku juures kellel oli ajuverevalum, keda kahekesi täie jõuga istuma kangutasime. Külastasime ühte sääreluu välisfiksaatoriga marudat tädi ja viisime ta ratastooliga akna alla lehte lugema. Külastasime veel tervet palatitäit tehispõlvedega tädisid, nad olid kõik marudad. Katriina oli üliasjalik ja seletas mulle kõike ja koguaeg küsis, et kas ma saan ikka aru. Ja ausalt, enamasti ma sain kõigest aru. Õudsalt lahe oli aga aeg läks maru kiiresti, kahju oli lausa lõunale minna, teades et õhtupoolikul pean osakonda vahetama. Katriina oli maru!
Lõunal käisime koolis, ja saime mõnusat head sööki jälle soodsa raha eest!
Õhtupoolikul läksime Siretiga mõlemad füsioterapeut Timoga neuroloogia osakonda. Timo tahtis kangekaelselt meiega inglise keeles rääkida, meie olime kergelt häiritud. Enamasti tegelt ta rääkis mõlemas keeles korraga, kuid kui ta ühel hetkel vist ära väsis siis hakkas soome keelt rääkima. Me käisime ühe hemitädi juures, kellel oli kõhukasvaja lõikuse järgselt tekkinud parempoolne hemipleegia. Temaga saime maru palju tegeleda, kuna Timo ajas mööda osakonda korralikku ratastooli taga ja siis lauda jne jne. Mina sain patsiendiga voodiäärel istuda, tema istumistasakaalu parandada. Selga sirutada ja keharaskust kanda mõlemale poole. Siretiga kahekesi seal mässasime, ullult lahe oli. Täiesti mõnus tunne...füsioterapeudi tunne. Peale hemitädiga asjatamist viis Timo meid alla basseini, kus oli üks armas vene tädike Veera, kes rääkis meeletu vene aktsiendiga soome keelt. Natukene rääkisime temaga ka vene keeles, kuigi soome ja vene keel läksid koguaeg segamini. Karm. Basseinitund kestis tunnikese ja ei olnud just väga sisukas, kuid siiski. Veeral oli selg lõigatud mingi aeg tagasi ja oli vist valutama hakanud. Põhilised harjutused olid tema puhul suunatud kehatüve lihastele. Peale Veera basseinitundi läksime tagasi füsiaatriasse ja saime seal vaadata ühte tasakaalutestimise gadget'it. Seda tahaks ka ise proovida. Peale seda läksime neuroloogiasse tagasi ühe teise füsioga. Temaga käisime suht raskete patsientide juures. Peamiselt vanakesed...Aga siiski oli huvitav ja saime aidata ja ise käed külge panna. Päev lõppes mõnusa vässuga ja lõbusa jutlemisega tagasiteel ühikasse. Olime vaimustuses kuid siiski vähe pettunud, et miks nad meid haiglasse kauemaks ei taha lasta kui vaid kaks päeva. Ja see jutt et füsiod ei oska inglise keelt on täielik jama, nad räägivad väga hästi. Võta siis kinni, milles tegelikult asi on...
Täna lõuna ajal ütles Merja mulle, et me peame massaaži nimekirjad tegema Harrile, et kui palju me neid teinud oleme ja kellele. Tegin oma nimekirja ära, ja tuli kokku 9. See on kaks korda rohkem kui teistel 3 näd jooksul. Ma olen olnud väga usin...
Ahjaa...*****************************************************************************
***********************************************************************************.
Tõlge: see on miski mis pole kõigi silmadele mõeldud...
Igatsen oma Tupsut!

I want all that...

2008-03-16T23:37:00.001+02:00

Lumes möllates läheb tuju heaks aga jalad saavad märjaks...

2008-03-15T18:21:00.005+02:00

Täna on elu juba ilusam...enesetunne on talutav (välja arvatud kerge seljavalu) ja väljas on hunnikute kaupa lund. Reede möödus sündmustevaeselt, Marin ja Mikk käisid Eijaga vaatamas mingeid teisi praktikakohti.Mina magasin kaua ja passisin niisama, taastusin veel haigusest. Enesetunne oli küll hulga parem kuid eriti midagi veel ei julgenud teha. Aga õhtul sõin juba inimese toitu jälle. Eile oli meie ungari-poola poolel plaanis siin pidu või siis õhtusöök ja nad suht ütlesid meile, et me hoiaks eemale ja ei teeks endale plaane. Ja nad kutsusid ka inglise tüdrukud, see oli veidi nõme. Kuid Orjake kutsus ka mind tol hommikul. Mina viisakalt tänasin, kuigi teadsin, et me sinna niikuinii ei lähe. Igaljuhul Mikk läks trenni ja kuna mina veel ei julgenud päris treenima minna siis jäin siia nukrutsema. Tsättisime Marini toas mingi tunnikese ja siis tegin Miku arvuti lahti, vaatasin Belgia vidjosid ja siis panin endale "300" peale, tahtsin paremaid hetki vaadata. See oli suht mõnus. Varsti tuli Mikk ja siis mingi hetk ma leidsin nad köögist jutlemast, Inglise tüdrukud ei viitsinud vist poolakate-ungarlaste-sommidega passida seal ja nad söötsid Mikku köögis. Rääkisime juttu ja siis mingi hetk peale väga sunnitud pildiseeriat läksime inglaste tuppa kaarte mängima. See oli lahe, rääkisime ja mängisime peaaegu lk1-ni öösel. Mingi hetk läksime magama. Ja Katie andis mulle oma inglise Cosmo lugeda. See oli mega maru! Eesti Cosmo on selle kõrval jumala kräpp. Samas Mikk ütles selle peale, et huvitav kellel on rohkem kogemusi sellel alal...Inglastel või eestlastel kellel on Cosmo võibolla mingi aasta ainult olnud. Täna hommikul võtsin rahulikult selle Cosmo ette ja hakkasin infot koguma. Sain jälle maru targaks...ma olen ikka täiega Cosmo girl! Varsti helistas Miku isa ja siis ta pidi üles ärkama. Peale seda varsti hakkasime meie pannkooke tegema ja möllama. Sellega läks suht kaua aga meil oli vähemalt lõbus. Tegime hunniku pannkooke ja mugisime isud täis. Proovisin ka inglise pannkooke, mis kujutavad endast pannkooke sidrunimahla ja hunniku suhkruga. See oli maru häää!
Peale seda läksime lumme möllama...Katie ja Jenny tegid päev enne lumememmed ja läksime neid vaatama. Ja lumi oli tõesti põlvini. Jalad olid suht märjad kui tagasi tulime. Tegime ohtralt lumeingleid ja mängisime lumesõda. See oli maru, pärast seda läksime kelgutama meie juurde majade vahele. Alguses üritasime kilekottidega kuid siis läksime Ungarlaste kelkude järele. Ja nad isegi laenasid meile neid, muidugi Jenny küsis niiet... See oli suht maru, kuid keegi oli sinna hunniku hüpekaid ehitanud ja ma sain oma seljale suht haiget paar korda. Eriti pikka ja kiiret liugu ei saanudki...Nõme. Aga samas seltskond oli hea ja mõnna. Pärast tulime tagasi siia, vahetasime riided ja praegu tsillime meie toas. Vähemalt meie ja Katie ja Jenny on siin. Mina ja Katie kirjutame päevikut (või siis blogi), Mikk ja Jenny möllavad netis. Marin ja Thijs teevad süüa, Siret ja Roy on oma toas ja tegelevad oma asjadega. Praegu tuli Roy just siia meie juurde netti. Lahe, meie tuba on populaarne! :)
Täna on vist veel plaanis kerge korvpallitrenn, võibolla saan mina ka trenni täna. Vähemalt natukeseks, kaua seal ei pea möllama. Tahaks mingit filmi ka vaadata kunagi, palju on vaatamata veel...
Neljapäeva õhtul passisime Mikuga mingi kl poole kolmeni öösel üleval ja lihtsalt rääkisime elust ja kõigest muust!Vot see on kvaliteetaeg!

Praegu on nii chill, et lausa lahe on!
Kallistan!

Soojas lumesajus...

2008-03-13T12:05:00.003+02:00

Täna on lausa juba inimese tunne. Eile tahtsin poole päevast endale kuuli pähe lasta, et natukenegi kergem hakkaks. Täiesti hull kui hull oli eile olla. Sellest hetkest peale kui ma oma viimase blogi sissekande tegin valutas mu kõht nagu põrguline, öö läbi passisin üleval ja mõtlesin, et ma vihkan kõhuvalu. Kl 7 ajal hommikul muutus see juba nii talumatuks, et võtsin 2 Miku varmalt mulle valmis pandud noSpa'd sisse ja suutsin kl 9-ni magada. Enne rohu sissevõtmist suutsin veel Särtsu toas käia ja talle oma kurba saatust kurta. Praktikale ma ilmselgelt ei läinud...
Terve päeva veetsin voodis ja olin nagu hunnik õnnetust. Enesetunne ei läinud kuidagi paremaks isegi peale Miku tehtud head sooja kummeliteed, ega paari röstsaia mis endale sisse pigistasin. Kõhuvalu sain neist hoopiski. Õhtupoolikul tegi Särts mulle kuuma kanasuppi, kui suutsin rohkem kui 5-ks minutiks ennast istuma sundima. Püstiseismine oli eile kui 100 kg rinnalt surumine. Rääkimata sellest, et ma ei suutnud hommikul voodipesu vahetades isegi oma tekki tekikotist välja saada. Õnneks oli mu abivalmis toanaaber siin ja aitas mind sellega....
Eile oli ka rahvusvaheline õhtu, kuhu ma muidugi ei saanud minna, kuna eile oli kõik minu jaoks liiga raske. Kuid nagu ma kuulsin, polnud seal just midagi erilist. Mingid veidrad Iraani tüübid ja kerge karneval.
Kuna eile magasin oma nädalajagu und ära, siis täna hommikul ärkasin vara. Kuid suutsin siiski edasi magada, kuni hetkeni mil mu ema mulle mureliku sõnumi saatis. Mikk hakkas kõrvalvoodis ka liigutama ja mõtlesin, et kirjutan kähku midagi vastu. Mõeldud-tehtud...kui ennast ringi keerasin avastasin, et Mikul olid silmad pärani lahti...Asjad lähevad siin järjest imelikumaks...:)
Siiamaani olen täna ise suutnud endale teed teha ja röstsaiu, ning tunne on inimlikum. Kuigi haigusepisik on siiski sees. Aga küll ma närin ennast sellest läbi.
Muidu on kõik ikkagi suht sündmustevaene...tahaks juba terveks saada ja trenni minna...
Reedel kutsus Roy meid vist nende ülikooli juurde sauna...ei tea veel mis sellest saab. Eks elu näitab. Praktikale lähen tagasi arvatavasti alles kolmapäeval, kuna esmaspa-teisipa oleme keskhaiglas. Selleks ajaks on jalad juba all loodetavasti. Ja Marja ütles, et enne Kuntokartanosse tagasi minekut peaksin olema vähemalt päeva-paar täiesti terve...
Inglise tüdrukud on osutunud küll sõbralikuks kuid siiski suht peoloomadeks. Tundub, et ungari-poola poolega meie korrusest on nad suht hästi hakanud läbi saama. Krt...peab rohkem ikka pingutama...
Ja lumesadu mutus millekski vihmataoliseks...
(K)
Ahjaa...Life works in mysterious ways...

:)

2008-03-11T23:04:00.003+02:00

Täna oli palju rehabiliteerimist, passimist, sportimist (sealhulgas korvpalli) ja natukene sõnumineerimist.
Eilses blogi sissekandes eksisin ühe fakti vastu, selleks hetkeks polnud Philippe mulle vastanud, kuid umbes 40 min hiljem, sain ma ikkagi sõnumi, ja mitte ühe. Enne magaminekut sain isegi ühe good night kiss'i...:)
Täna võtaks ka ühe sellise, sest kõht valutab maru imelikult...kas tõesti saingi selle kauaoodatud kõhuhaiguse??!!
Täna lõi lõputöö valusalt jalaga per**e!

Kallistan!

Nonii...kas ennem head uudised või halvad?

2008-03-10T22:41:00.003+02:00

Halvad siis...minu praktikakohas nimelt vohab üks mõnus kõhuhaigus. Kõigil patsientidel on see olnud ja ka personalil kõigil. Ja arvatavasti saan ka mina selle lähipäevil...Jippikajeee!
Head uudised on need, et seal on tegelt suht tore. Inimesed on väga toredad ja vanakesed ka. Ja ma saan palju palju soome keele praktikat, sest kõik seal räägivad minuga soome keeles. Kui ma miskit ei mõika siis küsin kohe. Aga tegelt olen rahul, samas mingi vatsatauti ma küll ei taha endale.
Marin ostis täna kaks pakki kaarte ja täringud, ning natukene aega tagasi mängisime Yahtzee'd ja Marin kaotas ning pidi kaks korda alla keldrisse ja üles tagasi jooksma. See oli naljakas...ma olin tagant teine.Mhhh...
Täna jõudsid meie kauaoodatud Inglise tüdrukud siia: nende nimed on Katie ja Jenny! Ja nad on maru sõbralikud ja ütlesid, et me räägime maru hästi inglise keelt. Ma juba ootan nendega kuskile minemist, ma usun, et nad on maru toredad.
Sain täna paar ilusat komplimenti kohast, kust ma neid poleks osanud oodata...
Philippe pole mulle vastanud...see asi läks vist juba eos metsa, samas minu õnne selles eluvaldkonnas arvestades on see täiesti tavaline...Kahju muidugi...

