Lugesin Nele blogi ja leidsin selle vahva testi...

Koolijüts!

Tsaupläu...
Tõsi ta on!Ma lähen jälle kooli...vabatahtlikult peale juba 15 aastat koolis käimist. Ja jälle hakkan koolipinki nühkima. Aga noh...lootust annab mõte, et see kõik on millekski hea. Tulevikule tuleb mõelda...
Nüüd pikemalt siis Roy Eesti tripist. Meie geniaalne plaan oli saada kokku Riias, kuhu mina sõitsin autoga üksi.:) Hullumeelne kas pole? Aga tegelikult isegi täitsa tehtav. Muidugi neli pool tundi sõitu, lugematul hulgal vihma ja sitta teed hiljem jõudsin ma lõpuks Riia lennujaama. Vähe õnnelik ma ei olnud. Kuigi Riias sõitmisest ikka veel käed värisesid, ruttasin oma Kallile vastu ja hetkega oli see raske hommik seda kõike väärt. Edasi oli mul juba kaardilugeja ja jõudsime oma hosteli, minu reserveeringut neil ei olnud ja saime upgradeitud toa oma vannitoaga, see oli positiivne. Auto parkisin maja taha naeruväärselt kitsasse parklasse, aga vähemalt oli see kindlas kohas. Peale pikka sõitu ja palju vihma ning istumist tahtsin mina ringi kõndida ning seadsime sammud kesklinna poole. Kõndisime pika tiiru vanalinnas, Riia on tegelt äge, vaatasime tähtsamad vaatamisväärsused ära, majad on seal sigavanad ja mõni on ikka täitsa vinge. Samas teine on kõrval kole ja katki, noh nagu meil siin. Üldiselt mis linnapildi juures häiris oli kohvikute ja restoranide uste juures suitsetavad teenindajad. See oli väga kole vaatepilt vanalinnas. Igal juhul saime natukene vihma, aga üldiselt vedas meil ilmaga. Õhtusöögiks leidsime ühe vahva Itaalia restorani Leonardo da Vinci ja sõime seal väga head pastat ja vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa. Vahepeal käisime hotellitoas, puhkasime veidi ja õhtul läksime jõe äärde jalutama ja päikeselangust vaatama. See oli väga vahva, jõe ääres oli hea jalutada ja punast taevast vaadata ja käest kinni hoida. Kuna mõlemad olime väga väsinud läksime varsti magama, et hommikul välja puhata ennast ja siis hakata sõitma Eesti poole. See päev vedas meil veel rohkem ilmaga, päike säras ja oli soe aga meie sõitsime oma 3 tundi. Tutvustasin Royle Läti liikluskultuuri ja seda kuidas Lätis on patt suunda näidata. Ei osanud arvatagi, et saan teda veel sellega üllatada. Igal juhul jõudsime pärastlõunal Eestisse, peale Valgat natukene nägime ägedat kurepõldu ja see oli Roy'le üllatus, mulle aga igapäevane asi juba. Neid hullukesi on see suvi kuidagi eriti palju. Valgast sõitis tagasi Roy kuna mina olin väsinud. Õhtul peale koju jõudmist käisime kesklinnas jalutamas. Kogu selle kahe nädala jooksul ilmaga meil just üleliia ei vedanud. Kolmapäev sadas terve päeva ja olime kodus. Neljapa, reede üritasime Tartus tähtsamad kohad ära vaadata. Käisime ka kinos, laupäeval puhkasime ja käisime ratastega sõitmas Kõrvekülas ja Ihastes, õhtul läksime välja club Illusioni ja vihtusime tantsu. Sain oma uued kingad ära proovida, need madalamad, väga mõnusad on! Pühapa tsillisime Kabina karjääris ja õhtul käisime kodus saunas. Tutvustasin Royd vihaga ja õpetasin teda vihtlema. See oli naljakas, sest ta oli veits üllatunud ja samas kahevahel, et miks ta peab kaseokstega oma tüdruksõpra peksma. Aga üldiselt talle see meeldis...Mis oli väga vahva!:)
Uut nädalat alustasime minu lemmikkohaga Lõuna-Eestis - Otepääga. Jalutasime Tehvandil, käisime vaatetornis, sõitsime Käärikule, jalutasime seal järvede vahel, käisime Pühajärvel puhkekeskuse juures ja rannas kõndimas. Sõitsime Harimäe torni, käisime seal tipus, imetlesime igast suunast meie poole tulevaid hoovihmu ja seda kuidas me neid vältida oleme suutnud. Käisime ka Sangaste lossis, mis oli suht pettumus aga hea küll. Üldiselt oli meil mõnus pikk päev. Teisipäeval oli planeeritud Viljandisse sõit, käisime lossimägedes, kõndisime linnas, käisime veetornis ja rannas. Nautisime päikest ja head jäätist. Õhtupoolikul saime Mikuga kokku, nägime tema elukoha ära ja Kanteri kullavõistluse ja käisime haigla juures. Ja siis läksime Armeenia kööki sööma. Yumsaaa:). Õhtul sõitsime Miku maale Võrtsu äärde, kuhu teel Mikk ja Roy mind lihtsalt hulluks ajasid. Need kaks ühes autos pluss mina roolis, see ei ole väga vahva...kuigi tegelt oli ju lõbus. Kolmapäeval oli plaan Inxu ja Kristoga minna Seiklusparki. Hommik oli aeglane, jõudsime sinna ja pidime tunnikese ootama. Aga lõpuks saime rajale, mis oli tegelt iseenesest väha vahva kuni kolmada rajani mil hakkas paduvihma sadama ja viimase viienda rajani, mil ma olin juba niii väsinud, et ei jõudnud enam kättki üles tõsta. Ja kõige jubedam oli veel ees. Mustal rajal poole tegin kuidagi ära, aga väsimus ja vihm tegid oma tööd, jäin rippuma kuskile 10 meetrit maapinnast. See oli piinlik, aga ma olin niii väsinud...Tuli siis üks vennike, kes tiris mind üles tagasi ja sain ise lõpuni minna. Lõpp oli vägev, linnamäelt alla tehvandile liuelda läbi paduvihma. Üldiselt oli väga vahva, mu käed olid küll küünarnukist alla tundetud ja Roy pidi tagasi sõitma ja ma olin läbimärg ning Roy särgis aga ise õnnelik. Olin selle siiski läbi teinud. Vahva! Neljapäeval käisime Tossu ja Erkkiga bowlingut ja piljardit mängimas, ja KGB kongides. Reedel tsillisime linnas ja saime Maarja ja Priiduga kokku. Õhtul olime kodus ja nautisime üksteise seltskonda. Laupäeva hommikul viisin Roy bussi peale ning tema sõitis Pärnusse. Mina valutava südamega ja nutetud silmadega sõitsin koju tagasi. Pühapäeva hommikul sõitsin Pärnusse Royle järele ja siis sealt läksime koos jälle Riiga. Ikla piiripunktist läbi sõites ei osanud ma undki näha sellest mis saama hakkab. Lühidalt öeldes tehti tavalisest kaherajalisest küllaltki laia teepervega maanteest neljarealine. Asja tõsidusest sain ma aimu alles siis kui minust suur buss hakkas mööduma ja vastu tuli kõrvuti kaks autot. Alles siis sain aru kuidas ma Royd Läti liikluskultuuriga tutvustasin:). Muidu jõudsime jälle oma hosteli ja panime asjad ära. Käisime linnas ja söömas ja õhtul veel jalutamas jõe ääres. Läksime vara magama kuna pidime kl 4 ärkama et 5-ks lennujaama jõuda. Hommikul veel ei saanud me autot kätte, kuna üks värav oli vahelt lukus, panime tööle turvaalarmi. Aga jõudsime lennujaama, kuhu ma tegelt üldse ei tahtnud minna. Aga elu on lits ning panin oma Kalli lennukile. Tagasi sõites nutsin oma 200 km, pluss veel mõned tunnid kodus. Ja nüüd on igatsus ikka niiiiii meeletult suur...
Muidu olen siin suures koguses oma cv-d kirjutanud ja levitanud ehk siis tööd otsinud. Füsiokana tööd Tartus leida on suht võimatu, hetkel olen ühes kohas veel konkursil. Lasteaed Nukitsamehes. Variant oli veel Viljandi haigla, kus olen ka veel vist ikka meeles. Homme hommikul selgub karm tõde. Uskumatu, kooli peab minema!!!Aga noh, saabki natukene jälle tegutseda.
Neljapäeval vedasi Piret mind Tähe piljardisse naiste piljardiõhtule. Mina olin küllaltki kahtleval seisukohal aga läksin kaasa. Ja õhtu kujunes väga vahvaks. Naisi oli palju, üle 30. Levis ja Oliver (Tähe piljardi asutajad ja õpetajad) õpetasid meile algusest natukene tehnikat ja 8-palli. Ja siis hakkas turniir, Virpsil osaleda ei lastud sest ta on liiga hea, tal ju oma kii ja kinnas ja puha. Mina hakkasin küll juba kartma. Igal juhul mina siis osalesin turniiril, esimese mängu sain pähe aga edaspidi võitlesin ennast läbi miinusringi poolfinaali. Kokkuvõttes sain 3.koha ja võitsin raadio. Sain poodiumil seista ja väga uhke tunne oli. Piret naeris kõrval...:). Aga ei, kui nats enne südaööd koju jõudsin, siis oli tunne, et vahva õhtu oli seljataga. Homme läheme algajate turniirile, seekord saab Piret siis rohkem võistelda, mina ilmselt rohkem vaatan. Isegi kui julgen turniirist osa võtta, siis kaua ma seal ei püsi:).
Aga nüüd olen küll ikka mitme kuu eest jälle ära kirjutanud!
Kalli Kammele ka, muide see reede oli Bad Jam Tartus ja oi ma igatsesin sinu järele!Väga oleks vaja ühte neljatunnist Bad Jami maratoni!Musss!!
Tsaupakaa

Ootusärevus...

