Uus algus...

Antud hetkest avan ma oma blogi jällegi. Ja põhjus selleks on nimelt see, et ma siirdun (vähemalt) aastaks Belgiasse õppima. Ühinen programmiga Master of Rehabilitation Sciences and Physiotherapy Leuveni ülikoolis. Ja jah, ma alustan oma magistriõpet uuesti nullist.Hullumeelne eks? Tegelikult mitte, mida kauem ma siin Tartus füsioteraapia magistriõppes olen olnud, seda mõttetum see programm tundub. Asju Belgiasse minekuks olen ajanud juba veebruarist saati, ja paar päeva tagasi sain positiivse vastuse stipendiumi osas. Nimelt olen värske Flandria stipendiaat!!
Hetkel on pea igasugused mõtteid ja plaane täis. Mida kõike vaja teha on enne kui lahkun. Koostan ohtralt nimekirju erinevatel eesmärkidel. Enne Leuvenis alustamist saan aga paar päeva veel puhata, 28.aug lendan Hollandisse Roy sõbra Dennise ja tema elukaaslase Priscilla pulma. Dennis ja Priscilla on 2 väga toredat hollandlast, kes on minuga algusest peale uskumatult sõbralikud ja toredad olnud (ja räägivad minuga koguaeg inglise keeles). Seda ilmselt sellepärast, et nad ongi uskumatult sõbralikud ja toredad. Ja nad rõõmustasid väga kui kuulsid, et ma nende pulma saan minna.Ma usun et see saab olema kogemus! Otsisin siin juba rõivaid mida selga panna, võtsin oma ülikooli lõpu kleidi välja ja see ilmselt on parim variant. Sellega tuleb enne küll veidi tööd teha (kuna olen numbri või paari jagu väiksemaks jäänud) aga seljas ta mul pulmas saab olema!!Ootan seda juba!!
Võibolla siis veel lühidalt mida suvel teinud olen. Mai lõpus sai Royl data collectioni aeg mööda, andsime Tallinna korteri ära, Roy oli siin veel poolteist nädalat ja siis lendas koju. Mina samal ajal maadlesin veel oma viimaste kooliasjadega. Juba siis kui Roy veel siin oli, ostsime me minule lennukipiletid ära suveks. Ja otsustasime et ma lähen pooleteiseks kuuks Roy juurde. Kui oma kooliasjad sain ära tehtud ja tööl ka paar nädalat juunist käidud lendasin Hollandisse.Need poolteist kuud olid megavägevad ja möödusid kiiresti. Ja juba oligi viimane päev Gronsveldis ja nuttu kui palju. Lendasin raske südamega koju. Nüüd olen siin kodus vegeteerinud ja ohtralt statistikat pähe tagunud. Siiski lõpp juba paistab! Ja nüüd saime teada, kuna Royga jälle näeme ja saame lausa 10 kuud koos olla. Ja eks näis, võibolla veel kauemgi...
Vahepeal kaob see lootusetuse tunne äragi, mis enamasti hinge närib. Eriti hetkedel kui saavutad midagi, mille jaoks oled juba kaua ja kõvasti tööd teinud!!Juhhei! Ma lähen Belgiasse!!!!