Rakastan teitä, minun kultat!
Ikävöin!

Mhhh...

2008-03-09T15:34:00.001+02:00

Ahjaaa, ma alustan homme oma praktikat Rehabilitation Center of Kuntokartano's...

Ja internet meie toas kadus jälle nagu tina tuhka...

Oh seda õnne...

Imelik nädalavahetus....

2008-03-09T14:14:00.002+02:00

Kired meil siin ikkagi lõõmavad juba, mida ilmselt oligi arvata...Aga ikka lõõmavad rohkem kui ma oleks arvata osanud. Olukord on kergelt häiriv...
Reedene päev oli suht mõttetu. Neljapa õhtul panime Mikuga veel ühe presentatsiooni kokku, et oma klassis huvilistele teha presentatsiooni. Kuid oh üllatust, mitte keegi ei tulnud sinna. Ja meie ei viitsinud seal ka eriti kaua passida. Käisime füsioteraapia klassi vahet ja tegime kõike muud kui aitasime, pigem ise proovisime asju ja möllasime kõigil ees. Meie Mikuga veidi vähem, perekonnad käisid seal Inbody't tegemas, kuhu oli ilmselge järjekord koguaeg. Igaljuhul oli päev suht mõttetu ja enesetunne oli ka suhteliselt sitt. Karm...
Õhtul aga käisime trennis, mõlemad perekonnad olid ka ja siis mina ja poisid tegime korvpallitrenni. See oli omamoodi lahe ja omamoodi imelik. Lõpetasime vabaiskevõistlusega, tulemus: mina, Roy ja Mikk saime 10-st 4 ja siis tegime lõppvõistluse, mille võitis meie treener muidugi. Selles polnudki mingit kahtlust! Vähemalt parim võitis!
Laupäev oli kergelt sündmusterohke, hommik algas hea kuid siiski piiripealse huumoriga, jätkus peale lõunat imelike pilkude ja vaikimisega, poes käik oli tore ja vestlus hea, kuid väga väsitav (ikkagi miljon asja seljakotis ja veel käeotsas kilekotis 50 min kõndida, suhteliselt künkalisel teel), õhtu jätkus külma vaikimise ja veidrate pilkudega, ning tipnes kirgede lõõmamisega köögis. Perekondade vahel oli kerge diskussioon, kust mina tahtsin ennast lihtsalt väga väga kaugele hoida...ilmselgelt see ei õnnestunud. Pärast oli tunne kergelt mõru... Mikul õnnestus ennast sellest veidi kaugemal eemal hoida, kuna õigel hetkel (muidugi polnud see hea, et see nii juhtus, sest kõhuvalu ma ei sooviks kellelegi) hakkas tal kõht valutama.
Õhtul vaatasime filmi "Michael Clayton", kerge pettumus oli. George Clooney on vanaks jäänud ja pole enam pooltki nii seksikas, ning ega tema näitlejaoskuski pole eriti muutunud. Üldiselt oli stoori ettearvatav ja lõpp imelik. Miks ma peaksin enamus filmi lõpusubtiitreid vaatama Clooney väsinud ja vihast nägu? Tilda Swintoni näitlejatöö üllatas mind, enamasti ta ajab mind lihtsalt närvi. Seekord oli kõik kuidagi paigas, mõned lisakilod ja veidi vanema naise mängimine, kerged inimlikud dialoogid ja inimlik nõrkus. Natukene mõistan, miks ta selle osa eest Oskari sai, kuigi mitte täielikult.
Täna magasin kuninglikult kaua, kui kl 12.20 silmad lahti tegin ja Miku voodi poole vaatasin pidin nentima fakti, et ta oli juba üleval. Laheee, ma magasin kordki kauem:)... Kuigi see ei tähenda, et ma vähem imelikke unenägusid nägin. Õnneks või kahjuks ma neid ei mäleta.
Eile rääkisid Marin ja Thijs, et Philippe oli minu kohta küsinud ja nad olid andnud talle minu eesti numbri, lambakari noh. Mul on ju uus number, eile siis tegin otsa lahti ja saatsin talle sms'i. Eks näis, mis sellest siis saab...
Täna Mikuga arutasime, et meid on juba 6 4-ja asemel...
Täna õppisin uue sõna: misantroopia - inimestevihkamine. Nentisin, et pole seda kunagi tundnud kauem kui pool tundi. Olen rahul, sest enamasti on inimesed siiski ju head!

Emban teid!

Mutrid ja poldid...

2008-03-07T00:33:00.002+02:00

Mhhh...kohati ma ei mõista inimesi, ilmselt see on paratamatus...
Niih...kolmapäevast siis. Meie viimane päev Motiivis, mis minule isiklikult oli täiesti vaba, kuna mul ei olnud midagi teha. Passisin niisama ja olin abiks seal kus sain. Sain vara õhtule, kuna Harrit ei olnud ja me ei saanud oma kooslolekut teha. Õhtupoole hakkasime mõtlema juba sellele, et meile tulevad külalised. Õigemini juba hommikul, kuna me koristasime toa ära ja puha. Vahepeal tegime Särtsuga koogi ja siis kapsapiruka jaoks kapsasegu ja hakkliha. Peale tööd tulime siis Merja ja Anniga siia ja hakkasime kokkama. Merja läks mingi hetk ära, kuid tuli hiljem Jukkaga tagasi. Anni jäi siia, me vestlesime kõigist ilma asjadest ja kokkasime samal ajal. Väga tore oli, minu arvamus Annist tõusis igaljuhul pügala võrra. Ta on tubli ja tore!Vahepeal käis Siret jalutamas, kuna talle sai Spa koht ja see keeras ta tuju suht pekki. Tagasi tulid nad Roy'ga.Kl 7 ajal tulid siis Merja ja Jukka ja siis hakkasime juba söömist lõpetama, ning mingi hetk hakkasime peoks valmistuma. Vahepeal suutis Mikk oma võtmed ära "kaotada", mis tuli välja oli hoopiski Sireti deeela, kuna ta suutis need endale taskusse pista. Sellega oli veel siin omajagu jampsimist, mõtlesime miljon versiooni välja sellest kus need olla võiks. Ja omajagu otsimist ja toa pahupidi pööramist kuulus sinna sekka. Ühel hetkel siis hakkasime naistega ennast ilusaks tegema ja siis ühel hetkel avastasin et Mikk tuleb ka meiega Marlinisse!See oli küll üllatus, suur üllatus. Poleks seda uskunud, samas ta oskab mind ikka ja alati üllatada, kui ma arvan, et see pole enam võimalik. Hakkasime siis liikuma, käisime Jukka juurest läbi ja siis lippasime Marlinisse. Ootasime veel Merja ka ära ja läksime sisse. Seal oli mingi tudengite pidu jälle ja mingi mutrite-poltide teema. Et naised pidi võtma ühe osa ja mehed teise ja siis leidma enda paarilise. Meie Särtsuga leidsime juba kohe sisse astudes esimese vennikese, kes meie polte uurida tahtis. Minu oma oli liiga väike, kuid Särtsu oma sobis. Minu "teine pool" oli Mikk...
Igaljuhul pidu oli rahulik, rahvast oli ja tantsida saime palju. Merjaga ja mingite soome kuttidega koolist, Särtsu ja Mariniga ja Jukkaga. Ja siis mingi soome vennike üritas mind rajalt maha võtta, väga haleda pick-up line'iga. Aga see oli omamoodi armas....nõustusin siis ühe tantsuga. Jällegi veendusin Marini nenditud faktis, et soome meestega tantsides tahavad nad kogu aja elueest sulle silma vaadata. Kergeid lähenemiskatseid vältides (ta polnud just eriline koll ja rääkis veidike isegi inglise keelt, kuid väss niitis selleks hetkeks juba julmalt) tantsisime kaks tantsu ning siis jätsime hüvasti. Eeri oli vist ta nimi...Korjasin teised peale ja liikusime koju. Öösel otsisime veel Miku võtmeid kuid edutult...
Hommik algas Jukka kaebliku telefonikõnega, et kas Mikk ei teeks tema eest Ikääntyneeti, kuid Mikk keeldus. Ma oleks kl 8.30 ise samamoodi teinud. Natsa hiljem helistas Merja kellel ei olnud võtit. Ajasime ka naiskad üles, et võtit saada. Kl 12 oli meil 2 testimist, mille jooksul sai ikka hunnikus nalja. Meil olid juhtmed nii koos, et jube. Vähemalt testisime ära oma asjad. Proovisime homseks ka tasakaalu masinat ning sai sellegagi nalja. Sellega meie päev lõppes.
Peale seda pidin mingi hetk kuskil 45 min Roy'd ja Thijs'i lõbustama. Õhtu lõppes mõnusa korvpallitrenniga, mis ei lõppenud küll eriti sõbraliku noodiga. Üldiselt oli jällegi tore, poistele ka meeldis. Võibolla julgen kunagi nendega mängugi teha...
Hädasti oleks ühte kallit vaja!
Täna oli Tupsu sünnipäev! Mõttes kallistasin teda iga poole tunni tagant. Õhtupoolikul sain endale jällegi telefoniarvet teha, kuid iga minut oli seda väärt...

Moikka!

I'm walking on sunshine...:D

2008-03-04T23:38:00.002+02:00

Lainetega on nii, et nende alt tuleb läbi ujuda. Ja seda ma olen juba harjutanud ning sain suurepäraselt hakkama. Peale 60 minutist vaikset tundi (ma ausõna ei öelnud selle 60 min jooksul sõnagi) ärkasin jälle ellu. Positiivne! Vähemalt ma taastun kiirelt!
Täna on hoopiski nagu teine tera, kuigi mitte just parimaid uudiseid me täna ei saanud. Sellest hiljem.
Eile oli siis Särtsu tähtis päev ja hommikul äratasime ta lauluga üles, ning kinkisime talle palju õnne ja armastust ja sooje kallisid, ning kimbu kollaseid tulpe, mis ma vägagi oskuslikult Helsinkist siia transportisin. Ja ta ei aimanud mitte midagi...:) ma loodan vähemalt. Peale äratamist läksime siis kl 9-ks Motiivi, et uue nädala koosolekule minna. Koosolek lõppes kiirelt, Harriga rääkisime asjad selgeks, et jagame kõik asjad omavahel ära. Meie testiklass oli eelmine nädal remondis ja siis pidime seda korrastama. Peale seda jagasime testimisi sellel nädalal ja muid asju. Saime need tehtudja siis sõime ja asusime tööle. Esmaspa meil oli vaid üks testimine. See läks pikalt ja uniselt. Minu massaažiklient ei tulnud ja passisin niisama. Natukene tusatuju oli. Õhtul pidid tulema Hollandi poisid siia, et teha meile Hollandi toitu Särtsu sünnipäevaks. Thijs tuli suht vara, Roy veidi hiljem. Siis nad kokkasid seal mitmekesi köögis, mina hoidsin sealt heaga eemale, kuna liiiga väike köök on meil ja seal oleks olnud liiga palju inimesi. Kui valmis sai siis hakkasime sööma. Kokkuvõttes me sõime kartulipudru porgandi ja peekoniga (mille Thijs enne oskuslikult pannil ära kõrvetas). Ja siis mingi kergelt rõveda väljanägemisega vorst, mis kokkuvõttes maitses täitsa hea, nagu keeduvorst. Kõht sai täis ikka üle pika aja, ka Mikul. Pärast sõime meie tehtud kooki ja kaneelirulle, mis ei olnud eriti kaneelirulli näoga, kuid maitsesid maru hästi. Peale õhtusööki nad lahkusid suht kiirelt, kuna neil on homme mingi suur eksam, praegugi nad õpivad. Õhtu lõpetasime jällegi meie toas juteldes.
Täna hommikul ärkas Mikk enne mind, kuna tal oli kl 9 testimine. Peale kella helisemist jäin ma uuesti magama, kui Mikk natsaks veel tuppa tuli siis ärkasin hetkeks, kuid suikusin kiirelt unne. Üks hetk ärkasin ka ise ja käisin pesus. Sõin ja läksin alla Merjaga basseinigruppi ette valmistama. Seekord tahtsime kõik ilusti läbi mõelda ja mina tahtsin teha kõike soome keeles. Ja vot võtsin kätte ja tegingi. Fakk noh, oli aeg ka juba. Ja meie bassein läks väga hästi, tunne oli hea ja pensiokad suht õnnelikud. Sellega olime rahul. Peale basseini oli meil veel 2 testimist ja siis minul üks massaaž. Jarkko jäi täna jälle magama vaikselt mulle laua peale. See teeb mulle alati rõõmu:).
KL 4-st olime planeerinud minna Eija juurde, et teada saada mis meist saab neljapäeval. Kokkuvõttes on siis nii, et see nädal ei lähe me kuskile. Järgmisest nädalast on kindlasti 1 koht, võibolla ka teine koht. Üks variant on et praks läheb edasi alles 25.märts. Ei tegelt, 17.-18. oleme keskhaiglas kõik koos. Muidu lõhutakse meid lahku...sellega hakkame me veel siin verd ja pisaraid nägema. Loosimine...ahhoi! Njahh ehk siis mitte eriti head uudised. Siiski ma suutsin säilitada positiivse meele. Teised olid veidi rohkem šokis. Igaljuhul siit ma ei lähe enne kuskile kui mul 12 AP on käes. Samas aeg läheb nii maru kiiresti et jube. Varsti ma saan vanaks... Igaljuhul kui praksi ei saa suht kohe siis hakkan lõputööst läbi närima. Nagu ausalt, mul on juba plaan selge, jalutan alla raamatukokku, võtan suure ja ilusa inglise keelse raamatu nimega Physiotherapy of the Shoulder ja hakkan häkkima!
Homseks kutsusime oma praktikakaaslased meile külla siia, teeme ühe soolase ja ühe magusa asja ja siis jutleme ja mässame niisama. Siis nad näevad ka kus me elame ja nii. Loodetavasti oleme jälle leidnud head sõbrad pikemaks ajaks nende näol. Nad on ikka maru toredad...