...3 päeva veel...ja siis...heaven!:)
Viimane kord mainisin et saame naiskadega kokku ja lähme välja. No ütleme nii, et me saime kokku, lõime ennast rämedalt üles...Aga välja ei läinud. Olga oli teinud palju head süüa ja meil olid näksid ja napsud. Ja me lihtsalt tsillisme kuskil kella 2-ni öösel. Ja meil oli niiii tore ja mõnus. Inxu oli väss ja tema vahepeal magas natsa seal, aga meie olime tugevad!Katz, mina ja Olga tsillisme üleval, ajasime juttu ja rääkisime muljeid. Kõik maailma asjad said ära räägitud. Lõpuks jagas Olga meile veel oma vanu riideid ja lõhnu ja kosmeetikat. See oli lahe! Ja meil oli koguaeg lõbus ja mõnus olla. See õhtu oli väga tore!Girls nights rule!:D
Käisime siis Tuula, Inxu ja Kristoga "Sauna" vaatamas ja see oli küllaltki tore tunnike. Samas vahepeal kõiki nalju ei kuulnud ja mõnest ei saanud aru. Ja noh, enamus olid allavöö naljad, aga mõni oli ikka lahe. Andres...undress!!:)
Folgil käisin, kuigi see oli omamoodi naljategemine. Läksime reede õhtul, olin nõus minema kuna ka Tossu oli seal. Ja kuna pidime laupa suht vara tagasi tulema. Läksime siis õhtul peale isa tööd, kohale jõudsime kuskil 8 ajal, siis käisime onu juures ja olime sugulastega. Ja kuskil kümne ajal sain alles linna. Hellasin Tossule, kuid ei saanud teda kätte, jäin lootma selle peale, et leian ta seal üles. Mis oli kergelt skeeri mõte, sest rahvast oli nagu ikka väga mega palju. Aga suht kohe alguses leidsime üksteist ja siis jäin nendega. Vanemad läksid omasoodu edasi. Tšillisime siis niisama seal ringi, rääkisime rahvaga juttu. Nägin Talist, kes oli juba selleks hetkeks kuulnud Tossult, et ma teda unes nägin ja et me tülli läksime. See oli maru naljakas...:) Aga rääkisime suht kaua juttu. Too õhtu ma lõõgastusin mõnusalt ja väga hea oli. Kallist igatsesin ju nii või naa, vahepeal on aga hea see unustada ja nautida hetke. Me siis liikusime seal Tossuga ringi, käisime ohjeldamatult pissil ja ühel hetkel oligi kell juba 2 öösel ja oli jalge all kodutee. Jätsime siis hüvasti, kõik kallistasid mind, Priit tahtis mind koju saata, sest ma olin ta uus bestikas, aga ma ikka lippasin üksi koju. Viljandi on ju nii väike ja folgi ajal isegi öösel rahvast murdu täis. Varsti olingi kodus ja magasin suure toa põrandal. Järgmine hommik ärkasime hilja, käisime Ave ja Magnega ujumas ühes karjääris. Oli megakuum ilm ja siis tulime tagasi, sõime lõunat ning läksime linna. Kõndisime ringi, nägin veel korra Priitu. Naersime koos seal natsa ja siis hakkasime kodu poole minema. Üldiselt ma olin rahul, vaatasin mõnda kontserti telekast. Muidugi oleks megalahe olnud seal olla kauem ja kellegi entusiastiga, aga sel hetkel oli lahendus selline.
Kultuuri täis imetud, nüüd teen kodutööd Riia teemal, sest sinna minek juba esmaspäeval. Ja ma veel sõidan sinna, oma autoga!!! Veits skeeri on, aga see saab olema kogemus. Ma ootan seda kahte nädalat juba niiväga...Saab olema imeline! Mul on kohutavalt palju plaane ja mõtteid, aga kas neid kõiki ka teostada saab, eks see selgub järgmine nädal. Põhiline on, et saame koos olla...quality time together...Naisss:P(Y)!Can't wait!
Kampsik!Kallistan! Ära tööga üle pinguta ja kirjuta tihemini!;)

Emban maailma!
havaika-jamaika ;)

nalja ja naeru...

Rasked ajad on selleks korraks möödas loodetavasti. Ja nüüd on üks etapp läbi ja joon alla tõmmatud!Ja juba kaks päeva ma jälle naeran!Jõudsingi ära oodata selle, olen uhke!Ja õnnelik!
Lubasin rääkida Dagö kontserdist. See oli nii uskumatult hea, et selleks kaheks tunnikeseks ma unustasin kõik mis minu ümber on ja nautisin head seltskonda ja megahead muusikat. Ja laulsin täiest kõrist. See oli väga väga mõnus.. Soovitan soojalt!Chalice oli lihtsalt nii fenomenaalselt originaalne ja hea, Dagö ja Lauri olid endiselt tasemel ja super. Lenna sinna sobimine oli minu jaoks küsitav...aga ta sobis nendega lavale suht hästi. Ja muidugi ta on ju väga andekas, nõustusime mõlemad Mikuga, et me ei mõista mida kuradit ta Vanilla Ninjas teeb...Üks üllatus oli veel...superstaari Kristiina. Seda Mikk mulle mainis, niiet see polnud eriline üllatus. Tema lauluoskuse suhtes jäin oma arvamusele kindlaks - tal ei ole häält ja see oli lausa jõle kuidas ta laval Laurile näkku röökis. Ja Lennaga bäkki lauldes samuti, ta lihtsalt röökis kõledalt üle. Jubeeeee!Ja Mikk väitis, et ta oli natukene esimese kontserdiga Viljandis võrreldes paranenud, see tundub võimatu, mida ta siis Viljandis veel tegi???:S Igaljuhul, kontsert oli üldmuljena väga muhe, toredad klipid jooksid lava tagaseinas, kohati oli nagu selline ebamaine tunne. Väga meeldis ühesõnaga!!
Alles hiljuti mõtlesin isekeskis keelte ja kultuuride vahelisest erinevusest. Kuidas kindlasti igas keeles on sellised väljendid või sõnapaarid mida tõlkida ei saa. Hakkasin seda mõtlema, kui üritasin Roy'le seletada peale tema rattalt kukkumist, et küll pulmadeks paraneb ära. Ja tema naeris selle peale ning muidugi ei saanud mütsigi aru. Ja täna kui mõtlesin sõna maailmaparandaja peale. Seda ei saa ju eriti nagu tõlkida inglise keelde. Maailmaparandaja on üks lahe sõna...Üks väga lahe sõna!!
Täna tundub kõik niii jubedalt naljakas...hommikul lehte lugesin siis oli naljakas.Päeval peenraid rohisin, siis oli naljakas. Õhtul Inxuga tsättisin siis sai nalja. Kui Royga skaipisime, siis olime mõlemad pmtselt kõveras. Aga nagu Inxu ütles, peaasi et nalja saab!
Neljapäeval teeme me naiste õhtu: mina, Inxu, Kadri Janson, Kadri Kunst ja Olga. Lööme ennast üles, läheme Olga juurde, sööme-joome ja läheme vist Atti peololijaid mõnitama, pulli peab ju saama!Ladies night!!!!!Jess!
Homme Inxu, Kristo ja Tuuliga vaatama etendust nimega "Saun". See on samadelt tegiijatelt, kes tegid ka etendused "Sõit" ja "Kõrts", mis kõik olid lahedad. Loodetavasti tuleb tore tunnike!
Iman aga kultuuri...Reedel vist ikka ka Folgile. Ja iman veelgi rohkem kultuuri endale sisse!

tsaupläu

Inimmõistuse keerdkäigud...