Soojad sülelused!

Sõnad on liigsed...

2008-03-02T16:28:00.003+02:00

Mõnikord mulle tundub, et rääkimine on ületähtsustatud, teod ütlevad kõik, praegu on üks nendest hetkedest...
Vaikne tund...
Karm reaalsus peksab jalaga persse, esimest korda selle aja jooksul käis laine ikka väga kõrgelt üle pea...

Suurlinnatibi memuaarid...

2008-03-01T12:34:00.004+02:00

Heheee...Helsinki on ju suurlinn ometigi;)!
Neljapäev siis algas väga unise hommikuga, asjad mul koos eriti ei olnud ja sellepärast kolistasin kuidagi eriti kõvasti too hommik. Kerge närv oli sees kuna minek oli ikkagi Helsinkisse. Ja muidugi arvestades asjaolu, et ma läksin teist korda elus meie väikelinnakese raudteejaama, mille asukoha suhtes ma vaid oskasin aimata. Siiski leidsin ma selle kiirelt üles ja sain isegi pileti. Aga natukene kurvem või siis naljakam oli see, et ma istusin rongis valesse vagunisse, minu koha pilet muidugi müüdi, aga õnneks see oli üks väga hästi inglise keelt oskav mees, kes tegi mulle lahkelt selgeks et ma olen vales vagunis. Selle vea parandasin Lahtis umbes..Veits piinlik oli, aga palusin vabandust ilusti ja läksin oma kohale. Tagasi tulles olin tähelepanelikum! Jõudsin siis Helsinki ja Kadri juba helistas, et kus sa oled kallike. Natukene läks aega enne kui me üksteist leidsime ja kihutasime üksteist kallistama. Maru! Otsisime ühe veidi odavama ja soojema koha ning jutlesime oma paar tunnikest. Kl 4 ajal pidin emaga kokku saama, Kadri tuli kaasa. Leidsime siis mu ema ja mõtlesime, et mida edasi teha. Käisime ostsime ühe koogi ja siis jätsime Kadriga hüvasti, niuks... Emaga läksime siis hotelli ja puhkasime natukene. Natukese aja pärast pidime minema Helsinki araabia linnajakku ühte korterit vaatama, mida pakutakse emale töötamiseks. korter oli megailus, ümbruskond mulle väga ei meeldinud. Peale seda kiiret külaskäiku läksime poodi süüa ostma, kuna ilmselt raha kokkuhoiu mõttes me välja sööma ikka ei läinud. Õhtu veetsime hotellis, vaatasime telekat ja vahetasime muljeid. Hommikuks oli planeeritud meil kokkusaamine Tuula ja Hannuga Sokose hotellis, kus nad peatusid. Kui sinna jõudsime siis vaatasime küll, et ahsoo mõned elavad siis purskkaevuga hotellis. Muidugi meie vastumeelsusest mitte hoolides tahtsid nad meiega hommikust süüa. Läksime siis kõik koos 10.korrusele kus oli ikka meeletu valikuga rootsi laud. Meie hotell oli sellega võrreldes nagu naljategemine. Mina siis võtsin hunniku puuvilju ja värskelt pressitud apelsinimahla. Tuulat ja Hannut oli näha tore, aga samas oli maru uni ja nad rääkisid hoopiski mingitest tööasjadest. Peale kerget teistkordset hommikusööki läksime kõik oma teed. Meie emaga hotelli, et oma asjad kokku panna ja toa vabastada. Nemad oma tuppa ja siis rongipeale. Panime siis asjad kokku, panin ema trammi peale ja alustasin oma neljatunnist seiklust Helsinkis. Viisin oma seljakoti ja lilled rongijaama alla kappi, 4 EUR'i eest sain seal neid hoida (röövlid!!!). Otsustasin et alustan oma reisi senativäljakult ja seda ma ka tegin. Tegin pilte ja nautisin oma lemmiklinna. Senativäjakult läksin sadama poole, kõndisin turu poole, seal ei olnud palju müüjaid, jalutasin edasi ka turuhoone poole, ja siis otsustasin minna mere äärde Merikatule. Mõeldud-tehtud, kõndisin mere äärt pidi ja 20 min pärast olingi kohal. Seal on ikka maru ilus, tegin pilte. Istusin pingil ja nautisin ilma. Tee peal leidsin paar kohta kus musta mulla seest olid oma rohelised pead välja pistnud juba lumikellukesed, ühes kohas oli isegi nartsiss juba peaaegu õitsema puhkemas. Tegin pilti ka, et kõik ikka mind usuksid. Tagasiteel linna hakkas sadama megalahedat paksu lund, mis siiski mõne minuti möödudes muutus lörtsiks ja siis kohe järgnevalt vihmaks. See ei olnud eriti tore, siiski ma läksin turuhoonesse ja ostsin endale ühe patonki ja siis sõin selle pargis ära. Ning siis alustasin oma sopingutuuri. Kõndisin mööda Aleksanterikatut ja astusin julgelt sisse poodidesse nagu Zara, Vero Moda, H&M, Lindex ja Seppälä. Oot...tupsuke saatis sõnumi, pean talle vastama. Niih, nemad seal päevitavad ja maru kuum on. Jätkan siis... Eile andsin ma hoopis uue tähenduse lausele "Helsingisse šoppama!", seal on ikka suht hull, inimesi on igasuguseid. Kuulsin mitu korda Eesti keelt nii poes kui tänaval. Helsinki on ikka suht maru! Aga koju oli ikka ka maru hea tulla, kolm tundi suutsin ringi tammuda aga siis maandusin tagasi raudteejaamas ja ronisin rongile ning seekord õigesse vagunisse.
Rongis oli tore, sain ühe soome tüdrukuga tuttavaks ja Kouvolast istus minu kõrval üks meeldiv soome tädi. Olin rahul!
Kui Lappeenrantasse jõudsin oli kerge väss juba aga teadsin, et pean kiirelt koju rühkima. Lilled olid ju kaasas. Kl 7 olin kodus ja Siret oli mulle alla vastu tulnud, see oli lahe. Marin ja Siret tulid kohe muljeid kuulama ja küsima asju, Mikk võttis minu tagasitulekut temale omase emotsioonitu külma rahuga. Kokkuvõttes on ikkagi hea ja tore tagasi olla, olen rahul!
Muidu on siin viimaste päevade jooksul muutunud olukord kergelt uueks. Meil ei ole mitte enam Siretit ja Marinit vaid korraga kas perekond Van Wijk või siis perekond Van Den Boorn. Ma usun, et mõistate millest ma räägin...
Teine asi on Ungarlased, kes külma rahuga on otsustanud oma nõusid mitte ära pesta. Mina lähen jälle kööki süüa tegema ja avastan, et kõik pannid on mustad ja kraanikausis. Mhh...kergelt häiriv on see. Ja muidugi ka see kuidas nad külma rahuga meie kruuse, kausse kasutavad ja siis ilma mingisugusegi häbitundeta need meile tagasi annavad. Halloo, kaine mõistus!
Ootan juba Inglise tüdrukuid!
Täna on jälle hoki... seda ka ootan. Saab plaksutada ja juubeldada jne.
Täna hommikul käisime Mikuga trennis, ja kuulsin esimest korda elus teda ütlemas lauset, mida ma poleks kunagi tema suust uskunud: "Pole mõtet ju iga päev lõunani magada!". Vapsee... minu vastus sellele oli, et kes sa oled ja mis sa Mikuga teinud oled? Pärast sõime perekond Van Wijkiga pannkooke...
:)
Mikk räägib koguaeg, et tema unenäod on imelikud, aga tegelikult on minu omad veelgi imelikumad. Enamus hommikutest ma hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et mida perset. Kuidas mu aju küll selliseid asju genereerida suudab... Hakkan kergelt hulluma vist...

Tsau-pakaa

Mõned asjad mida enne unustasin mainida...

2008-02-27T14:59:00.003+02:00

Ohh seda õnne!!!Meil tuli nett tuppa tagasi! Vähemalt hetkeks! Maruuuuuu!
Ja väljas on sula, ning see meeletult lahe ja armas jää ja lumi mis väljas igal pool on kahaneb meeletu kiirusega. Karm! Samas kevad tuleb juba. Kuid kas olen selleks valmis? Mhhh...iga aasta luban endale, et alustan iga kevadet uuelt lehelt ja teen kõik uutmoodi. Millegipärast kõik eelnevad aastad on kuidagi kõik ühte sama auku kukkunud. Olen ju ometigi üksi...jällegi, kevadel ei ole tore olla üksi. Kuid lootus sureb viimasena....
Eile rääkisime Roy'ga sünnipäevadest, Sireti omast ja tema omast ja minu omast. Ta vist pani minu sünnipäeva endale mobiili, see oli lahe!Ja rääkisime sellest, et kuidas neid tähistada ja mis traditsioonid kellelgi on... Mhhh...22... :S. Olen ma tõesti juba nii vana??!!:D Siis rääkisime veel sellest, et ta oli Sireti blogi lugenud ja sellest mitte midagi aru saanud, aga oma nime näinud. Siis ta naeris selle peale ja ütles, et tegelikult oleme meie kõik tema blogis ka, mille peale mina pidin muidugi tunnistama, et ka nemad kõik on minu blogis... mis ei ole ju üldsegi imelik. Isegi lahe!
Emban!

Huvitav mis meist järgmine nädal saab...

2008-02-27T13:25:00.005+02:00

Bööääääääää...igaaav! Suht karm on ikka niisama passida, aeg läheb meeletult aeglaselt. Täna on mul kl 15.30 massaaz... Hommikul käisime Mariniga linnapeal poodides, mötlesime et oleks ka juba aeg mönda poodi sisse astuda, kuna oleme siin juba kuu aega olnud. Suht midagi väga ägedat ei leidnud, ainult Interspordis on mingi talve löpumüük, kus köik talveasjad on mingi 50-70 % alla hinnatud. ühte pusa seal nagu täna vaatasin, aga ostma ei hakanud veel midagi. Homme Helsinkis lähen H&M'i, siis seal soppan! Kuigi raha nagu eriti palju ei ole üle, samas me oleme siin kokkuhoidlikult elanud, kui hokimängud välja arvata. Samas seal ei ole me midagi ka eriti ostnud. Samas raha läheb igal pool niikuiniii...
Eile käisime siis hokil ja me vöitsime!Maru mäng oli, veidi kaklusi ka ja nii.3:1 oli löppseis!Lahe!
Ajasime seal lihtsalt lolli juttu ja tsillisime, Marin ja Thijs olid nagu kergelt üks, koguaeg kuidagi ühendatud, tundub, et seal on siiski midagi rohkemat kui me algul oodata oskasime. Roy'st pole mötet enam rääkida, tema on juba pooleldi abielus....:D ôhtul tulime hokilt tagasi pool teed käsikäes...Nummi!
öhtul vaatasime oskar-gaala löppu ja siis veel "I am legend", mis oli kokkuvöttes üks suur pettumus...suht pask igaljuhul...kollid polnud üldse reaalsed ja see stoori oli ka kergelt aukudega. Film nagu film ikka. Aga "Juno" oli ikka mäekörguselt üle....
üks hetk mis meile ikka närviködi kergelt pöhjustab on see, et me ei tea kus meil järgmine nädal praktika edasi läheb. Eija, meie koordinaator pole meile midagi nagu teada andnud, suht karm, vöiks juba teada. Järgmine kolmapa saab ju Motiivi osa läbi....Mönes möttes kahju..siin on hea käia ja toredad inimesed jne. Samas praktika möttes njahhh...mitte eriti kasulik!
Vötaks jälle möne sooja-tugeva-armsa kalli!
Särts tuleb täna tagasi!Jesssssss!

Moikka! (K)

Hmmm...tegelt ka me teeme praksi Soomes, ausalt!:)

2008-02-26T12:21:00.004+02:00

Lugesin oma blogit ja jäi siuke mulje, et me teeme siin kõike muud kui praktikat. Mis on mõnes mõttes tõsi, me käime väljas ja tutvume ja tsillime uute sõpradega. Kerged teemad on siin kõigil vist sees, mõnel rohkem mõnel vähem... Aga tegelt ka me teeme siin praksi, ausõna! Kõik muu on tegelt boonus!
See nädal on kuidagi ikka maru mõttetu, neljapa põrutan Helsinkisse, empsuga ja soome sõpradega ja Kadriga (loodetavasti) kokku saama! See nädal on minu töö kolm massaaži, iga päev üks!Mhhhh....tahaks juba patsiente ja haiglasse!Karm praktika või mis!
Täna läheme jälle hokimängule! SaiPa mängib Ässadega, tuleb vist üks mäng kui me saame pähe. Aga samas on seltskond jälle koos ja loodetavasti tuleb tore õhtu! Sporti tahaks juba teha, täna enam ei jõua aga homme, oi oi...homme tuleb üks karm trenn, sest neljapa-reede jääb vahele jälle. Siis laupa saab ka veel, pühapa on hetkel meil veel Lahti plaanid! Esmaspa Särtsu sünna...
Täna sain ühe oma blogi lugeja käest kiita, et ma nii usinasti blogit kirjutan!Aitäh Nele! Ma ju kõigest väest üritan!
Moi-moi!