Uskumatu. Juba 8 ööd ma pole korralikult magada saanud. Pluss need unenäod mida ma näen panevad mind iga kord hommikul õudusest võdisema. Olen isegi paar korda näinud lausa õudukaid. Ja seda ei juhtu minuga just tihti. Nagu eelmiseski sissekandes kirjutasin, siis on mul viimasel ajal veits raske. Ma olen kohutavalt emotsionaalne ja enamasti käitun nagu tõeline eit!Aga noh, ütleme nii, et see pole ilmselt mitte kõige koledam sõna millega mind hetkel mõttes või siis ka kõvasti kutsutakse. Ma vaikselt hakkan sellega leppima...Vaikselt.
Kuna viimasel ajal midagi übertoredat juhtunud pole peale minu Maarjamaale naasemist, siis olen keskendunud kultuuri enda sisse imemisele. Vahelduseks minu elu draamadele otsustan teile jagada midagi muud. Ahjaa...ütlen vaid ühe vahelausena, et olen muutunud lootusetult enesekeskseks ja ei pane pool aega tähele mida inimesed, mulle selgeks teha üritavad. Ma vihkan ennast sellisena...Ei taha, ei taha...läheks see ometigi juba üle!Palun kannatage ära kallikesed!
Kultuuri juurde siis tagasi. Olen käinud 2 korda kinos ja vaadanud lugematutel kordadel Grey Anatoomiat. See viimane kuigi kultuurne just ei ole aga noh, saab ennast välja elada. Mõelda kordki kellegi teise probleemidele ja mitte enda omadele. Kinos käisime vaaamas filme Wanted ja Hancock!
Wanted oli märul, ühes peaosas minu kauaaegne lemmik James McAvoy ja teises peaosas värske kaksikute ema Angelina Jolie. Film oli muidu tehniliselt ju hästi tehtud, oli vaeva nähtud. McAvoy meeldis mulle maunona filmis rohkem, kui ta muutus ühtäkki bädässist palgamõrtsukaks, läks kuidagi asi minu jaoks kaduma. Angelina roll oli suht ühekülgne, ka uskumatult õbluke ja peaaegu olematu bädässist palgamõrtsukas. Mitte just eriti nauditav roll. Common mõnusalt seksika bädässi relvaeksperdina oli nauditav. Ka Morgan Freemani roll jäi mulle veidi segaseks...Üldiselt tehniliselt hästi tehtud, stoori veidi mitte nii usutav, kuid siiski huvitav.
Hancock. Teine film mida vaatamas käisime. Meeldis kohati rohkem kui Wanted. Will Smith peaosas...allakäinud ja pidevalt purjus superkangelasena. See mõjus imelikult, kuna alles hiljuti vaatasime poistega uuesti Hitchi filmi, kus ta oli selline ülimegaväga metro, hästi hoolitsetud moosipoiss ja naistemurdja. Aga mõjus. Ja kuidas veel. Vot see oli alles kontrast. Alguses mõjus veidralt, lõpuks harjusin ära. Ma usun, et Will'i head rollid on veel ees. Krt, " The pursuit of happiness" on mul ikka veel vaatamata, häbi häbi. Eks siis oskaks ka midagi rohkem öelda... Näitleja, kes mind selles filmis aga veelgi rohkem üllatas oli Jason Bateman. Kuigi antud roll ei erinenud tema eelmistest rollidest just väga palju, mõjus ta kuidagi uskumatult sümpaatsena. Ja muidugi maailmaparandajast üksikisa, nagu ta filmis kehastas, pluss tema välimus - kellele siis selline mees ei meeldiks. Filmi mõttes nagu muidugi, päriselus on minul silmi vaid ühe noormehe jaoks... Charlize Theron, rolli kohta midagi nagu ei oska välja tuua. Tema juukseid tahaks küll, kuid veidi tumedamas toonis. Ei kuulu just minu lemmikute hulka...Sry...
Üldises mõttes oli film hea meelelahutus, lõpus sai pisaraid poetada, lõpp meenutas väga Liblikaefekti lõppu...Armastus nõuab ohverdusi...Üldiselt meeldiv meelelahutus.
Kontsertelamuste kohta siis. Ootan juba kannatamatult reedest Dagö ja Chalice'i kontserti Pühajärvel. Ilmselt sellest saate ka lugeda siit lähimal ajal. Hiljuti käisin Inxuga koos Tajo Kadajase ja Margus Vaheri kontserdil Minu Eestimaa Alenderi laulud. Kuigi ma ise eriline Ruja ega Alenderi fänn pole olnud, otsustasin oma Tupsule seltsi minna. Kontserdi kohta ütleks ma nii palju, et Alenderi laulud Tajo Kadaja esituses, oleks ma kuulamata jätnud. Halloooo, kes laulab Alenderit fonolt????!!!Ja veel väga halva kvaliteediga süldifonolt!!!!Huhh...See oli kole. Nagu ilmselt arvata oli, kui Margus lavale tuli, lõid kõik särama. See positiivsus mis temast kiirgab...tema mahe hääl ja mõnus lavaiseloom ja käitumine. Kõik mõjusid väga väga koduselt ja lõõgastavalt. Pluss veel mõned laulud, millega seoses olid kindlad mälestused ja kontsert oli minu jaoks ikkagi arvestatav. Põhimõtteliselt Margus päästis päeva..
Jään ootama Dagö kontserti!
Täna lugesin ühe tuttava blogi ja kui nägin seal pilti ühest kurva näoga väga kallist noormehest, hakkasid pisarad kuidagi jubedalt voolama...Nagu täielik eit!Hullumeelsus.Aga igatsus on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii suur!!!
Palun 11.augustit!!!!
Siiski jagan hellust, kallistan teid!!
Jaana aka nagusitahädapesunööripeal

Viimase aja muljed...see tuleb pikk sissekanne, ma juba hoiatan ette...