Nädalavahetus....huhhh....

2008-02-25T11:28:00.004+02:00

Minu imeline oskus kõik õigel hetkel pekki keerata üllatab mind ennastki! Aga võibolla ma puhun asja täiesti mõttetult suureks. God dammit!
Igaljuhul laupäev siis... Plaanis oli kaua magada ja siis minna hokit vaatama. Esimesega saime nagu alati suurepäraselt hakkama, isegi mina magasin lausa 12-ni. Miku unemütsistaatus hakkab mulle kergelt vist külge jääma. Samas mis ma passin seal üksi üleval kui teised kõik magavad. Särts läks juba kl 7 ajal hommikul rongi peale, et koju sõita. Kergelt imelik on ilma temata siin. Siis hokimängu suhtes, kuna selgus, et SaiPa mängib Jokkeritega, siis pidid piletid olema kallimad kuna Philippe ei saanud meile odavaid pileteid siis me ühehäälselt otsustasime, et jätame selle mängu vahele, kuna 10 EUR'i on ikkagi meie jaoks suht suur raha. Saatsime siis Philippe'ile sõnumi, et me mängule ei tule aga et äkki teeksime midagi muud. Tema otsustas ikkagi mängule minna, aga meie läksime hoopiski poodi süüa ostma. Pakkusime talle välja, et võime meie juures filmi vaadata, kuna bowling on näd vah-l kl 18-ni lahti ainult. Täitsa nõme! Soomlased on selles mõttes imelikud, et näd vah-l linnud ka ei lenda Soomes. Kergelt häiriv on see vahepeal, eriti veel selles mõttes, et kui on isu poodi minna pühapäeva õhtul või üldse õhtul siis otsi kohta kus sa saad. Igaljuhul õhtust siis edasi... Peale poeskäiku tulime koju tagasi ja kuna kaua Philippe'ist ei kuulnud siis hakkasime süüa tegema, kõht oli tühi ju! Tegime kana ja riisi ja salatit. Ja siis ühel hetkel saatis Philippe sõnumi, et ta ikka tuleb ja a la et ta on all. Ja täpselt sellel hetkel suutsin mina riisi nagu täiega üle keeta. Nõme ilma kotita riis! Õhtu oli minu jaoks kergelt ebamugav, kerge närv oli sees... Söömise ajal tõstis Philippe oma ehtsa Belgaslikkusega meile kõigile söögi valmis. See oli omamoodi üllatav ja samas armas. Pärast sööki, pesime nõud ja läksime meie tuppa. Philippe uuris bussiaegu ja otsustasime kiirelt ikkagi filmi kasuks. Juno on ikka maru hea film! Igaljuhul maandusime siis kõik Miku voodile nagu silgud ritta ja vaatasime filmi. Philippe oli vist kergelt väsinud ja vahepeal puhkas minu õlal. Alguses ta kergelt testis vist, et kas ma võtan oma õla ära, see tegi mulle suht palju nalja. Kokkuvõttes pool filmist ta puhkas...:) Aga ta oli väsinud ka ma arvan tegelt.... Õhtu lõppes sellega, et ta läks suht unise näoga bussile. Mhhhh....
Eile oli siis meie isesesvuspäev ja plaanis oli kerge tähistamine ja seda me tegime. Vaaritasime oma kolm tundi kartulisalatit, kapsapirukat, õuna ja moosikooki. Kõik tuli maru hää! Kutsusime jällegi Roy, Thijs'i ja Philippe'i, kohale tulid vaid Roy ja Thijs. Aga väga tsill oli, vaatasime nende Rootsi reisi pilte ja sõime kõhud täis. Tsillisime ja rääkisime juttu. Nad olid suht vässud, kuna tulid Rootsist laevaga ja neil ei olnud kajutit ja siis nende rong Turust jäi seisma ja nad pidid uut ootama. Kergelt kahju oli neist, aga nad siiski tulid! Ja meil oli tore!
Praegu siin mõtleme, et mis täna saab. Mul on õhtul1 massaaž, muud ei ole eriti midagi. Kõik päevad on 1 massaaž. Neljapäeval lähen võibolla Helsinkisse, sest empsu on Helsinkis reedeni. Samas see maksab jälle nii palju. Kogu reis läheks oma 40 eur :S. Pean mõtlema sellele pikemalt!
Homme on jälle hoki, Roy lubas meile piletid osta!
Muide minu arvuti vihkab mind, nagu täiega! Ta ei vöta ühtegi mälupulka vastu nt, ega mitte miskit muud. Täna saime siin Motiivis korra juhtmeid kergelt ümber korraldades korraks netti, aga siis kui sööma läksime ja tagasi tulime siis oli meil mölemal nett kadunud. Ahhoi! Krdi karm on ikka siin ilma netita. Eile Marin rääkis, et ta oli Poola poisilt kuulnud, et vöib olla meile sebitakse juba see nädal nett meie korrusele! See oleks ikka maru, ma kallistaks kövasti seda inimest kes sellega hakkama saaks!
Marinil on täna deit Thijs'iga...:) Nad saavad kiriku juures kokku öhtul ja siis vaatavad mis nad teevad. Hehh...naljakas! Aga samas ka lahe...

Kallid-musid-paid teile!

Viikkonloppuuuu...ajeee(Y) :)

2008-02-22T13:09:00.002+02:00

Ehk siis nädalavahetus ajeee! See nädal on läbi ja maru rahulik on tunne.Eilne päev oli selline, kuidas öelda, kergelt vässikas kuna peost oli ikkagi vässikas sees.Niih, natukene siis meie ohtust.Soojendasime yhikas, ja siis koos Poola ja Ungari tydrukutega (voi siis meie aurukorstnatega) hakkasime liikuma Marilini poole.Varsti olime seal ja sissepääs oli tasuta.Klubi oli ise suht äge, aga koik saalid polnud avatud.Soome klubide yks väga eriline erinevus Eesti klubidest on minu meelest see, et seal on sigapalju mehi.Ja nad tantsivad jumalast omavahel, ¨moned julgemad ka tydrukutega. Yks kolmik ronis juubeldades lavale ja siis kolmekesi hakkasid seal tantsima ja nö hööruma, nagu meile siin meeldib öelda.Ytleme nii,et vaatepilt polnud eriti ilus, ma ei moista, kas see tombab siis rohkem naisi ligi???!! Igaljuhul oli seal latiino osa, siis suures saalis lasti kordamööda träänsu ja siis jälle rnb-d, mis hetked me veetsime enamasti seal. Läti rahvas oli ka seal, yhel hetkel sattusime korvuti tantsima ja siis Una märkas meid ja röökis: "Estoniaa" ja sellest hetkest peale olime me ringis. Nendega ikka vihtusime tantsu täiega.Vahepeal puhkasime, kuna koigil oli julm väss.Siis jälle tantsisime, lopus isegi Antti ja Anette ja Carolinaga.Ja yhel hetkel panime pillid kotti, kuna uni oli silmas.Muidu oli ohtu tore.
Hommikul ärkasin 9.30 kuna tahtsin pessu minna enne loengut. Soime hommikust kuskil 11 ajal, Miku ja Hansu basseiniryhmas yks mees hakkas ära surema, ei saanud hingata ja sitt oli olla. Kutsusime siis siin kiirabi ja arstid, ta viidi kiirelt haiglasse. Onneks on kiirabi meil siin samas olemas, parameedikud opivad ka meil siin. Täna saime teada, et sellel vennal oli kopsuarteri tromb. Niiet mones mottes onnelik onnetus, oleks voinud juhtuda kuskil mujal, kus ta poleks nii kiirelt abi saada. Ohtul oli meie basseinigrupp, neid oli vähe ja mina olin väsinud ja imelikus tujus. Tahtsin lihtsalt selle ära saada kaelast, ja soome keele rääkimisest ei tulnud midagi välja muidugi. Harri oli seekord kohal ja andis meile feedbacki, see oli hea(Y). Kuigi endal oli tunne peale seda kuidagi täbar, istusin laua all pärast natukene...Aga see läks yle.
Vahepeal soime natukene ja siis ohtupoole läksime trenni, Särtsuga tegime sulgpalli jälle ja siis korvpalli natsa, Mikuga tegime isegi yks-yhte kuigi see tuli väga koomiliselt välja.Ta pani veel parema käe ka kinni, kuid ma ikka kaotasin. Samas oli tore ja nalja sai. Ohtul puhusime niisama juttu meie toas ja tombasime kerra.
Homme on jälle jäähoki, loodetavasti saame odavad piletid!Eile kui Siret ja Mikk poes käisid siis nad nägid Philippe'i teepeal ja ta lubas vist meile ära osta need. Eks näis mis seal siis toimuma hakkab...
Nädalavahetusel teeme palju sporti ja magame!

Soojad sylelused!
Moikka!

Ei vedanud jälle....

2008-02-20T20:34:00.002+02:00

Noniinoniinoniii...Blogi kirjutised lähevad järjest låhemaks kuna netti ei ole ja aega ka ei ole.Kurb natukene!Samas see on hea et tegemist on.Tööd on meil palju, poisid ja tydrukud hinnata, ja siis basseiniråhmad ja siis ka veel massaazid mida on meil nagu ikka suht palju.Järgmine nädal on enamustel siin puhkus ja siis mina pean meie paari massaazid tegema, ja neid on juba kogunenud vähemalt kolm.Voibolla sebin mone Mikule vöi Marinile.No nii, eile käisime siis hokimängul jälle, Saipa mängis kellegiga. Me oleme nagu toelised fännid juba, karjume ja plaksutame ja laulame.Nagu soomlased. Samas seal on tore, seekord oli rohkem nagu mingi paarikeste teema, Siret ja Roy, siis åks Roy såber Thijs (öppisisin ära kirjutama, hääldama ma ei hakka) kes ajas Mariniga mingit teemat ja siis meie Mikuga.Me naersime omavahel seal neid...ja mängu me voitsime muidugi!Kergelt kassitas vahepeal ja selg valutas.Peale hokit läksime åhikasse ja istusime meie toas, kuulasime mussi ja viskasime nalja.Marin ja Thijs ajasid seal mingit oma teemat, maru naljakas oli.Ikka täiega!Hommikul olid kåhulihased niii valusad sellest.Hea treening!Roy ja Thijs läksid täna laupäevani Stockholmi, Siret läheb laupa Eesti, irooniline kas pole.Thijs kirjutas Marinile veel midagi taolist et see Belgia kutt (tema nimi on vist Philippe vms) tahab meiega minna laupa hokimängule.Vaatab, mis sellest saab.Ta pidi Marinile kirjutama.
Täna käisime rahvusvahelisel ohtul, see ei olnud midagi erilist, saime syya natukene ja mängisime mone mängu.Tuttavaid seal juba oli: Isabelle ja India tydruk, siis soome poiss Teemu ja siis tulid ka meie yhikakaaslased ja siis Läti rahvast oli ka.Kokkuvottes oli natukene pettumus kuna lootsime rohkemat.Samas tore oli ikka neid näha.Nyyd oleme tagasi ssiin ja mina istun Motiivis, kribin.Teised valmistuvad juba ohtuks, täna siis saan mina ka Gigglin Marlinisse.Maru!
Ma olen muide jumala pool soomlane juba.Testimise ajal kyll räägin rohkem inglise keelt, samas kirjutan soome keeles.Kui Merjaga ankeete Physio toolsi kanname, siis vahepeal mina muudan natukene sonastust kui Merjal juhe koos, uks hetk ma alustasin yksi sissekandmist, Merja hiljem parandas ja kiitis mind.Anamneesi ma oskaks juba ka votta soome keeles, koigest muidugi aru ei saa.Harriga räägime koguaeg soome keeles, kui miskit aru ei saa siis kysime.Ta on sellega jjuba harjunud, Harri on lahe!Kohati veidi udu on aga elame yle.Meil on väga tore siin enamasti, ei tahakski kuhugile mujale minna.Samas tahaks haiglasse kindlasti minna ja näha kuidas seal.Praktika mottes meil eriti hea siin ei ole olla, kuid mis teha.Votame seda mida saame. Teeme sporti ja möllame, see nädal on kuidagi vähe saanud.Homme on korvpalli trenn jälle, seda ootan.Mulle meeldib korvpall, opin järjest rohkem!
Puudust ma eriti nagu millestki ei tunne, hetkel on koik hea!Tahaks vaid rohkem juba keelt osata.Uurisin ka magistrioppe asju siin, Lappeenrantas on voimalik teha magistrit teemal Health Promotion.See on segu koigest arstiteaduslikust, samas ka fysio ja oendus jne.Fysio makat saaks teha Tamperes, seda peab veel natsa rohkem uurida.Samas ka Filipi pakkumine Belgiasse makaks minna on siiamaani meeles ja yks variant.Niiet variante on, leiab veelgi.Opin keele ara ja siis on maru vahva!Ja siis kunagi lähen Eestisse tagasi ja hakkan maru targaks ja koolitatuks!:)
Loputoo muide ei edene uldse, viimane nädal on liiga hull olnud, väss on ikka suht johker vahepeal.Järgmine nädal kui koigil on puhkus olen mina raamatukogus. Siin on andmebaasid mega head ja täisartiklid saadaval ja pluss need ajakirjad mis siin on laenutuses ja raamatud muidugi!Mul on plaan olemas, seda tuleb lihtsalt teostama hakata!
Muide mu mälupulk otsustas lopetada töötamise, jamps.Elan Miku mälupulga kulul....:(

Musid-kallid-paid
Love ya!
Teie Jants

Hiirvaikne varajane linnuke...

2008-02-19T11:53:00.002+02:00

Täna Merjaga avastasime, et meie kahekesi ärkame hommikuti koige varem alati yles.Krt!Samas mulle sobib see hommikune ärkamine, nome on ainult see et ma pean yksi hommikul kolistama mööda yhikat, teised pöönavad jumala rahulikult.Täna oli tunne ka ikka väga unine ja koik asjad kukkusid maha ja kolistasin ikka täiega.Karm, vähemalt meie toas liikusin kyll enda arust vaikselt...
Öö möödus rahutult, nägin maru imelikke unenägusid, koige tipum oli see kui me Olgaga läksime ikka väga tylli ja karjusime yksteisepeale ikka täiega noh.See oli maru imelik, samas see ei peagi eriti loogiline olema, see on unenägu ju.Hommikul ärgates m¨tlesin kohe selle peale ja siis jäi isegi meelde.Enamasti mulle unenäod meelde väga ei jää. välja arvatud kordadel kui ma näen unes inimesi keda ma lihtsalt niisama väga kergelt unustada ei saa....
Täna olid meil hommikul tydrukud jälle testimas.Käisime söömas ja praegu istun netis.Öhtupoole on massaaz yks ja siis hiljem läheme hokimängule jälle.Maru, ootan juba!
Varsti on kolmas nädal läbi....Elu läheb järjest p¨nevamaks!
Moikka kultat!

God dammit ja sisenemine hokimaailma...

2008-02-18T09:19:00.005+02:00

Halb uudis on et meil läks toas vahetevahel käiv internett täiesti ära.Hea uudis,et me näeme seda veel oma arvutites.God dammit!Jumala kurjaks ajab ikka!Pekki k¨ll noh...
Aga hea uudis on et me käisime oma elu esimesel hokimängul...naistel kåll esimesel sest Mikk on juba käinud monel.Krt, ma kirjutan hetkel Motiivis ja siin ei ole täpitähti!Igaljuhul hokimäng oli hea ja saime jälle uusi tuttavaid.Siret lemmik Roy oli seal, siis austraallane Marvin, ja siis åks Hollandi kutt veel kelle nime ma ei hakka parem åritamagi hääldada (ega kirjutada) ja siis åks lahe Belgia kutt, kelle nime ma kahjuks ei suutnud tuvastada. Kerge pilkude mäng käis vahepeal...:) Jutlesime suht palju, Siret muidugi rohkem Royga kuigi nad olid ka ilusti seltskonnas.Mäng oli tore ja huvitav, kui mitte öelda,et seltskond oli isegi huvitavam...:)Tekkis isu nendega ka järgmine kord kuhugi koos minna... Loodetavasti varsti!
;)
Homme on uus hokimäng, äkki saame odavamad piletid siis lähme jälle kindlasti.Kolmapa peaks olema international evening, usutavasti läheme ka sinna.Uurin vast enne mis Isabelle ja teised sellest arvavad.Tore oleks neid jälle näha ja plaane teha.
Roy seltskonnaga läheme ilmselt Märtsis Lapimaale, kui ise enne ei lähe.Siret läheb järgmine nädal Eestisse ja siis toob meile raha ja leiba ja värkki (ilmselt ka ploki siidrit). Ja siis on tsill...

Näd vah muidu möödus rahulikult.Laupäeva ¨htul meie ållatuseks ilmusid meie åhikasse 2 inimest Poolast.Ootasime neid veidi hiljem.Samal ajal oli meil muidugi endal ka kerge paanika, kuna Siret ja Marin lukustasid oma v¨tmed oma tuppa ja siis oli kerge ärevus.Helistasime Eijale, ta oli maal saunas ja juba kergelt tsipsis.Siis andsid Ungari tydrukud meile oma tuutori numbri, kes sebis meile siia åhe ¨petaja, kes tydrukute toa ukse avas.Koik l¨ppes hästi.
Eile oli meil jälle korvpallitrenn ja see oli ikka suht pikk.Tegime Mariniga sooja v¨rkpalli mängides. Samas oli tore!Ujusime ka veel ja saunatasime.Mmmm...
Poolakate suhtes ma pole oma arvamust kujundanud veel, samas on nad headeks s¨pradeks saanud Ungar tydrukutega, sest poola tydruk ja kuninganna käivad koos suitsetamas.Suht tihti ikka, niiet nad nyyd s¨psivad.Kui Inglise tydrukud tulevad siis me sebime nad igaljuhul enda poolele.Praegu on seis veel muidugi lahtine.
Täna siin testisime natsa ja möllasime hommikul ergonoomikaga.Praegu tuleb mul åks Merja patsient massaazi, kuna Merja ise testib Mariniga.Massaaz läks hästi!Mu patsient jäi vist kergelt jälle magama...:) Nii armas. Samas mina olen jälle nagu ladvaoun.Järgmiseks nädalaks on jälle hunnik massaze tulemas, ma juba tunnen seda oma kontides.Järgmine nädal on siin Anni ja siis meie kolmekesi.

Tsaupakaaa...

Uskumatu aga kaks nädalat on juba möödas.....

2008-02-15T20:43:00.003+02:00

Mikk läks trennima just...nüüd on tuba minu päralt ja aeg oma mõtted kirja panna, mitte et ma muidu seda teha ei saaks, panin peale hea muusika ja ümisen kaasa, see ei tohiks olla eriline üllatus.
Kolmapäeva õhtu lõppes siis sellega,et naiskad läksid Marlinisse.Meie siin passisime niisama ja läksime vara magama.Või noh, mingil määral.Ma isegi ei olnud väga kuri et minna ei saanud.Neljapäevane tegevus oli mulle veidi tähtsam.Hommikul ärkasin esimesena jälle ja sõin hommikust üksi.Nõme.Siis läksin natsa varem alla,et ette valmistada ja muusikat juba otsida basseinitunni jaoks.Selle kõigega sain hakkama, varsti tulid Merja ja Harri ka ja hakkasime rääkima meie basseinitunnist.Meie eesmärgid oli kardiotrenn, kehatüve lihaste ja tasakaalu ning alakeha lihaste tugevdamine.Selleks olid meil minu meelest suht head harjutused.Panime siis ka venitused juurde, Harri vaatas ja rääkis ja siis tegime valmis.Kl 9 oli meil juba testimine.Õnneks ei olnud närv eriti sees, testimise ajal keskendusime oma tegevusele.Kui aga oli aeg minna basseini äärde, siis tegi kõht küll sees kukerpalle.Samas see oli normaalne.Tundi alustasin mina, tegin seda eesti-soome-inglise sega keeles.Samas kõik said aru mis ma neilt tahtsin ja kuidas mida teha, Merja natukene aitas teiselt poolt basseini soome keeles ja kõigil oli lõbus.Meie grupp oli vanemad inimesed ja pensionärid.Neljapäevane grupp on nendel väga lahe.Juba tuttavad näod ja inimesed.Nad on alati nii lõbusad ja viskavad nalja.Võttis pinged kiirelt maha.Ma usun,et kõik tundsime mõnu sellest.Muidugi Harri ei saanud meie tunni ajal seal olla ja keegi ei saanud meid hinnata, sellest on kahju.Kõige rohkem ootangi siit praktikalt tagasisidet selle kohta mida ma teen.
Neljapäeval oli meil veel 2 massaaži, üks Merjale ja üks mulle.See oli väga tore, minu patsient oli üks noorem meesterahvas, väga viisakas ja armas.Tegin tal käsi ja siis ülaselga.Lõpuks kui läbi oli siis küsisime et kuidas oli, tema vastu armsalt hõõrus silmi ja ütles, et ta jäi peaaegu magama:).Mis on ainult meeldiv minule, ja ta pani ka uue aja kirja.Kõik meie massaažipatsiendid on pannud kohe uue aja kirja.Tundub, et me teeme midagigi õigesti!Päev lõppes ühe toreda trenniga, Siretiga mängisime sulgpalli, Mikk loopis korvi, siis kui soojad olime siis hakkas korvitrenn.Tuletasime meelde sammudelt pealeviset, see on mul juba treffneri aegadest selge.Kuigi ei tule alati välja, mõned uued asjad tuletasime ka meelde.Proovisime kaitsemängu, ja kaitsemängu ründemängijaga.Maru oli, asjalik tunne oli.Midagi jääb külge ka.Üks hetk olime Särtsuga mõlemad keset väljakut pikali ja irvitasime.Ilmselt sellepärast, et kui me midagi tegime siis nagu kari naisi.Pall kadus käest ära, ja tegime Vallot.Siis aga hakkasime jälle asjalikuks, et mitte oma treenerit pahandada, sest ta on meiega ikka maru kannatlik.Varsti saab juba võibolla mängima hakata...
Eile uurisin siis Marinilt ja Siretilt Marlini uudiseid.Nad mõlemad olid rahul suht ikka vist selle käiguga.Marin kergelt vähem, kuna Siret oli Roy'ga (Hollandi poiss kellega nad tutvusid seal rahvusvahelisel tudengite päeval) terve õhtu juttu puhunud ja Marinil oli vist mingi hetk igav.Mõnes mõttes saan aru tast, olen isegi sellises olukorras olnud.Meie uutest tuttvavatest oli seal olnud veel Teemu, soome poiss ja vist hiina tüdrukutest keegi.Teemul pidi mingi must korterinaaber olema, kes vihtus seal tantsu ja värkki.Rnb ja HH sõber.Temaga tahaks tutvuda!Ja siis Paul, saksa poiss oli ka seal olnud.God dammit, nüüd juba natukene on kahju et ma ei läinud.Samas, ega see polnud viimane pidu nendega koos.Kolmapäeval on uus international evening, kuhu me kindlasti plaanime minna.Siis saab neid jälle kõiki näha, ja siis lähen mina ka Marlinisse.Raudpolt.Tahaks näha kohta ja värkki...ja inimesi muidugiii....;)
Nüüd paar viimast päeva on ilm ka külmaks läinud ja lund on juurde sadanud siin.Täna päike paistis terve päeva ja maru ilus oli väljas aga külm.Käisime poes ja läksime sadama kaudu, mis on natukene pikem tee aga ilusam ka.Tahtsin pilte teha järvest.Tuul oli ikkka täiesti võimatult külm, viie minutiga olid kintsud jääs, kuna kodus riietudes ei tundunud ilm üldsegi nii külm.Tuul lõikas ikka julmalt läbi, kokkuvõttes ma ei tegi kui palju kraade oli ,kuid tundus nagu 20.Aga samas on meil siin talv!!!Helsinkis ei pidanud ka lund olema, kahju neist natukene.Aga Kadri ja Laura lähevad Akoni kontsertile.Maru!Igaljuhul käisime poes ja ostsime süüa jälle mingiks ajaks.Nii armsasti käime kõik neljakesi koos poes ja kanname asju koju.Ja siis vaaritame siin koos, peseme nõud ja kõik on jälle tore ja kõht täis.Lappeenranta on väga armas linnake, pisike ja armas, kuigi mitte just nii väga pisike tuleb välja.Poed on kõik olemas, pole küll neid väga külastanud.Siin on suvel ka kindlasti hästi ilus.Tahame suvel tagasi tulla natukeseks.Täna juba kujutasin ette kuidas aprillikuus jalutan siin linnapeal või pargis ja kõik veed vulisevad.Väga maru!Ootan juba kevadet aga olen veel talvega väga rahul.Palju on veel teha.Koduigatsust ei ole, empsu ja papsi tahaks näha küll...Ja mufit ja Päkut.Täna pidi Ebe tulema meie juurde.Homme nad helistavad siia mulle telefonile.Siis muljetame!
Täna mõtlesin, et kerge rahulolu hakkab tekkima, saan palju uusi kogemusi, ja uusi tutvusi, ma olen rahul sellega et saan siin olla.Ja meie nelik on ka väga tore, meil on koguaeg niii lõbus,et jube.Naerutame üksteist, samas aga räägime ka tõsisematel teemadel ja arutleme maailma asjade üle.Täna tegime nt koos tuludeklaratsiooni kõik....:D Mulle nii meeldibki!Pluss minu tore sommist praksipartner, kellega on meil ka suht lõbus koguaeg.Soomlased on toredad!!!!
Ja puhun juba vähe soomet, kui jalkapoiste ankeete arvutisse paneme, siis Merjaga arutleme sõnastuse üle...selgituseks,see on kõik soome keeles.Mina loen talle soome keeles ette vahepeal.Järgmine nädal tahaks juba ise anamneesi võtta.Eile kirjutasin ühe poisi rühi kohta üles asjad soome keeles.Nii uhke tunne oli....:D
Täna tuleb veel vatsa ja seljälihakset treenida...;)
Moikka!
(K)
PS!Keegi tuleb mulle külla siis??!!

Nagu väga karm..