...tegelt on praegu tunne nagu laulusõnades: "...why does every moment have to be so hard..."
Enamus saavad aru miks.Aga alustan algusest...
Viimase sissekandega võrreldes on asjad jälle muutunud.Hilde oli siin ja kuigi mul oli veidi teised asjad mõttes, siis meil oli väga lõbus nädal. Sain nalja ja napsu ja tantsu. Viimast kuigi vähem, käisime Genialistide klubis ära Kammega. Sealt leidis Hilde ühe "16- aastase" (loe: 27-aastase) arstitudengi. Mina igatsesin ja tegin vastamata kõnesid, lakkamatult. Sõitsime Hildega ringi, veetsime päevakese Kamme maal, sain nalja kui palju. Tutvustasime talle Eesti elu. Viisime ta isegi Tallinnasse kõigi minu vastuponnistuste vastu...kuigi ilm ei soosinud meid ja me saime palju vihma, oli meil Tln-s tore. Kogu päeva kõrghetk oli ühes Tln vanalinna enam vähem armsas kohvikus Hilde lause:"I think I don't like Tallinn very much, Tartu is much better!". See tõi naeratuse näole ja ilmselgelt olin ma temaga päri.Too õhtu viisime Hilde lennukile ja tõime Kristo koju. Üldiselt läks päev korda, kuigi tagasisõit Tln-st too päev oli kõige jubedam Tln-Trt sõit üldse.Vihm, vesiliug, 2 rebast teel ja null nähtavus...dsiisas kraist see oli jube. Aga jõudsime turvaliselt koju!
Nii, aga ilmselt siis nüüd põhilisest asjast, millest kuulda tahetakse. Minu Hollandi reis...Ehk siis minu lühikese ja igava elu 5 parimat päeva. Esiteks pabistasin ma jubedalt üksi reisimise pärast. Tegelikult pole see üldse nii hull. Ja ma ju armastan lendamist, see kuidagi rahustab mind alati. Küllap 10 kilomeetri kõrgusel olemine viib kõik kolepahad mõtted eemale. Ja muidugi selle reisi sihtpunkti jõudmist ootasin ma ülekõige. Ja selle inimese nägemist kes mind seal ootas. Jällenägemist...imelist taaskohtumist...Ja ma ei pidanud pettuma! Kui ma jõudsin Saksamaale, tegi mu kõht kukerpalle ja käed värisesid. Aga ma ei kartnud üldse...absoluutselt...Düsseldorfist pidime me sõitma kuskil tunnikese jagu et jõuda koju Hollandisse, Gronsveldi.Ja miks ma ütlen koju...sest see oli nii kodu, ma poleks elusees oodanud et nii tunnen. Aga kõik oli nii jubearmsalt kodune. Ja Roy koer, Douschka, kõige armsam väga suur ja karvane kaaslane üldse. Temaga käisime järgmise 5 päeva jooksul korduvalt jalutamas. Ja lõpuks ta isegi kuulas juba minu sõna. Temaga rääkisin esimesena Hollandi keeles...:D Uskumatu! Mis mind veel natukene ärevaks tegi oli muidugi perega kohtumine. Kuid see läks väga sujuvalt, kõik olid megatoredad ja lahked ja lõbusad. Kuigi Roy õega me palju ei suhelnud, tundus ta tore. Vanematega ja vanavanematega veetsime suht palju aega, ja see oli nii tore. Paremat polekski suutnud soovida. Reedel kui kohale jõudsin, me palju teha enam ei jõudnud. Sõime, käisime Douschkaga väljas ja läksime vara magama, selleks et laupäeval vara ärgata. Minu jaoks oli see üks magamata öö, võõras koht, närv järgneva päeva ees ja tiksuv kell. Laupäeval ärkasime vara, sõime, panime viisakalt riidesse (esimest korda nägin Roy'd pintsakus!!) ja suundusime matustele. Kuigi see hommikupoolik oli minu jaoks väga jube ja ma olin kohutavalt närvis (kogu perekonnaga tutvumine ja veel sellistes tingimustes), ei oleks ma tahtnud olla mitte kuskil mujal. Olin õiges kohas, ja Roy kõrval, ta oskab mind alati nii imeliselt maha rahustada. Oli kuidagi ebaõiglane olla küll väliselt kurb, kuid samas seesmiselt nii õnnelik. Kui tseremoonia kirikus ja krematooriumis sai läbi, läks veidi kergemaks. Kohvilauas olid kõik väga rahulikud ja naersid ja lobisesid juttu. Ka mina suutsin oma selle päeva esimesed söögiraasukesed endale sisse pigistada. Õhtupoolikuks oli planeeritud Roy sünnipäeva tähistamine vanavanematega ja sõpradega. Sõime õhtust, rääkisime juttu (väga kahju oli et Roy vanavanematega rääkida ei saanud väga, nad nimelt ei räägi inglise keelt, nendega suhtlesin kas Roy või vanemate või Roy sõprade abil), mängisime wii'd ja siis lõpuks öösel läksime välja. Läksime Maastrichti ühte pubisse, mis ei olnud üldse pubi moodi. Seal oli sigapalju inimesi, ja sellel hetkel võisid nad veel suitsetada avalikes kohtades. Kui mul oleks olnud peotuju, oleks see olnud väga tore. Olime siis kolmekesi seal (Harm oli ka, Roy sõber), tantsisime vähe ja varsti kõndisime tagasi Harmi juurde ja sealt koju. Kuna päev oli olnud pikk ja magamata öö seljataga, saime järgmine hommik üles suht päevapoole. Plaan oli minna Maastrichti linna vaatama. Võtsime rattad, mina sain Roy vanaema ratta (mis oli sigaarmas ja lahe ja hea ratas) ja Roy enda oma ja asusime teele. Ja muidugi need jalgrattateed, see on imeline...Uskumatu, kuidas sa saad igale poole jalgrattateedpidi. No peaaegu igale poole. Üldiselt oli see väga vahva päev, päike säras kõrgel taevas, jalutasime vanalinnas ja ronisime linnamüüril või mis sellest alles oli. Istusime pargis ja nautisime päikest, kõndisime loomapargi juures ja sõime jäätist, istusime peaväljakul kohvikus ja jõime karastavaid jooke. Tegime palju pilte ja jalutasime päikesepaistel. Õhtupoolikul sõitsime kodupoole ja mina juhatasin teed, imehästi jäi meie tee meelde kuidagi. Kuigi need jalgrattateed olid suht eksitavad vahepeal. Koju jõudes käisime veel Dousckaga jalutamas ja pilte tegemas, sellistest toredatest traditsioonidest nagu majja lapse sündimisel maja ette kure panemisest vastavat värvi lint kaela ümber, või siis keskkooli lõppu tähistava lipuvarda jäädvustamisest (mille otsa tõmmatakse siis koolikott ja raamatud ja kohaliku asula või Hollandi lipp). Ja muidugi kõik need superarmsad majad ja aiad, mille nägemisest ma kuidagi isu täis ei saanud. Ka Roy aed oli ilus ja suur, tegin sellest palju pilte, aedadehull nagu ma olen. Kui Roy ema seda kuulis, siis oli otsus selge. Mind pidi viidama Roy tädi Annelies'i juurde. Seda ilu mida ma seal nägin, ei osanud ma eales aimata. Aga sellest veidi hiljem. Samal õhtul käisime väljas söömas vanematega ühes väga armsas ja rahvuslikus restoranis. Sain süüa elu parimat liha ja väga lahedalt serveeritud kartuleid. Väga väga tore lõpp mõnusale päevale!
Esmaspäevale oli siis planeeritud pikem jalgrattasõit Annelies'i juurde, kuhu oli muide kuskil 10 km. Kuskil kilomeeter sellest oli mäest üles ja ütleme nii, et see mägi polnud just väike, mõtlesin küll et Madalmaad, aga võta näpust. Igal juhul väikse abiga saime sealt üles. Theo (Roy isa) tuli ka meiega kaasa, see oli tore. Lõpuks jõudsime siis kohta, kus mina sain oma lahitvajunud suu mitte just eriti tihti kinni panna. See oli nii kirjeldamatult ilus ja idülliline...selle jaoks ei olnud sõnu. Pildid, mis ma tegin ei jäädvustanud pooltki seda ilu mis seal oli. See oli sõna otsese mõttes idüll. Istusime ühel lugematutest terrassidest, jõime sidrunivett ja sõime võileibu Roy tädi ja onuga. Hiljem ajasime juttu ühe toreda Hollandi paarikesega. Kõik tundsid huvi minu vastu, minu päritolu vastu, ja selle vastu kuidas tutvusime. Ja selle vastu, mida edasi teeme...Selle koha pealt olime mõlemad tagasihoidlikud. Kui ma arvasin et Annelies'i juurest lahkudes saab idüll läbi, siis ma eksisin. Nimelt me sõitsime tagasi veidi pikemat teed pidi (kuskil 25 km) ja ma olen väga rahul, et nii otsustasime. Ilm oli kohutavalt ilus, parajalt päikeseline ja soe ja jalgrattasõit sobis ideaalselt. Sain näha ümbruskonda ja seda idülli. Mõnel hetkel oli tunne, nagu sõidaksime jalgratastega kuskil Itaalias Toskaanas või Hispaanias. Soe ja päikeseline ilm, väiksed keerduvad külateed, viinapuuaiad ja imelised aiad ja majad, väikesed ja kallid autod, mäed ja orud ja metsikult ilus loodus. Ja meie kolmekesi keset kõike seda ilu. Parim päev, parimad inimesed, parimad hetked. Kokku sõitsime maha umbes 30-40 km aga üldse ei olnud tunne, nagu see oleks nii palju olnud. Peale seda esimest mäge, ükski teine mägi enam raskusi ei tekitanud. Tundus, nagu mitte miski ei ole raske elus või kui on siis sellest saab koos üle. Õhtupoolikul sõitsime Roy vanavanematega Hollandi-Belgia piirile kaltsiumkivi koobastesse. See oli väga tore õhtupoolik, me olime küll sügaval sügaval maa- all, kuid veetsime väga toredad 2 tundi. Tegime palju pilte ja nautisime iga hetke. Peale koopaid oli planeeritud kodus grillimine. Sain üllatuse osaliseks, Albert (Roy sõber, kellega tutvusin juba Soomes) tuli tere ütlema, ja tõi mulle ilusa kimbu lilli. See oli väga tore üllatus. Kahjuks ta meiega kauaks ei jäänud. Hiljem meie siis sõime õhtust, nautisime väligrilli soojust ja klõpsisime pilte. Rääkisime juttu ja nautisime õhtut. Pärast koristasime ja pesime kõik koos nõusid...See oli maru päev. Kuigi see oli minu viimane päev, siis ma ei olnud kurb. Paar korda pisarad küll tulid ja ei tahtnud ära minna, kuid sain võitu. Nutmiseks lihtsalt polnud vajadust. Viimane hommik oli suuri raskusi ülesse saamisega. See tundus nii uskumatu, et mu reis oligi peaaegu läbi. Jätsin hüvasti vanematega, poetasin hunniku pisaraid (eriti emaga hüvasti jättes), kuid üldiselt jäin rahulikuks. Alustasime sõitu Düsseldorfi poole, olime mõlemad vaiksed ja küllaltki rahulikud. Mina nutsin vaikselt autos päikeseprillide taga...Kui lennujaama jõudsime ja koos check-in'i ära tegime, saime veel natukene väravate ees aega veeta. Varsti pidin siiski minema turvakontrolli ja tuju oli täbar. Kuid teadsin et see pole millegi lõpp, see on alles algus...:)
Huhh...sai vist kõik öeldud. Ilmselgelt ootan ma kannatamatult augustit, mil näeme jälle.
Aga hetkel on raske...väga raske. Arvasin, et olen tugevam...
Nüüd küll enam rohkem ei jõua kirjutada...kogun vähe ja siis jälle. Ja Kampsik kallike, see kõik on sulle!!!Edu seal kaugel kängurumaal!
Kallistan kõvasti!

Guess the better tomorrow will happen in 20 days...

Viimase blogi sissekande ja antud hetke vahel on väga palju juhtunud...
Käisime peale lõputöö esitamist Olla juures maal ja seal oli maru tore.Me võitsime meistrika 4:0 seisuga, viimase mängu emotsioon oli uskumatu. Sebisin meie Inglise naised Eestisse ja veetsime nendega 5 mõnusat päeva. Kaitsesin oma lõputöö ära ja teised meie omad ka, sain isegi A. Loobusin Bosnia reisist, selle asemel lähen 27.juunil Hollandisse. Kerge unetuse/isutuse tunne on, mis vihjab vaid ühele hingeseisundile. Lisades veel hilisöised vestlused ja lõputu igatsus... Olen omadega plindris ühesõnaga. Ja peaks mainima, et asjad pole mitte lihtsamaks muutunud vahepeal, kui isegi mitte öelda, et need on veelgi keerulisemaks muutunud. Aga ma ei ole ju halb inimene!!Life works in mysterious ways...
Järgmisel teisipäeval tuleb siis Hilde, ja läheb jälle jooksmiseks. Mulle meeldib küll see, et koguaeg on midagi teha kuid siiski väsimus on. Samas saab käia kõikides nendes kohtades, mida ma nii kohutavalt armastan, ja ega seltskond polegi nii halb, kuigi võiks olla parem. Ja siis kui Hilde ära läheb, on lõpetamine. Uskumatu, mul on ülikool läbi!!!Ei suuda seda siiani uskuda, see on imeline tunne kuid samas imelik ka. Peaks ju nüüd asjalikuks hakkama...Aga enne tahaks veel inimeseks saada.
Neljapäeva õhtul peale naiskade laevale viimist läksin siis Tuuli, Tossu ja Rellaga välja, mis kokkuvõttes ei olnudki väga jube õhtu. Kuigi mul oli suht imelik seal olla, ainus vallaline või nii ja peaaegu ainus kellel ei ole oma maja või krunti rääkimata mehest. Samas meenutasime me oma toredaid keskkooliaegu ja rääkisime viimase aja sündmustest. Järgmine kokkusaamine lepiti kokku 1.juulile...:). Varustasin ennast ühe suure Mohhiitoga, et nukrust peletada, ja vajadusel jooma hakata, et tuju parandada, kuigi seda polnud vaja jõin selle siiski ära. Ja und ma too öö muidugi ei saanud...kuigi ilmselt polnud see ainsaks põhjuseks...Olin küll voodis aga magama läksin kl poole nelja ajal, väljas juba hakkas valgeks minema igaljuhul. Aga samas nüüd on süda rahul...
Täna kinno Inxu ja Tuulaga. Seksi ja linna vaatama! Maruuu, see saab äge olema ma usun!
Hakkangi valmistuma!

tsaupakaa!!

Ja ta saigi VALMIS!

Raporteerin: Lõputöö valmis ja esitatud!
Eile istusime kursarahvaga meie juures. Oli väga maru! Täna läheme Võrumaale Oliveri suvekodusse!
Igatsen inimesi!
Side-lõpp...

Nüüd võib juba öelda...olen lõpusirgel...