2008-02-13T22:31:00.003+02:00

Täna oli karm päev.Hommikul tuli maru vara juba väga asjalik olla.Me ei olnud veel esimesed ka ja olime suht närvis.Kuna mina soome keelt ei puhu siis pidi Merja võtma anamneesi ja tegema palju tööst, seletama ja ette näitama testid.Kogu päeva ma olin nii kuri, et ma soome keelt ei oska.Ma tahaks seda kõike väga ise ka teha.Sest see ei ole raske, samas kogemust saame ikka kapaga.Silm areneb iga päevaga.Täna oli peale testimisi veel üks massaaž ja mulle sattus üks lihamägi.Ma pole ikka vahepeal teinud natukene aega ja võttis ikka suht läbi.Samas vaimne pinge oli veidi hullem sellel hetkel.Terve päev töötas aju meeletu kiirusega, samal ajal eesti, soome ja inglise keeles.Huuh...kõige jamam asi on, et ma ei saa täna Marlinisse minna teistega, kuna pean kl 8 juba homme Harriga kokku saama ja meie basseinitundi arutama.Karm, pean kl 7 üles ärkama, kõige varem jälle.Natukene kardan seda basseini asja, ma usun et see on normaali.Tahaks suomit puhuda, siis oleks veelgi kergem.Homme teen oma osa soome-inglise segakeeles.Vähemalt proovin.
Homme on meil veel 2 massaaži, samas on hea, et meil on homme ainult 2 testimist.Homme õhtuks olen suht surnud.Õhtul tahaks samas korvpalli jälle teha natsa.Täna ujusime ja möllasin basseinis, proovisin igast harjutusi jalgadele ja kerelihastele.Tuli meelde üks hea harjutus homseks veel kerelihastele, laevukese harjutus.Selle pean hommikul näitama Harrile ja Merjale.
Kui homne päev saab ära siis on puhkust jälle natukeseks.Täna oli juba praktika tunne, kerge väss ja nii.
Minu orksi tänane testimonial on: Stop searching forever, happiness is just next to you...mhhhh...WTF??!!!
Tudi hakkab tulema.Marin ja Siret siin hullult mukkisid ja läksid Marlinisse.:(God dammit!
Ma nüüd sätin magama...
Moikka!

Arusaamatus...

2008-02-12T22:26:00.000+02:00

...mingi aeg tuli mõte, kui sassis tegelt asjad on.Tundub, et olen kuskil mingisuguse vale pöörde teinud.Millegi pärast tundub, et armsaid inimesi minu elus jääb järjest vähemaks.Võib-olla on asi praeguses ajas ja kerges kassis.Ajan ära...kiirelt kohe!Ausalt!
Täna olime maru asjalikud, hommikul ärkasin kõige varem ja kl 9 oli meil Merjaga juba massaaž.Mina vaatasin ja panin tähele.Teised meie omad põõnasid oma tubades, hommikul üritasin maru vaikselt hiilida meie toas ringi, kuigi ilmselt ajasin oma toanaabri ikkagi üles.Vähemalt ta on piisavalt džentelmen, et mitte seda tunnistada...:) Igaljuhul peale seda hakkasime vaatama meie basseinigrupi teemat, mis meil neljapäevaks on.Lugesime vanu basseinigrupi pabereid ja mõtlesime eesmärke ja asju.Varsti tulid ka teised ja kl 10.30 oli meil üks Inbody klient.Passisime seal niisama.Peale seda läksid soome omad sööma, kuna meie omad ärkasid hilja siis, meie veel ei läinud.Läksime alla niisama passima.Peale lõunat tegime neljakesi Hansu, Miku ja Merjaga teste mida hakkame homme jalkapoistele tegema.Proovisime igast asju seal, tegime üksteisel teste läbi ja virisesime kuidas me ei suuda selle tunni ajaga, mis meile on antud ära teha mingi miljon testi.Eks homme siis näeme.Nalja hakkab saama igaljuhul.Homne päev tuleb pingeline, kl 10, 12 ja 14 me testime, ja siis 15.30 on meil massaaž.Neljapäev on meil aga veelgi pingelisem.Kl9 testime, kl 10-10.45 on meie basseinitund.Kl 12 on veel testimine ja siis 13 on massaaž, 14.30 massaaž.Õhtul läheme aga Miku ja Hansu basseinirühma vaatama.Niiet kergelt tempokas.Ja kui me veel homme tahame Giggling Marlinisse ka minna peole...hmmm, saab karm olema.Samas läheme ikka ma usun, kasvõi korraks.Tahaks näha mis seal toimub ja mis värkk on.Täna õhtupoole igaljuhul võtsime Merjaga meie basseinirühma teema käsile ja tegime juba enamuse asju ära.Venitused on veel puudu ja võibolla parandused sõnastuses.Veidi tuleb võibolla harjutada ka ja mina pean soome keelt õppima.Merja oli nõus mulle õpetama.Homme kui vaba hetk on siis ma küsin talt mingi miljon asja.Täna juba mõtlesin valmis enamus asju.Ma olen oma paarilisega väga rahul, tundub, et me kõik oleme enam-vähem.Sireti paariline Jukka on ka väga tore ja tsill.Temaga saab nalja.Täna rääkisime neile Kalju Kulli nalja.Ja nad isegi naersid, lahe!(Y)
Täna vaatasime õhtupoolikul veel superstaari esimesi saateid netist.Ja vangutasime päid ikka....See oli jube, ma ei mõista lihtsalt.Täiesti karm kuidas inimesed vabatahtlikult lasevad teistel enda üle nalja visata ja maha teha.Inimesed...püsige kodus rohkem ja laulge duši all!!!
Täna mõtlesin seda blogiteemat...olen siin sirvinud mõnda tuttava inimese blogi ja siis nende kõrval tundub minu blogi kuidagi eriti mannetu.Nendes blogides on mingid sügavamõttelised laused ja mõtiskused. Mina ei suudaks selliseid asju kirjutada isegi kõige parema üritamise peale.Minu blogi on peaaegu nagu minu päevaplaan, aga mõningate mahlakate kommentaaridega. Või mis?Üritan oma blogi hoida lihtsa ja rõõmsameelsena, et oleks hea lugeda neil kallitel kes kaugel! Ning mis mõttega ma ajan mingit sügavamõttelist juttu, või kirjutan minu kõige isiklikumaid mõtteid kohas, mida kõik võivad lugeda.Mõned asjad tuleks hoida ka enda teada arvan mina...Ehk siis ärge lootkegi siit midagi väga mahlakat leida...kellel on vaja teada, see saab teada;).
Niih, nüüd olen küll juba nädala jagu ära mõtisklenud, aitab!:D
Siiski võtaks praegu ühe suure sooja kalli!Keegi on vabatahtlik?

Tegelt, tulge mulle külla!

Noniii, pühapäevast siis!

2008-02-11T23:17:00.000+02:00

Pühapäev algas hommikupudruga, mis tuli kergelt soolane, kuigi ma ei pannud sinna nii palju soola kui paki peal retseptis oli.Siiski me sõime seda isuga.Kl 11 ajal hakkasime Koulukatu poole sammuma, teadmata mis meid ees ootab.Jõudsime bussipeatusse, kust buss pidi minema, seal ootas juba hunnik hiinlasi ja igast muid tegelasi.Mingi hetk läks Mikk ühtede juurde inffi küsima, kuid tuli välja et ka nemad ei tea midagi.Lõpuks tuli üks buss ja kõik ronisime sinna sisse.Sõitsime kuskil 15 min ja olime kohal.Kohanimi oli Skinnarilan hovi, seal oli üks suur maja ja siis saun.Kui kohale jõudsime siis oli kogunemine ja kohe hakkasime lõunat sööma.Rahvast oli maru palju ja kõik erinevatest maadest.Kõik kes üksteist vähegi tundsid hoidsid omaette.Meie ka samamoodi.Peale lõunat läksime välja ja meid jagati 4 gruppi.Meie grupis olid Tomas ja Laura Leedust, Janina Valgevenest, Adam Poolast, G ja Juan Hiinast, Isa Prantsusmaalt ja Varun Indiast.Väga maru grupp oli meil.Kui me ennast tutvustama hakkasime ja mina sain öelda,et olen Jaana ja from Estonia, siis hakkas Leedu poiss plaksutama ja hõiskama.Mina küsisin et why are you clapping, tema vastu et ta on Leedust.Ja muide Tomas elab Kaunases.Meil oli kohe ühine jututeema, ma ju alles olin Kaunases.Igaljuhul hakkasime kohe jutlema tee peal kelgutama.Kelgurada muidugi ei olnud ja selle pidime ise tegema, minu ja Sireti stiilinäide ja sis Tomase ja Adami stiilinäited on üleval meie piltide all.Kelgutamas oli maru aga ma sain ikka haiget ka omajagu.Mõned kännud ja puud, sinikaid ikka omajagu.Peale kelgutamist olid meil lumemängud sauna juures, need olid suht ägedad. Mängisime lumehokit,saime ässata täiega.Siis pidime minema lumeskulptuure tegema, aga käisime saunas soojendamas end ja kakaod joomas.Pärast tegime lumeskulptuuri, Eiffeli torni.See tuli maru!Peale seda läksime suusatama, see oli ka maru, kuigi midagi ei mäletanud.Ja finishisse jõudes, kuskil 10 meetrit enne lõppu kukkusin maoli maha, käed ees ja libisesin kõhul edasi.Põlved said ka siniseks.Aga pole elu ilma valuta:).
Pärast õhtul kui me olime täiesti läbimärjad siis saime sauna minna.Austraalia poiss ja Saksa poiss tegid jäässe augu ja poisid käisid seal juba päris mitu korda. Meie veel soojendasime, kuni sain Marini nõusse sinna mineku osas ja siis ka Sireti.See oli mega.Jooksime trikoode väel läbi lume 20-30 meetrit auguni, ronisime kordamööda kiirelt sisse ja välja ja panime jooksu tagasi sauna.Jalatallad ei tundnud midagi natukene aega.Aga soojenesime üles. Jälle üks uus kogemus!
Õhtul oli siis hiina uusaasta tähistamine ja hiina õhtusöök.See oli maru ja maitseelamus.Istusime jälle veits omaette aga Paul, saksa poiss tuli ka meie lauda.Jutlesime siis seal täiega.Ta juba augustist siin ja ei oska ikka soome keelt.
Peale õhtusööki olid veel mängud ja tutvumised ja siis hiljem väljas mäng ja ilutulestik.Nii õhtu lõppes kui ronisime bussi ja naersime oma 15 min kuni teised pidid maha minema bussist.Jagasime ka vahepeal meiliaadresse, et pilte saada.Sain Isa ja Marie meilikad, et neilt pilte saada ja täna juba sain ka.Marudad pildid on, Mikk viskab üles ka need vast.
Värvikamad kujud seal olid Isa Prantsusmaalt, Tomas Leedust ja muidugi Adam Poolast.Nendega tahaks veel kunagi midagi teha, Isaga juba kirjutasime ja leppisime kokku,et kui kuskile minek on siis kirjutame.Ta juba leidis mind Facebookist ka üles, kiire tüdruk!:)
Meie kelgutamisjuhendaja Varun ja üks soome poiss Teemu kutsusid meid kolmapäeval Gigglin Marlinisse, kuhu me vist ka läheme.Saab veel möllata ju tutvuda.Samas neljapäeval on mul suht karm päev, bassein ja siis massaaž ja testimine ka muidugi.Maru kiire päev tuleb...Issand ma olen friik, kirjutan vist tõesti liiga palju.Kati juba pahandas minuga.Samas kunagi hiljem on hea lugeda seda...
Täna siin Harriga tutvusime meie niiöelda eksamiprogrammiga millega testime väikseid jalkapoisse-tüdrukuid.See oli suht jube ja keeruline ja pikk.Homme hakkame läbi närima sellest.Sain paariliseks endale Merja, ta tundus täitsa tore selline lihtne soome tüdruk.Homme hakkame asjalikuks, kl 9 on meil esimene massaaž.Oki, te ei viitsi enam lugeda nii või naa...
tsaupläu:)

Vägamegagiga rahvusvaheline päev...

2008-02-11T00:01:00.000+02:00

Ahjaa..Head uut aastat!Hiinlastel algas täna uus aasta!
Tänasest oleks oi kui palju kirjutada, aga kuna homme algab meie praktika ametlikult siis ma täna pikalt sellel ei peatu, ehk homme.
Igaljuhul käisime välisüliõpilaste päeval täna, mida korraldas vist mingi kirik, seal oli mega äge, olime terve pika päeva seal, saime kelgutada, suusatada, lumehokit mängida ja lumeskulptuure teha ja mingi miljon tutvumis- ja niisama mängu mängida.Ja nüüd võin ausalt öelda,et mul on tuttavaid Saksamaal, Valgevenes, Poolas, Leedus, Lätis, Austraalias, Singapuris, Hiinas, Indoneesias, Indias, Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal...võibolla et kuskil veel, aga hetkel ei meenu.
Igaljuhul kerge närv on sees homse suhtes, meid jagatakse paaridesse, üks soome tudeng ja üks eesti oma.Loodetavasti saan hea partneri...kellega on lõbus ja kes oskab asju.Hakkame kõike koos tegema, massaaže ja vesivõimlemisi ja noorte jalgpallurite hindamist jne.Hoian pöidlad pihus...
Aga nüüd hakkan sättima magamaminekuks!
Ahjaa, täna käisime saunas seal koosolemisel ja oh üllatust ka jääaugus.See oli mega hull ja mega lahe samal ajal, üks hetk ma ei tundnud oma jalataldu.Nüüd on kõik normaliseerunud!Ikka väga maru oli!
Hyvä yötä!