Ei tea kas keegi seda siin üldse loeb enam, aga mina ikka kirjutan...
Teate nalja?? Mikk sai enne mind lõputöö valmis!Uskumatu aga tõsi, ma korrutasin talle mitu korda, et ma ei nõustu temata lõpetama ja vahi nüüd, pani viienda käigu sisse ja tegi ära. Olen maru uhke!
Elu pole just palju kergemaks läinud võrreldes eelmise blogi sissekandega, viimased kolm nädalat on nagu kuhugile ära kadunud. Ime pole ka, kui nende nädalate jooksul olen heal juhul paar tundi päikese käes veetnud. Värskes õhus küll rohkem aga siiski. Ma hakkan oma läp-topi iga päevaga rohkem vihkama, sest olen seda juba kuu aega põrnitsenud iga jumala päev. Aga tunneli lõpus on valgus...2 päeva veel...
Nüüd hoopiski teisest teemast. Mõtlesin täna, et siiski vaatamata sellele, et ma olen oma lõputööd vorpinud, olen ma suutnud siiski peaaegu kõik oma tähtsamad sõbrad ära näha. Selle üle olen isegi uhke! Sest elama peab ju kaa! Esimene nädal isegi inimesed helistasid mulle ja küsisid kas ma olen Eestis, see oli tore üllatus. Kuigi oli paha neile öelda, et ma ei saa nendega väga tegeleda, kuna pean oma lõputööd kirjutama. Nõme! Üritasin kui vähegi võimalik seda teha. Käisin isegi ju tudengipäevadel ja öölaulupeol ja linnas niisama. Ja siis Sellise sünnipäeval, mis oli see aasta kuidagi eriti tore. Meid olid küll vähe aga täpselt parajalt. Nalja sai ikka rohkem kui penni eest! Õige tunne oli tagasi, meie seltskonna tunne...see mida ei olnud siis kui Sellis, Ruul ja Kaili siin minu juures käisid. Aga vähemalt see ei kadunud alatiseks!
Muidugi olen ka käinud ju korvpallimängudel, sest kuidas ma saaksingi nendest ilma jääda. Finaal ju ikkagi, ja kaks suurt jällegi vastamisi. Praegu on meil hea seis, 2:0 kodumängud meile. Eks pühapa näeb mis edasi hakkab saama...
Pühapaks kutsusin naiskad siia sauna, saab nats naistejuttu puhuda ja koos superstaari vaadata. Kadri jääb vast peale seda siis mingiks ajaks siia peatuma, ja see on väga lahe! Siis pole kodus nii õudselt üksik tunne. Õige kodu tunne on küll tagasi, aga see meie Soome kodu tunne on siiski kontides. Kui nägin Facebookis pilti Katiest ja Roy'st minu voodil istumas, tuli ikka suur pisar silma...minu voodi, minu tuba...miss it all:(
Ja täna saime oma plaanitud Bosnia reisi odavaima pakkumise kätte, see on üle 6 kilo, mida on ilmselgelt liiga palju...Ei teagi nüüd mis saab, väga tahaks minna juuu!Jubedalt! Aga ilmselt kui see ära jääb, siis lähen Inxuga kuskile soojale maale mõne viimase hetke pakkumisega! Saabki selle reisi ära teha, mida me oleme juba kaua plaaninud koos...
Planeerin Jenny ja Katie Eestisse sebida. Enne seda kui nad Inglismaale tagasi sõidavad...st enne 7.juunit. Esialgne plaan on et nad on 3. ja 4. juuni meiega Eestis, siis lähevad Helsinki ja siis lendavad koju. Praegu on muidugi laevapiletid meeletult kallid, täiega nõme. Pean neile otsima odavaimad piletid...Et oma kallikesi ikka näha saaks veel kord!
Täna olin kuri ja kade, selle pärast on jube häbi praegu... Kõik minu ümber olid nii õnnelikud ja minul käis laine üle pea...Liiga hull!Ma ikka oskan!!

...Waiting for a better tomorrow...

Teie Jants

Igatsus annab teada, armastus meist inimese teeb vol.2...

Elu peale Soomet on olnud kohutavalt raske...ja meeletult piinarikas. Muidugi oma osa sellest on ka lõputööl. Kõik on kuidagi lootusetu, väga raske on ennast millekski motiveerida, üle päeva võitlen kassiga, mis hiilib mu hinge. Ma ei oska olla kuidagi, ei leia oma kohta enam... Iga päevaga läheb igatsus suuremaks ja hullemaks, iga päevaga on raskem olla. Iga päevaga rohkem saab mulle selgemaks, et minu tulevik ja õnn ei ole Eestis. Need on kuskil mujal, pean nad lihtsalt üles leidma...kuigi see eriti kerge ei saa olema. Teades ennast ja enda emotsinaalsust ootasin ma seda olukorda kõike juba, teadsin seda juba eelmise aasta Belgia kogemusest. Peale Belgiat olin ma kaks nädalat nagu udu sees, kõik oli nii ebareaalne ja tundus ülekohtune olla nii kallitest inimestest eemal. Ennustan juba ette, et seekord on asi kordi hullem. Mitte et Belgias leitud inimesed oleks vähem kallid, vaid seekord on kordades rohkem valusaid hetki, rõõmsaid hetki, tõsiseid jutuajamisi ja mida kõike veel koos üle elatud...See on lihtsalt hindamatu, kõik need hetked. Ime pole, et sooviks et need jätkuks veelgi ja ei lõppeks kunagi. Teadsin et hakkan igatsema seda, et minu ümber on kogu aeg palju inimesi, sest olen ju täielik people person...Igatsen kohutavalt et kui ärkan hommikul, siis ei näe ma ühtegi sõbralikku nägu, ükskõik kas see on väga unine ja kergelt torisev Mikk või kergelt padjanäoga Jen-bun või alati positiivne Katie, või meie eesti naiskad. Nagu varemgi olen öelnud ja ei lakka seda kunagi kordamast, oli Soome aeg rohkem nagu elukool. Õpid tundma ennast ja inimesi sinu ümber, õpid veelgi rohkem arvestama inimestega, näed erinevaid inimtüüpe ning mõistad kellega neist sina sobiksid kokku, õpid inimestega koos elama, andma neile ruumi kui nad seda vajavad, õpid vaikima kui olukord seda nõuab kuigi tahaksid vaid rääkida, naerda, laulda...Õpid armastama inimesi koos nende heade ja vigadega, võibolla kohtad tee peal inimest, kellega koos tundub kõik nii õige ja loomulik...Samas õpid hindama raskusi ja probleeme, mis ette tulevad, sest kõik mis ei tapa teeb ju tugevamaks...samas kõik mis ei tapa teeb ka haiget, kuid õpid sedagi hindama, et on vaja ka valusaid hetki, on vaja pisaraid valada, et aru saada kui head tegelikud on need vähesed erilised rõõmuhetked. Kuigi ma seda kõike juba enne teadsin, tundub kõik nüüd hoopis selgem ja tõelisem...
Suht tihti leian end mõtisklemas sellest, et mis saab peale minu loodetavat lõpetamist, lausa paanitsen selle üle. Sest mul ei ole ju kõige hallimatki aimu... Mul on mõtted ja mõned ideed. Mõnes mõttes on kahju, et pole kedagi kellega koos tulevikuplaane teha, või...kasvõi unistada tulevikust koos. See annaks palju lootust ja kindlust juurde...meeletult tegelt...
Hehh...ja muide kui ma näd vahetusel oma pesu pesin, siis leidsin seal rohkem Miku juuksekarvu kui enda omi, mis üldiselt ei tohiks vist kedagi enam üllatada...aga naljakas oli ikka..:)
Täna sadas meil vihma, ja see nii kohutavalt meeldis mulle.Väljas oli nii soe ja mõnus, ja vihmgi oli soe...ja see mõnus lõhn mis väljas oli peale vihma. Ja peale vihma tuli kohe päike uuesti välja...see oli nii meeletult armas...Ma olekski jäänud kõndima vihma kätte...kõndima ja unistama...

Emban teid kõvasti mu armsad...

Kibedad pisarad, armsad kirjad, soojad kallistused ja külmad käed....

Viimane nädal möödus lõputöö tähe all. Kõikidel päevadel üritasime nii palju kui võimalik käia raamatukogus ja netis artikleid otsimas. Eriti veel meie Mikuga, kuna naiskadel oli juba enne aega sellega tegeleda. Ma tegin mis ma suutsin, samas sees kripeldas see meie viimase nädala teema, tahtsin seda veel täie eest nautida...Ja mitte oma lõputöö pärast muretseda. Veeta veel viimased hetked Jenny ja Michaeli ja Royga. Muidugi meie naiskadega ka, aga neid ma näen ju suht varsti juba jälle. Teisi mitte vist nii varsti...Igaljuhul oli see nädal maru kiire. Kõik päevad olid ära planeeritud, teisipa kutsus Isabelle meid endale külla prantsuse sööki nautima. Kolmapa käisime jälle Giggling'is, seekord kutsusime Isabelle, Tomase ja Laura ka meie juurde soojendama. Meil oli väga tore, Roy ja Thijs tulid ka ja siis koos tsillisime ja siis läksime kluppi. Seal oli mega palju rahvast, liigagi palju, ja liiga palju purjus inimesi. Ootasime ukse taga järjekorras umbes pool tundi. Kogu selle aja oli mul külm ja mõtlesin, et kuidas ma ei taha sinna kluppi sisse minna. Kui lõpuks sisse jõudsime siis oli seal megapalju rahvast ja võimatu liikuda. Kõndisime siis seal Lauraga ringi suht, Laura on väga tore. Meil sai palju nalja ja tantsisime täiega. Paar korda juhtusin mingite imelike purjus soome meestega kokku. Roy džentelmenlikult päästis mind päris mitu korda. Muidu oli pidu vahva ja olime jälle kuni tulede põlemapanemiseni. Ja siis lonkisime koju...
Neljapa käisime bowlingus naiskadega ja Hollandi poistega. Kokkuvõttes olin ma naiskadest esimene, aga muidu neljas. Tegelt oli kokkuvõttes tore...ja ka mitte väga kallis. Neljapäeval olin plaaninud teha reedeks ettevalmistusi, kuna vanemad olid tulemas ja oli vaja süüa teha ja emmele kingitus osta. Öösel keetsin kartulid valmis ja siis reedel käisime Särtsuga Prismas ja ostsime hunniku asju. Tulime tagasi koju, vaaritasime kartulisalatit ja tegin tordi emmele. Karm oli ja kiire.
Em ja Is jõudsid kuskil kl 18.30 ajal, kuna nad ekslesid Lappeenrantas ja selle ümber. Maru veider, nii väike koht aga nii keeruline. Aga nad jõudsid siia. Pidasime väheke sünnat ja sõime kõhud täis. Ajasime juttu ja möllasime niisama, näitasime ühikat jne. Em ja Is tahtsid varakult minna oma hotelli otsima ja siis nad läksid varsti ära. Ühel hetkel reedel lõi reaalsus valusalt jalaga persse, me peame koju minema ju nendega, mõtlesin ma. Laupa läksime me ringi sõitma vanemate, Miku ja Jennyga. Michael läks varahommikul ära ja siis kutsusin Jenny meiega kaasa. Kõndisime Linnuses või siis Linnamäel , käisime poiste ühikas (kus muide põrkasime kokku Tomasega, see oli väga lahe üllatus!), tehnikaülikooli juures, Skinnarilas ja mõnes kohas veel järve ääres. Siis sõime kodus ja põrutasime Imatra poole. Käisime emmu ja Issu hotellis, see oli väga armas ja mõnus koht. Siis käisime Imatras ühe maru ägeda hotelli juures ja siis veehoidla juures, kus on mõnus selline kanali koht, üleni graniiti täis, nagu kivikanjon. See oli muidu tore, kuid siis põrkasime kokku meie ungarlaste ja poolakaga. Krt, see oli nõme. Muidu oli päev tore, kuid jäi lühikeseks, kuna Mikk pidi koju minema pakkima, et Isaga hiljem kokku saada linnas.
Eks me olime kõik veidi haavunud, et ta viimast õhtut meiega ei veetnud, kuid nagu hiljem teada sain oli see tema jaoks tol hetkel tähtsam. See õhtu oli minu jaoks piin, ma ei suutnud kuidagi olla ja käia ringi, vaadata Roy kurba nägu ja Jenny armast naeratust. Roy toodud Bacardy ei teinud ka asja paremaks. Olime kõik koos, vaatasime filmi, lõpuks olime kõik Sireti ja Marini toas. Ma ei suutnud pisaraid ikka päris mitu korda tagasi hoida...lihtsalt ei tahtnud, et nad mind kõik nutmas näeks. Roy tuli mulle järele mitu korda ja ka Jenny. Suutsin ka nemad nutma ajada...ma olen ikka osav. Sain oma kupongi ära kasutada, ehk siis sain vaadata kui Thijs habet ajas. See oli naljakas ja tõstis väheke tuju. Kuid edasine õhtu oli ikka karm, iga kallistus ja pikem pilk tõi pisara silma. Roy hoidis tõelise sõbrana kogu filmi aja mul käest kinni, hiljem Särtsu toas ka. Näha oli, et temalgi polnud kerge...Ja ma ei teinud asju just eriti palju kergemaks...
Magama läksime vist kuskil 3 ajal...üle päris mitme kuu nutsin ennast magama...tunne oli lootusetu...
Hommik oli närviline, aega oli vähe ja teha palju. Olin vist väga tõre enamus inimestega. Panime asjad kokku ja tuba sai maru tühjaks. Väga kurb oli vaadata. Roy ärkas ka varem üles ja Jenny. Sõime nendega, siis hakkasime kiirustama, kuna mu vanemad olid kohal. Viisime asjad alla ja siis tuli kõige jubedam koht. Hüvastijätt... Kui nägin Jennyt nutmas siis ei suutnud ka enam ennast tagasi hoida ja kraanid läksid valla. Selleks hetkeks kui Royni jõudsin olin juba lohutamatu, ma ei saanud sõnagi suust, ei suutnud talle midagi ilusat öelda, tema sosistas mulle aga kõiki õigeid asju kõrva. See oli kohutav tunne...Peale autosse istumist nutsin oma 40 km, siis sain pidama väheks ajaks ja kuskil paar korda veel läksid kraanid valla...Olime Mikuga nagu 2 õnnetusehunnikut tagaistmel, hunnik pagasit meie vahel kõrgumas. Kui Helsinki jõudsime sain kraanid jällega avada, kui selgus et me ikkagi Katiega kokku ei saa, sest meil oli bensiin otsas ja olime laevale juba hiljaks jäämas. Pidin telefoni teel hüvasti jätma temaga. Ja siis jäi Rosella hiljaks pool tundi ja me passisime niisama. Lõpuks helistasime veel Katiele ja rääkisime juttu temaga. Kassitas ikka täiega...Laeval läks olukord veidi paremaks, meretuul ja hea vestlus tegi tuju veidi paremaks. Teel Tallinnast koju tuli minul meelde Dagö plaat, mõeldud-tehtud panime selle peale ja ma läksin rooli. See tegi asja ikka paremaks...laulud ju kõik puha peas ja mõnusad mälestused nendega koos...
Koju jõuda oli maru imelik, siin on nii soe ja roheline. Pluss mu vanemad on kodus meeletult palju ümberkorraldusi teinud. Kerge võõrkeha tunne on, tahaks koju tagasi, ehk siis Lappeenrantasse. Kui õhtul oma Facebooki vaatasin siis nägin et Tomas oli mulle kirjutanud, et miks ma küll ära läksin. Kerge pisar silmas kirjutasin talle romaani vastu ja lubasin et näeme varsti. Sama mis lubasin ka Jennyle ja Royle. Ja see nii lähebki...
Em ütles mulle täna ühel hetkel kui pisarad täiega voolasid, et elu viib sind nende õigete inimestega uuesti kokku, et ära muretse...sel hetkel see väga ei lohutanud, kuid siiski on see tõsi. Ma usun saatusesse, kui ei jääks alati vaid selle peale lootma, ise tuleb veidi kaasa aidata.

Morjens kultat! Muahh*)

Päike, sinine taevas, soe tuuleke, toredad inimesed ja väike armas linnake...

Reede õhtuse sissekande lõpetasin sellega, et hakkasime tüdrukutega õhtuks valmistuma. Tegelt oli nii, et Katie oli oma vanemate ja Williga söömas ja nad tulid siia suht hilja. Siis otsustasime pubi teema unustada (tahtsime minna ühte Iiri pubisse kesklinnas kus ma Philippe'iga ükskord käisin) ja otsustasime, et läheme vaid Gigglinisse. Soojendasime siin, tutvusime Willi ja Jenny mehe Michaeliga ja siis hakkasime klubi poole kõndima. Me jäime muidugi hiljaks ja juba kartsime, et peame kallima pileti ostma, aga see oli väikseim meie muredest. Uksel selgus, et sissepääsuks on vanusepiir 20, ja Michael on ju 19 veel...Pakkusin kiirelt välja, et lähme kõik koos Diva'sse, kui Jenny polnud sellega nõus. Meie läksime siis neljakesi Gigglinisse, ja nemad Divasse. Katie tahtis Willile Gigglinit näidata ja siis pidime ka Divasse minema neile järgi. Kokkuvõttes seda me ei jõudnudki teha. Ühel hetkel Katie ja Will läksid Divasse ja lubasid kohe tagasi tulla. Meie otsustasime omavahel et 7 eurone niisama väljaminek on meie jaoks liig mis liig. Jäime siis Gigglinisse ja istusime ja rääkisime juttu, kuni Katie ja Will tagasi tulid. Me tantsisime klubis palju, Katie ja Will ajasid mingit oma teemat seal koguaeg. Nagu ma ka Katiele rääkisin, siis oli Willil silmi ainult tema jaoks. See tegi meile Mikuga maru palju nalja kuidas nad oma asju ajasid seal, meie kumbki ei lasnud ennast sellest eriti segada. Suht lõbus oli ja nalja sai. Klubis oli palju meie ülikooli rahvast ja teiselt poolt ka. Enne kojuminekut käisime ka veel Katie ja Willi hotellitoas Sokos hotel Lappee's, see on Lappeenranta kalleim hotell. Maru ilus oli muidu, tuba oli veits nigel. Aga nalja sai palju. Voodisse maandusin kuskil 5 ajal...
Laupäev möödus kergelt puhates jälle eelnevast õhtust, Mikk isegi imestas, et ma ei vegeteerigi. Tunne oli mõnus, kirjutasin mõned meilid ja olin netis. Puhkasin. Õhtupoolikuks olin kutsutud Roy juurde. Kuna ilm oli mega siis otsustasin jalutada. Enne seda uurisin mis värkk on ja kuidas pean minema. Kerge ärevus oli sees, teised käitusid vähe kahtlustavalt. Siret ja Mikk vahetasid omavahel kirju. Natukene enne seda kui mina minema hakkasin ütles Mikk et ta läheb välja. Ma pakkusin, et ma lähen ka kohe, et lähme koos, tema aga vastas et meil teed niikuinii teised. Siis hakkasin midagi kahtlustama, ja siis kui nägin, et tema rätikud ja seljakott olid kadunud, siis oli olukord selge. Kui Roy juurde jõudsin siis olid seal kahed tuttavad jalanõud. Sõime pastat, käisime saunas ja vaatasime Home Improvementi ja Vantage Pointi. Oli maru õhtu, ma olin ainult jube väsinud. Siiski esimest korda elus oli mul kerge üllatuspidu...ja muidugi kogu õhtu jooksul ei lastud mul mitte midagi eriti teha, ei koristada, ega endale klaasi vett kallata...oli kergelt imelik, kuid samas lõõgastav. Õhtul sõitsime bussiga linna, kõndisime seal jala koju ja rääkisime sportautodest...
Täna oli väljas megailus ilm...lihtsalt suurepärane. Soe ja päikeseline. Hommikul ärgates oli kohe selline tunne, et tahaks õue. Ärkasin muidugi kl 11 ajal, ja kuna Mikk pole siin viimasel ajal eriti magada saanud, siis tema põõnas rahulikult. Kuna mul oli niikuinii vaja oma mõtteid korrastada ja Tossule kirja kirjutada hiilisin vaikselt meie toast välja söögituppa, tegin hea sooja tee kõrvale ja hakkasin kirjutama. Kirjutasin suht kaua ja pika kirja, kõigest ja mitte millestki. Kirjutasin kõik oma mõtted paberile, ja seda sai ikka maru palju jälle. Samas mõned asjad said enda jaoks natukene selgemaks mõeldud...Kiri tuli jälle oma 2 a4, homme panen posti siis jõuab enne mind Eesti. Kui kiri oli valma siis ärkas Jenny, rääkisime juttu, siis ärkas Mikk ja tegime omletti. See maitses hää...Laupa hommikul tegin mõnusa kanawoki, et saaks soolaseid pannukaid süüa. Seegi tuli üllatavalt hästi välja. Peale söömist ja kirja kirjutamist ja mässamist otsustasime minna välja kõndima. Käisime siin järve ääres sauna juures, sadamas, linnuses. Nägime palju kohti, mida polnud varem näinud. Mõnes kohas tuli kergelt nõme tunne, sest olin seal ka Philippe'iga jalutanud...kuid need mõtted peletasin kiirelt eemale. Täna tegime palju toredamaid mälestusi...
Tegime palju pilte jälle nagu ikka...väga maru õhtupoolik oli, üks toredamatest siin. Ja siis tulime koju, sõime kõhud täis ja jälle oli hea olla...
Nüüd tegin netis väheke researchi selle kohta kuhu vanematega minna. Lappenrantas läheme kindlasti linnusesse ja vaatame kirikuid, ja sadamasse muidugi. Imatras on ka paar kohta, üks maru ilus hotell ja isegi veel mingi kindlus. Eks näis mis saab, reedel arvatavasti peame siin õhtul sünnipäeva ja laupäev on aega siin ümbruskonnas ringi vaadata. Pühapa hommikul kojusõit...veider.
Eile jätsime Katiega hüvasti suht, kuigi väike võimalus on, et me näeme pühapäeva hommikul Helsinkis enne laevale minekut. See oleks tore, Katie on lühikese ajaga väga kalliks saanud, samuti Jenny. Neist on raske lahkuda...Katie on oma ema-isaga ja Williga praegu Eestis Tallinnas. Ma usun, et neil saab seal tore olema...
Nädal veel kallikesed...Igatsen teid!
Muahh*)