:)

2008-02-10T00:26:00.000+02:00

PS!Jack sai täna MK-l ju teise koha ja Verps neljanda.Niii maru!!!Mõnes mõttes oli kahju,et ma seal ei saanud olla aga samas ei olnud ka.Ilm on Eestis pähh, puha soojakraadid.Kusjuures siin ka tegelt, aga meil on vähemalt ikka lund omajagu ja maa valge.Muud ma ei tahtnudki öelda...
;)

Sportlik laupäev...

2008-02-09T23:48:00.000+02:00

Ja seda täna ka oli, mõnes mõttes.Hommikul ärkasin ma isegi mitte kõige esimesena, Siret oli juba kl 9 ajal üleval, kui ma nende tuppa läksin siis nad olid mõlemad üleval.Vaatasime naiste sõidu finishit ja siis hakkasime pannkooke tegema.Esimene läks ikka täiega aiataha.Ühesõnaga kukkus maha...Aga see-eest tulid järgmised aga väga head.Ilmselt oli asi taignas ja minu imelises oskuses ülepannkooke flippida..:P
Hommikusöök või siis pigem lõuna söödud, passisime niisama...üllatus, üllatus.Siis kuskil kl 14 ajal tuli mõte et läheks ikka trenni ära.Läksime järjekordselt korvpalli mängima, ehk siis õppima.Tegime jälle mingi miljon asja ja mängu ja värkki.Võttis higiseks küll.Ja tunne on jälle natukene osavam.Saame kiita ja ka laita, aga Mikk parandab kiirelt meie vead.Varsti oleme profid!
Peale seda läksima ujuma, tegime vesijooksu kergelt ja mässasime mullidega. Mikk tõestas väga elavalt,et ta on maailma kiireim koerastiili ujuja, meie olime kuskil veerandi basseini peal kui tema juba lõpus.Talent missugune...:D.Pärast käisime pesus ja oli mõnus vässu peal.
Tulime koju tagasi ja üllatus, üllatus...hakkasime süüa tegema..:).No igaljuhul varsti olid ka kõhud täis ja tuju hea.Vaatasime telkut ja passisime niisama.Vaatasime netist pilte ja Marin magas.Siis läksid meie meestel kõhud tühjaks ja läksime võikusid tegema.Peale seda tegime suure hunniku kõhulihaste harjutusi ja mina tegin ühe pika pika venituse.Nüüd on veidi rohkem inimese tunne.
Täna mõtlesin, et mis mind Eestis ees ootab kui sinna lähen.Üldiselt ei hoia mind seal miski ja miski nagu ei tõmba tagasi ka.Tahaks kuskile kus on hea ja kellegagi kellega koos on veel parem.Ühesõnaga kui ma vaid teaks mida ma tegelikult tahan....Suve ma siiski ootan, tahan Hildele Eestit näidata ja teha vingeid plaane selleks.Ja muidugi Bosnia reis.Saaks selle juba ka ära korraldatud ja kuupäevad paika.Seda ootan kõige rohkem, ilmselt on see küllaltki ilmne miks.Annaks kõik, et see oleks väga mõnus...Läheks kohe kui saaks...Ausalt...
Samas vahepeal tuleb see nõme lõputöö ära teha, mida ma üldse ei oota.Saaks siis rajalegi ja alustatud.Sellega hakkab veel igast jama olema.Mingipäev tuleb hakata asjaga tegelema.Siis kui praksiga saame juba rajale siis on kergem ennast motiveerida, ma loodan vähemalt.Mikku pean ka piitsutama ju...huhhh...
Homme läheme vist mingile välisüliõpilaste päevale hiina uusaasta vastuvõtmiseks.Mingi talispordi teema peaks olema jne, Mikk pole just eriti vaimustuses aga ma tahaks küll minna.Saaks miljon uut tuttavat jälle ja miskit asjalikku teha.Siin passides me just väga palju ei tee.Välja pole me ka kuskile veel läinud, ilmselt on puudu õige seltskond selleks!Kahju et Mario ja Lucia ära läksid...:(.
Mõned uued hüüdnimed siis:
Marin aka Mees
Mikk aka Loom (kuna ta on maailma kiireim koerastiili ujuja, ma otsustasin,et järgmine aasta saadan ta Talendijahti!)
Siret aka Särts
Mul pole uut ja väga tabavat hüüdnime...võibolla veel tekib...
Kergelt kodu tunne hakkab tulema juba, nagu Mikk täna ütles.Täna koristasime ka, mina pühkisin tolmu ja Mikk tegi tolmuimejaga ja kloppis vaiba rõdul.Nüüd on puhas ja ilus.Meie pesa..
Nonii...õhtused toimingud alga!
Emban teid kes seda loevad!

Nädal on nüüd siis ametlikult täis...

2008-02-08T19:27:00.000+02:00

Nonii...natukene sis sellest mis me viimased päevad teinud oleme.Kuna kolmapa me midagi eriti asjalikku teha ei saanud siis jäid kõik lootused neljapäeva peale.Ärkasime siis hommikul nagu ikka ja läksime Harri kabineti juurde.Harri on meie juhendaja Motviivis.Tal on megablondid juuksed ja pealaelt on ta kergelt kiilanev.Aga muidu tundub hästi tore ja tark, vähemalt selles mida ta teeb.Oleme siiamaani näinud teda massaaži tegemas ja ühte pensionäride vesivõimlemist juhendamas.Ja siis oleme passinud meie biomehhaanika laboris ja rääkinud rühist ja sellest, mida me noorte sportlaste juures vaatama peame. Täna vaatasime massaaži jälle ja saime prooida sellist masinat mille nimi on Inbody, mis määrab sinu keha koostist: rasvad ja mineraalid ja proteiinid jne jne. Alguses tegime seda ühtedele õendustudengitele ja siis tegime ka kõik ise selle testi läbi.Siis rääkis Harri meile pikalt laialt meie tulemustest.Minu tulemused olid mõnes mõttes üllatavad, mul on lihased:).Aga rasva on siiski natukene rohkem kui tarvis.Ja käelihased pidid mul ikka suht tugevad olema, sellest ma küll eriti aru ei mõista.Ja sellega siis meie tänase päeva asjalik osa lõppes.
Peale seda käisime söömas, tulime tubadesse, Mikk ja Marin ehk siis meie "Mehed" tegid lõunauinaku, meie Siretiga käisime pesus ja vaatasime telkut.Marini oleme siin ametlikult meheks kuulutanud, sest ta sööb ikka megapalju ja magab koguaeg....Hehh...maru naljakas:D .Sireti oleme Särtsuks kuulutanud, sest ta annab meile kõigile koguaeg elektrit.
Täna on Mario ja Lucia viimane päev siin ja nad läksid natukene aega tagasi oma tuutoriga linnapeale, meie siin planeerisime ikka megalt, et teeme midagi veel koos aga tundub,et nii ikka eriti ei lähe.Kahju, ostsime hunniku jäätist ka selleks juba.Mille me muidugi juba pooleldi ära sõime.See oli hea....Enne kui nad läksid siis Mario tuli meie juurde ja andis meile oma meiliaadressid ja asjad ja siis kallistasime ka teda, naised vähemalt ja Mikk surus ta kätt.Mario oli väga lahe, kõik söögid jättis meile siia, ütles, et midagi ei vii koju...Nummi.
Nüüd siin vaatasime filmi "Gone baby gone", suht hea, viimase aja üks parimaid filme.Kergelt kassikas aga ikkagi hea(Y), vahepeal panevad sellised filmid asjad minu jaoks kuidagi perspektiivi, mis sest et need on lihtsalt filmid ja meelelahutus.Ma olen kerge filmifriik, pole midagi teha, olen selle üle isegi natukene uhke.
Mikk sai just kuskilt Margus Vaheri "Lähedal", ma olen seda mingi miljon korda üritanud otsida ja netist kuulanud.Maru ilus laul...kahju oli sellest eurovisiooni laulust, Luisa kohalolek seal nullis asja minu jaoks kohe ära...
Homme on meil plaanis pannkoogid moosiga...Ja sis tubade koristamine, tolmurullid on juba igalpool, maru jama on nii. Ma siin panin paika asjad...peab koristama!
Ahjaa..eile käisime sportimas ka, läksime saali, kus olid sees mingid kohalikud, kes mängisid võrku.Ja siis küsisid,et kas meil hakkab mingi trenn, kuna tegelt meil ei hakanud, siis me ei öelnud midagi...samas aga hakkas meie ehk siis õpilaste aeg.Läksime siis saali ja hakkasime niisama viite miinust mängima, see oli liiga igav ja siis mängisime 21-te ja rida vms.See oli juba natsa parem, siis tegime visketrenni, proovisime Mariniga vabakaid visata ja ka kolmeseid.Paar korda isegi õnnestus.Kuigi oskusi tuli juurde ikka palju.Tegime isegi mingeid sammukombinatsioone vms.Varsti oleme profid!:D Arvestades meie olematut taset võttis Mikk asja väga rahulikult, ja tegi asjad hästi selgeks.Oli mõistlik ja kannatlik treener.Talle sobib vist nii mängija olemine (ise pani seal julmalt kolmeseid sisse), kui ka treeneri pool.Igaljuhul maru trenn oli(Y)!
Täna olid ka mõned helgemad hetked, siis kui meie lemmik Asko silmapiirile sattus.:) Vähemalt meie Siretiga oleme selles ühel nõul.Mikk igaljuhul ikka jagab suht kiirelt matsu välja, täna ta juba ütles,et ta ei pea isegi ringi vaatama , vaid näeb meie nägudest kui Asko on silmapiiril.Mis teha, silm puhkab juu...;)
Tahaks juba midagi teha, homme vast ujuma...ja trenni teeks ka niisama hea meelega...Pühapa on siin mingi ülelinnaline vahetusüliõpilaste hiina uue aasta vastuvõtmise päev, tehakse talisporti ja süüakse hiina toitu ja õhtul on saun ja igast muud värgid.Ja peaks olema maru palju üliõpilasi erinevatest maadest.Tahaks sinna minna aga registreerumisega on mingi kamm, meil ei lähe kohale.Aga eks näis siis mis sellest saab....
Tupsu saadan embused sinna 25 kraadisesse Portugali!(K)
Kiigake vahepeal pilte ka;)

Can we come and watch you!:D

2008-02-06T12:33:00.001+02:00

Hiihiii...Siret ära pahanda!:)Sellest hiljem...
Täna pidi olema meie esimene praktikapäev aga läks hoopiski nii,et meie juhendaja Harri laps jäi haigeks ja kuna tema naine Sanna pidi töötama siis Harri oli kodus ja meie praktika algus lükkus homsele päevale.Täna siis käime loengutes ringi, hommikul käisime ühes elektriravi loengus, siis uurisime oma üüri asja.Siis tahtsime minna meie lemmikõppejõu Asko anatoomialoengusse, aga tal oli eksam, niiet kahjuks me sinna ei saanud.Selle kohta käiski see pealkirja nali: kuna Asko on siuke ilus soome mees, siis meie Siretiga oleme kergelt elevuses kui teda näeme.Ja kui tema loengusse tahtsime minna siis naljatasime enne et küsime talt, et can we come and watch you, ehk siis vaatame teda, mitte loengut.Ja siis kui küsimise aeg oli siis Siret muidugi küsiski täpselt nii!Ja meie kõik olime kõveras!:D
Pärast seda läksime siis F12 rühmaga hoopiski täiskasvanute ft tundi.Seal jagati meid kahte rühma, meie Siretiga läksime ühte ja Mikk-Marin teise.Meie rühmal oli närvitestid ja kaela hindamine.Maru äge oli, sain ühtede väga sõbralike poisi ja tüdruku juurde, Matti ja Anni, kellega meil sai palju nalja.Nad rääkisid mulle inglise keeles ka asju kuid enamus oli ikkagi soome keeles ja sain suht normaalselt aru.Terminoloogilised sõnad on meil ju suht sarnased, pronatsioon ja ekstensioon jne.Sain olla patsient ja ka ise teha kõiki neid teste, mitme inimese peal ka!
Peale seda läksime sööma ja nüüd on tsill veel natukene aega.Kl 2 lähme meie tuutorite Mari ja Titta klassi loengusse, KNS ft.Loodetavasti see on ka tore ja kasulik.Õhtul tsillime jälle niisama, lähme võibolla saalihoki trenni või jõukasse higistama.Jõukasse tahaks higistama küll ja siis õhtul naiskadega kõhulihased ka jälle.Eile jäi vahele kuna käisime Titta juures.Sellega sai aga ikka maru palju nalja.
Meil oli plaan valmistada vastlakukleid, käisime poes ostsime asju.Tegime taigna, mis sai liiga mage aga kerkis.Tekime kuklid, küpsetasime need ahjus.Tulid ilusad, panime kaussi ja kotti, võtsime kaasa, sama tegime vahukoorega ja ühika mikseriga mida me muidugi enne ei katsetanud.Kui Titta juurde jõudsime ja hakkasime koort vahtu ajama, siis tuli välja et mikser ei tööta ja temal ka ei olnud mikserit.Aga vispel oli ja siis Mikk hakkas sellega koort vahtu ajama.Ja seda sai ta teha ikka umbes tunnike, kokkuvõtttes me ikkagi seda koort vahtu ei saanud.Sõime vedela koorega vastlakukleid.Nad olid söödavad aga mitte täpselt see mida me planeerisime.Aga siiski oli õhtu tore.Tagasi tulime siis keerasime suht kohe magama, sest maru väss oli.Hommikul olid reielihased veits kanged, kuna teeme siin jõhkrat mäetreeningut kui linna läheme, sest siin on kõik väga künkaline.Ja linna on umbes 25 min kõndida ja jalad on koguaeg risti all sest siin on mega libe.Isegi pärast seda kui siia on meeletult graniitkillustikku raputatud.Ja minu talvetossud on nagu suuuht libedad.Kukkunud ma kordagi veel ei ole samas...ptüi ptüi ptüi.
Üldiselt me käitume siin nagu suht lollakad kohati, aga kui ise nalja ei tee siis ju ei saagi!