Ja nüüd olengi vana...:)

Juba teist päeva olen 22. Mingit erilist tunnet ei ole ütleme nii...Et nüüd vanem oleks...
Kolmapäeval oli siis viimane International dinner. Meie olime jõhkralt plaaninud sinna inimesi kokku ajada, leppisime Isabelle'iga kokku, et ta tuleb ka ja räägib veel inimesi kaasa. Nad jäid sinna veidi hiljaks ja mina olin juba nukker, et nad ei tulegi. Kuid Tomas oli mulle Facebook'i kirjutanud, et ta kindlasti tuleb. Ja lõpuks nad tulidki. Muidu oli seal seltskond suht sama, Teemu oli jälle seal ja siis mingid uued Iraani poisid. Kes nägid suht rõvedad välja ja tegid nõmedaid nalju...Mõttetu! Ja siis oli üks vene tüdruk, kes eksponeeris oma "piimariiulit" niipalju, et kujutlusvõimele eriti ruumi ei jäänud. Isegi meil, naistel oli raskusi mujale vaatamisega. Muidu oli õhtu tore ja lõbus, mängisime mõningaid mänge jälle. Mõnna oli! Pärast õhtu lõppu kuskil kaheksa ajal jäime Isabelle'iga juttu rääkima ja siis otsustasime minna linna kuskile pubisse, kuna neil oli ka aega. Läksime siis kohta nimega Pub 55. See oli tore koht, selline väike ja vaikne. Istusime, jõime õlut-siidrit-mahla ja rääkisime juttu oma paar tundi. Väga lõbus ja lahe oli. Pärastpoole oli endal vähe kahju, et me nendega varem ei hakanud väga suhtlema. Mina Isaga Facebookis küll kirjutasin, kuid ei midagi erilist. See sama õhtu kui klubis Philippe'iga kokku põrkasin, siis oli tema tegelt nendega peol. Nägin pilte mis enne tehtud olid Facebookis. Ja siis nägin ju Tomast ja Adamit ka ja nad tahtsid mind puruks kallistada. Ja siis mingi hetk, kui Philippe oma sõpradega rääkis siis vahetasime Tomasega Skype'i nimesid ja värkke. Ja siis hakkasime nagu veelgi rohkem suhtlema. Tomas ja Laura, kes olid ka meiega kolmapa pubis on Leedust, Kaunasest. Ja nad on mõlemad väga toredad. Jube toredad isegi...Igaljuhul kui kolmapäeva õhtul kell juba hiliseks sai siis nad pidid hakkama koju minema ja siis mõtlesingi, et kahju, et meil nii vähe on siin veel aega jäänud. Et tahaks veel nendega tšillida ja hängida. Meil oli ju väga tore. Järgmine nädal läheme teisipäeval Isabelle'ile külla. Ta lubas meile prantsuse kööki pakkuda. Loodetavasti tuleb sellest tore õhtu. Eile kutsusin nad oma sünnale ka aga Tomasel on täna-homme üks konverents ja ta on ära ja Isa sõitis täna Hämeenlinna. Kahju muidugi, kui järgmine nädal teeme veel nende jaoks aega...

Lauraga Pub 55-s...

Laura, Isa ja Mikuga...

Veits imelik pilt Tomase, Miku ja Isaga...
Eile öösel ma ei maganud üldse. Passisin üleval ja vähkrlesin...Hommikul helistasid em-is kl 7, ja laulsid mind üles. Rääkisin nendega natukene ja samal ajal ajasin ka Miku üles. Pärast nende kõnet jäin uuesti magama ja siis alles kl 8.30 tulid naiskad ja Mikk mind üles laulma. Nad olid maru vaiksed ja ma ei kahtlustanud midagi. See oli väga armas. Sain 10 pikka punast roosi, mis praegu meie söögitoas laua peal ilutsevad....Nummikas!
Päeva jooksul sain palju sõnumeid, nii eesti kui ka soome numbrile. Roy oli esimene, kuid see oli veits ebaaus, sest ta saatis sõnumi juba kl 00.24. Aga siiski oli see armas. Õeke helistas ja Inxuke ka helistas. Ullult armas oli...Merja saatis ka sõnumi ja see oli hea üllatus. Hommikul sain Tossu kirja ja kaardi kah. See tegi tuju kohe nii heaks, et särasin kogu päeva. Kuigi päev tööl oli maru raske. Ja siis kui koju jõudsin siis kartulid olid keetmata ja hakkasin kohe kooki tegema. Mis tuli suht hää...mõnusalt selline...kakaone ja sokolaadine. Seda söödi suht palju! Ja kartulisalat läks ka nagu soe sai...see oli mõnna ja siis viinerid ka kõrvale. Tõeline sünnipäevatoit!! Muidu oli õhtu tore ja naljakas ja lahe. Sain isegi kingitusi...Jenny ja Katie kinkisid mulle pildiraami ja väikse märkmiku ja meganummi kaardi. Roy kinkis mulle kaardi, mille esitamisel ma lähen homme nende ühikasse nö. Dutch treatmentile...Ei teagi mis see endast ette kujutab. Marin ja Thijs tegid mulle ühe minu kõige lemmikuma kingituse, mõnus käsitöö kaart ja seal olev väga vaimukas tekst. Ja sis pakk, milles sisaldusid minu mõlema fetiši leevendused: sokid ja kupong, mille esitamisel saan vaadata Thijs'i habet ajamas. See oli väga maru kingitus ja läbimõeldud ja täiesti minulik... Väga maru, nad mõlemad said selle eest ühe sooja kalli!! Õhtu möödus suht väsinult ja mingil hetkel tekkis ikka väga karm paarikeste teema ja mul viskas üle. Eemaldusin mingiks hetkeks seltskonnast, et hinge tõmmata ja siis läksin sinna tagasi...Kuna olin ikkagi ju sünnipäevalaps. Õhtu lõppes suht varakult ja lõppes sellega, et meie Mikuga laulsime söögitoas kahekesi Dagö't.
Eile jõudsid Katie vanemad ja Michael (Jenny mees) ja Will (Katie venna parim sõber ja Katie hea sõber) siia peale väikest seiklust. Kuna nad läksid alguses vale rongi peale ja siis jõudsid alles hilja õhtul siia. Õhtul saime Michaeliga tuttavaks, ta on väga tore, kuid tema inglise keelest on kohati raske aru saada. Samas naiskadega oli samuti alguses, nüüd on kõik ikka väga arusaadav...ja Jenny räägib ju eesti keelt juba...Maru! Täna peale tööd saime ka Katie vanematega tuttavaks ja Will'iga...Nad on väga toredad...Katie isa ja Will'iga rääkisime köögis juttu oma pool tunnikest...Nad lähevad pühapa Eestisse Tallinnasse...See on niii maru, Katie saab Eestisse minna!!Sitaks lahe ütleks ma isegi..Ja pühapa tuleb ta meid laevale saatma Helsinkisse. Ma ei suuda uskuda, et vaid nädal on jäänud...Täna läheme veel ühele pubitiirule ja siis Giggling'isse vist. Eks näis...
Nüüd soojendama, täna Inglise rahvaga peole...:P

Moikka!;)

Täna on juba teisipäev...