Tunne on mõnus...

Lumemöllune päev...

2008-02-04T23:22:00.000+02:00

Tänane päev oli väga asjalik, kl 9-st läksime Eija juurde, sealt aga paar korrust allapoole, kus saime tuttavaks väga paljudega inimestega siin ja õppejõududega.Anna-Maria oli üks, ta on ka nagu juhendaja aga vist rohkem õendustudengitel.Ja siis miljon tavalist soome nime ja nägu, kes niikuinii esimese korraga kohe meelde ei jää.Aga üks jäi, anatoomia-füsioloogia-biomehhaanika õppejõud, mega noor, ja ausalt öeldes üks kõige ilusamaid soome mehi keda ma kunagi näinud olen.Ma kujutan ette et tema õpilane oleks küll suht raske olla...:) Aga ta oli väga sõbralik ja abivalmis, et kui nõu on milleski vaja siis ta on alati valmis aitama...:P
Siis nägime pikalt laialt kooli, pesuruume, sauna, basseini (kuhu täna juba üritasime minna aga need lambad soomlased panevad vapsee kõik uksed lukku igalpool:D), jõusaali ja võimlemissaali.Kolmapäevast saame kõikide nende kohtade võtmed loodetavasti.Seal ma hakkan käima. Me siin naistega teeme õhtuti kõhulihaseid ja Mikk on meie füsioterapeut.Täna tegi ta meist nt pilti.Mõnus, täna oli juba see nagu trenni eest.
Igaljuhul nägime miljon klassiruumi ja terve suure maja käisime läbi, suht karm on siin ikka orienteeruda, samas on kõik ühes kohas koos.See on tore.Käisime ka student restoranis ja sõime lõunat, see oli maruhää(Y).Peal sööki pidime minema oma kohustuslikku MRSA testi tegema haigla juurde, seal olin muidugi mina esimene ja alguses ikka papsisin suht, läksin siis sinna sisse ja siis üks tore ja väga sõbralik tädi surkis sügavale mu mõlemasse ninasõõrmesse.See oli valus ja pisar tuli silma.Esmaspäeval saame vastused....loodetavasti karantiini meid ei panda!:D
Peale seda haigla seiklust vahetasime kodus riided ja läksime lumme möllama.Kõndisime natukene eemale ja otsisime mõnusa välja, tegime seal kõik lumeingleid ja istusime niisama lumes, mängisime sõda ja vahepeal tegime niisama külakuhja.Siis leidsime ühe suure hange (sel hetkel me arvasime nii, kui olime nö dead wrong), ronisime seal otsas ja möllasime, Marin kaevas sinna auku.Väga maru oli, suht märg tunne oli küll lõpuks aga siiski megalahe.Olime nagu 4 last Aafrikast, kes esimest korda lund nägid.Jeerum küll, aga nii tore on, siin on ikka nagu talve moodi!Peale seda läksime koju ja varsti hakkasime naiskadega siis süüa tegema.Meil siin sujub ikka see värk, suht hästi on asjad välja kukkunud.Miku kommentaar on enamasti midagi sellesarnast:"Suht hea plöga on!", mis ilmselt tähendab,et kõlbab kah!:)
Õhtupoolikul käisime veel Mario ja Luciaga linnas, ja poes.Ostsime ka ise natsa süüa ja käisime mingis mänguasjapoes kust Lucia ostis ühe kaisukaru.Linna kõndides leidsime aga ühe megasuuure lumehunniku, kuhu otsa me muidugi kohe kiljudes ronisime.Mario tegi meist pilti ka, aga see jäi maru tume.Meie pildid riputas Mikk üles aadressile: http://www.ut.ee/~mikkparn
Seal natukene meie toast ja niisama mõned koledad pildid, sellest kuidas me siin tsillime.Ja sellest kuidas meie kõhulihaseid teeme.Maru huvitav kindlasti.Samas on hea jälle kõik jäädvustada, alguses on kõik uus ja huvitav, pärast niikuinii enam nii palju pilte ei tee.
Täna Anna-Mari rääkis meile,et meie korrusele tulevad varsti veel 2 inimest poolast, ja 2 tüdrukut Inglismaalt.Mis on suht äge, kahju et Mario ja Lucia laupa ära lähevad, reedeks on igaljuhul pidu planeeritud:).Täna vaatasime kõik koos telkut ja perenaisi ka.Suht irw oli, üks hetk nägi Siret kuskil reklaami, et saad teha testi, milline koduperenaine sa oled.Ruttasime siis kõik seda tegema, mina olen Lynette, Marin ka, ja Mikk.Siret on Bree ja Mario Susan.Hihiii:).
Praegu on jälle siuke kerge netiteema ja blogimine....Siret ja Marin läksid vist magama ja Mario juba ka.Ta näitas meile täna mingeid pilte enda lõpetamisest.Lahedad pildid olid, nagu ikka noored, vahet pole mis riigist.Kohati kui Mario räägib, meenutab ta mulle Vedranit, neil on kergelt sama aktsent....samas nad suht lähedalt pärit ka.
Tänane päev andis juba lootust, et siin ei olegi enam nii igav.Ja me hoiame rohkem kokku ka...mis on väga toree!

Igatsus annab teada,armastus meist inimese teeb...

2008-02-03T14:52:00.000+02:00

Igatsus...ei oleks arvanud,et see nii kiirelt tuleb.Ei oleks arvanud et see üldse tuleb...kahtlemata ei anna Belgia kogemus selle siinsega seni veel võrreldagi...Eile rääkisime Vedraniga, ta jälle küsis oma endise armsusega,et mida uut on mu elus...seda küsimust ma vihkan üle kõige, sest tean mida ta selle all mõtleb...urrrr....ehk siis igatsus...
Kergelt igav on siin, ma usun et asi on selles,et mitte mütsigi pole teha siin ju peale telekavaatamise ja netispassimise.Tundub et see teistele sobib veidi rohkem..aga aktiivsusepisik minu sees, nõuab lausa mingit tegevust.Õnneks saame uuel nädalal sauna ja basseini ja jõusaali võtmed, siis ma veedan oma aja vast seal...Ja muidugi hommikud on kõige nõmedam aeg üldse...sest mina ärkan esimesena ja ainukesena, jess!Tavaliselt on seltskonnas vähemalt üks inimene veel peale minu kes on hommikuinimene, siin ei ole.Õnneks kui praks peale hakkab, on nad sunnitud varem ärkama...(Y)
Üks mis mulle meeldib, meil on oma pesa...täitsa oma..Seda olen ma kaua oodanud.Jumalast suva,et see on megapisike ja Mikuga kahepeale, aga see on oma...Ma ei jõua ära oodata kui ma oma kodu saan kunagi...can't wait!Mul on juba miljon mõtet ja plaani, see ei ole vist väga imelik või mis?
Ja meil on oma köök, mis on nunnu ja kus saab ilusti süüa teha ja küpsetada, mida ma kavatsen kindlasti juba järgmine nädalavahetus teha...Et vähekegi tunneks ennast inimesena ja kasulikuna.
Noniii...nett on kadunud hetkeks...aga nüüd jälle tagasi!

Vaatamata kõigele ma embaksin maailma, lootus sureb viimasena ja mina olen optimist!
Teen nendest kolmest kuust, midagi väga toredat, kui mul vähegi võimalus tekib:D

Kõige kallimatele musid-kallid
Love ya!

Teine päev on algamas...

2008-02-03T11:27:00.001+02:00

Noniii...Jube kiire on olnud siin...üleeile kui kohale jõudsime olime megaväsinud aga ikkagi mina pakkisin lahti ja elasin sisse. Duširuum on kohe üle koridori ja wc kaa!Pole mingi eriti uus aga täiesti normaalne.Koridori peale on meil ka söögituba telekaga ja mõnus pisike köök.Eile sõime õhtul võikusid kuna ei jõudnud midagi teha.Teised ronisid vara magama, mina olin kuskil 12-ni üleval, kirjutasin blogi.Ilm on siin hea, suht soe aga lund on megapalju.Juba siis kui eile Helsinkisse jõudsime siis seal sadas lund, Lappeenrantas on lund ikka megalt, homme läheme lumeingleid tegema ja hangedest pilti.Meie juhendaja tuli meile eile vastu ja tõi meid kooli juurde, näitas arvutiklassi ja värkki, mida me pole veel kasutanud kordagi sest meie toas on nett, kohati, aga signaal on väga madal.Vahepeal kaob mõnusalt ära.Samas ajab asja ära ilusti.Täna rääkisime Mikuga Vedraniga ka...see oli hea.(Y)
Täna hommikul magasime kaua, st teised magasid, mul läks kl 9.30 uni ära juba ja hakkasin kondama ringi.Midagi eriti teha ei olnud, vaatasin netis ringi ja passisin niisama.Siis kuskil 11 ajal läksin Sireti ja Marini ukse taha, sest Mikk ei näidanud eriti ühtegi elumärki, nemad olid üleval ja siis hakkasime vaikselt hommikut sööma.Lõpuks peksin Miku ka üles ja sõime ja vaatasime telkut ja siis läksime linna peale.Suht armas pisike linn on ikka, leidsime juba ujula ja spordihalli üles.See oli hea(Y).Järgmine nädal saame aga oma basseini ja sauna ja jõusaali võtmed ja siis saame seal ise käia, kuna tahame.Siis hakkan hommkuti ujumas käima:P.
Siis läksime poodi, ostsime hunniku süüa ja õhtusöögiks tegin teistele makarone vürtsisealihaga.Suht hea tuli, kõik olid rahul(Y).Homme on ka plaanis süüa teha sooja ja head midagi.
Täna saime tuttavaks ühtede slovakkidega, üks tüdruk ja poiss, tsillisime nendega söögitoas kl 4-st peale kuskil kl üheni.Väga mõnus oli, Mario tõi kõigepealt ühe Finlandia viina välja, jõime selle ära siis tõi ta Malibu rummi, ka selle jõime piimaga ära.Ja siis tõi Marin Vana Tallinna.:)Vahepeal oli ikka lõbus küll.Maru(Y).Mariol ja mul on täpselt sama muusikamaitse, ta andis mulle juba hunniku plaate ka.Kahjuks lähevad nad juba nädala pärast ära.Aga peole peame veel nendega minema.
Esmaspäeval lähme juhendaja juurde ja näeme kooli.Teisipäeval käime linnas tuutoritega ja kolmapäeval hakkame praktikat tegema.

Muide, praegu vaatan aknast välja ja väljas on mega lumetorm, tuul lõõtsutab nii mis hirmus, õhtul ja öösel samamoodi.Kuna me oleme 6.-l korrusel, see vist aitab ka kaasa.Aga tundub,et väljas on mega ilm.(Y)
Täna lähme veel vast ikka linnapeale ja tutvume eluga...kõik võiks juba üles ärgata...kell on 11.31.
Ma lähen vaatan kööki, räägin Ungari tüdrukutega juttu või siis vaatan kus Slovakid on...:)Või siis ajan Sireti ja Marini üles...

2008-02-01T23:24:00.000+02:00

...aga ilmselgelt mina olen...minu suur kapp:P

Miku pool, ilmselgelt pole ta veel lahti pakkinud....

Vahepeal on nett ka...rõhk sõnal vahepeal...

Minu pisikene voodi...

Hullud nagu alati...:)

Mõned pildikesed laevast ja meie toast...

Kusjuures kerge ääremärkus, see blogimine on osutunud maru keeruliseks, enamus ajast ma ei saa mitte mütsigi aru...Aga ma arenen!
Öööd!

Kõik sai alguse ühel vihmasel varahommikul väikeses linnakeses Tartus, Eestis...

2008-02-01T19:55:00.001+02:00

...kust 5 (Tartust siis tegelt 2) vaprat tulevast füsioterapeuti asusid teele Põhja poole tarkust taga nõudma.Okei, aitab naljast...
ME OLEME KOHAL!
Laevasõit möödus küll kergelt loksudes aga siiski oli see tore, ilmselt oli asi seltskonnas.Minu lemmiklinnas Helsinkis viibisime küll kahetsusväärsed tund aega ainult, aga nägime ära Senativäljaku ja H&M poe, kuhu ma vandusin vähemalt korra minna.Rongisõit oli mõnus, rong vuhises mööda lumiseid nõlvasid ja sõitis kohati 140 km/h.Kiire, peaks mainima!Jõudsime Lappeenrantasse kuskil 2 h ja 45 min hiljem, nagu soomes ikka.Eija tõi meid kooli ja näitas maja ja lasi meid nädalavahetusele.Sõime võikusid, vaatasime telkut ja asusime tsillima.
Ja emotsioonid on laes, oleme Mikuga pisikeses toas, meil on mõlemal on oma pisike voodi, öökapp ja suur kapp, või noh minu mõistes suur kapp.Kõik minu kampsid ripuvad kapis...saad sa aru...:)
Siret ja Marin tulid siia ja hakkame vist filmi vaatama.Kirjutan homme edasi..
tsaupakaa...