Ja nii ongi. Kahe päeva pärast saan ma vanaks. Viimane taks ju, öeldakse!
Laupäeval me puhkasime siin terve korruserahvaga. Õhtupoolikul läksime siiski Katiega jalutama, kõndisime Prismasse poodi. Niisama seuraama, meil oli sinki vaja, et pühapäevahommikut mõnusa omletiga alustada. Kõndisime poes oma pool tundi ringi, vaatasime asju ja uurisime elu. Ostsime kokkuvõttes posu asju ja mõtlesime, et tegelikult tulime ainult singi järele. Teepeal niiminnes kui ka tagasi tulles kuulasime muusikat ja rääkisime maailma asjadest. Maru tore oli, jutlesime kõigest mõtekast ja mõttetust. See oli üks tosi kiva jalutuskäik...Ja väljas päike ka säras ju...
Püapäeval me ei teinud jälle palju erilist, puhkasime ja siis tegime kõva trenni õhtul. Roy tuli siia ja siis läksime korvpalli mängima. Seekord tegime asju vähe teistmoodi. Me vahetasime paarid, mina olin Royga ja Mikk Särtsuga. Esimese võistluse me võitsime Roy'ga, siis kui aga mänguks läks siis olime hädas. Alguses meil kuidagi vedas korvidega, kuid siis jäime nagu toppama kuskile. Ja kokkuvõttes mina ei teadnud 80% ajast mida ma teen. Aga me mängisime. Ja me kaotasime... Mikk lükkas mängu lõppu koguaeg edasi. Alguses oli mäng kümne punktini, siis kui meie olime 11:5 juhtimas, siis lükkas ta edasi selle 15 punktile, ühel hetkel sai sellest juba 20 punkti kui meie olime 17: midagi juhtimas. Ja siis kui meie juhe lõplikult kokku jooksis, siis muidugi saime me haledalt pähe. Roy võitjahing sai kerge löögi, õigemini meie mõlema võitjahinged. Peale mängu ei olnud eriti hea tunne, midagi nagu kripeldas sees... Pärast tegime mitmekordse vabakatetiiru ja siis viskas Mikk veel hunniku kolmeseid ja mina olin palliplika. Pärast oli mõnus väss ja hea kõva trenni tunne.
Uus nädal Fysiowires algas rahulikult, eile oli mul 3 massaaži, täna 2. Nädala lõpuni on mul 2-3 klienti päevas, ehk siis saan rahulikult oma asju ja oma patsiente teha. Ehk saan nõelravi ka, Mikk täna sai. Mul on veidikene rohkem tööd tavaliselt kui tal. Samas ega see mind väga ei morjenda, niisama passida oleks peaaegu sama nõme. Eriti veel üksi niisama passida, kui me Mikuga koos passime siis läheb aeg ikka kõvasti kiiremini. Muidu on inimesed seal ikka iga päevaga järhest toredamad ja ma saan palju soome keelt rääkida. Koguaeg tahaks nagu midagi öelda, aga paljusid sõnu ikka ei tea. Ja arvatavasti räägin väga vigaselt aga kõik on maru arusaajad ja aitavad ja õpetavad. Täna Marke (meie juhendaja ja Fysiowire omanik) küsis mult mida ma suvel teen. Ja kuna ma lõpetan kuupäevaliselt ja värkki. Mul oli kerge üllatus. Ma ei hakka sellest midagi siin leiutama, eks näis mis elu toob. Võib-olla saan ühe tööpakkumisegi...
Praegu erilist kojumineku isu ei ole, siin on maru kevadiseks läinud ja maru ilus on. Tahaks veel mingiks ajaks siia jääda. Kuidagi maru armsaks on saanud, minu järjekordne kodulinn!
Homme on meil siin viimane International evening ja ajasime sinna mingi julma rahva kokku. Mina rääkisime Isabelle'iga, ja kirjutasin Tomasele ka, et tahaks teda seal näha. Ja siis et nemad võtaks Adami ja Yanina ja kõik teised ka kaasa. Hullult tore oleks neid kõiki veel enne ärasõitu näha. Loodetavasti tuleb homne õhtu mõnus, see kuluks ära...Tuleb Itaalia õhtu, unistame siin kõik ühest rammusast pitsast. Järgmine teisipäev kutsus Isa meid enda juurde külla ja lubas meile prantsuse kööki teha, see oli maru üllatus. Oleme kohe kindlasti minemas, ma usun, et see saab maru lahe olema.
Laupaks on Roy'l mulle sünnipäevakingituseks vist mingi plaan. Ta ei nõustunud mulle ütlema, mis see endast kujutab, ainult vihjas midagi hämaselt. Eks siis laupa saan teada...

Nüüd olen kuri...ja hakkan koristama. Ei suuda enam neid tolmurulle vahtida päev läbi siin... Ja põrnitseda seda nõmedat arvutiekraani ja vaikida, kuigi ma tegelt tahaks rääkida, naerda, laulda, röökida, ümiseda...

Järjekordne vegeteerimispäev....

Mnjahh...mis siis viimastel päevadel on juhtunud...Suht palju tegelt. Praksis on meil läinud ikka nii nagu enne, vahepeal teeme tööd ja vahepeal passime lihtsalt niisama. Samas ega väga ei kurda, vähemalt teeme midagigi kasulikku. Neli tundi päevas väsitab samas ikka suht ära küll, ei ole midagi öelda. Eriti kui sul on massaažis mõni lihamägi, millest isegi 45 minutiga läbi ei murra...
Vahepeal jätkus siis Philippe saaga, ta tuli tagasi Vaasast, kolmapäeval vist kutsus mind linna ja peole aga kuna ta saatis sõnumi alles kl 23 ajal siis mina ei viitsinud enam kuskile minna. Ja siis sõnumineerisime vähe. Igaljuhul ma pakkusin välja, et me võiksime kokku saada neljapäeval ja jalutama minna. Kuid tegelikult me seda enam teha ei saanud, kuna ta läks juba kl ühe ajal päeval Tamperesse, kust ta reedel läks lennukile. Meie hüvastijätt oli põgus ja nagu ilmselt juba arvata võis oli see sõnumi teel. Mõnes mõttes võibolla oligi see parem, veidikene kergem, kuid tuju oli ikka peale seda suht täbar...
Kolmapäevaste heade uudiste ja neljapäevase kerge kassiõhtu järel otsustasime, et nüüd tuleb reedel pidu. Ja nii tegimegi. Naiskadega tegime ennast jälle ilusaks, hävitasime natukene Eestimaist kesvamärjukest ja läinud me olimegi. Minu eesmärk oli lihtsalt ennast jalutuks tantsida...selle saavutasin. Öösel tõmbasid säärelihased ikka rohkem kui korra krampi...
Praegu on selline tavaline vege-päev, kõik tsillivad niisama netis, või puhkavad kuskil. Mina isiklikult käin ringi veepudeliga (mis minu puhul on vägagi tavaline peale ükskõik missugust alkoholikogust) ja üritan seedida lõunaks (hommikusöögiks) söödud pannkooke. Tundub nagu peaks midagi asjalikku tegema, aga väga ei viitsi. Homme hommikuks tahaks teha omletti, kuid tundub, et peab poodi singi järele minema...Samas välja tahaks minna küll, eks peab kellegi kaasa sebima..
Em ja Is tulevad siia siis 25.aprillil ja siis möllame siin ringi paar päeva. 27.aprillil hakkame vurama tagasi Maarjamaa poole.Karm, ma ei taha kuhugi minna...Ja Katie ja Jenny ma võtan kaasa koju...Ilma nendeta ei oska üldse enam olla juu...:)

5 päeva veel....:)

Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub...

Kerge Dagö ülekoormus on hetkel küll, aga "Veider" on ikka väga maru laul. Lihtsalt lummab karmilt. Võtab enesega kaasa lendama...Plaat on kokkuvõttes ka täitsa tore ja täitsa ribadeks kuulatud juba meil siin...Ja plaadiümbris on niii nummi, et võtaks kaissu... Möödakarvapai...Nurrrrrr....
Tegelt võiks nüüd juba rääkida ka meie uuest praktikakohast Fysiowire aka "Platseebocenter". Ehk siis kõige meeldivam koht üldse patsientidele, nad ei pea seal mitte lillegi liigutama. Tulevad pool tundi enne "teraapiat" (loe: massaaž) sinna, joovad kohvi/teed, söövad küpsiseid, siis saavad tund aega "teraapiat" (loe: massaaži), siis joovad jälle kohvi/teed, söövad küpsiseid. Maru paik ju, väga lebo värk. Tegelt on nii, et meie esmaspäeva hommik seal algas suure hulga passimisega. Meiega tutvuti, meist kõnniti mööda paar tundi, nagu potililledest. Lõpuks saime juhendaja Marke ühte "passengeri" (loe: patsienti) vaatama minna. Ja nägime mida ta teeb. Ja siis sain mina oma esimese patsiendi, kellele tegin massaazi üksi. Ja nägin kuidas Marke talt elektri pealt ära võttis. Eile oli meil vähe asjalikum päev. Hommikul saime kohe enda patsiendid, saime massaaži teha ohtralt, panna sooja ja elektrit. Nägime kuidas Marke pani nõelu ühele tädile. See oli friiki... Nägin palju lõigatud õlgu, ja minu päeva viimane patsient oli Alzheimeriga ja tal oli veel rinnavähk ka olnud, ning temaga oli veidi raske suhelda. Kuid sain hakkama, Marke sebis ka seal vähe. Täna läksime hommikul kohe meie Jalaterapeudi Elinaga kaasa ja saime näha mida tema teeb. Ta on väga tore ja asjalik ja räägib inglise keelt ilusti. Tal on kabinetis podoskoop, kergelt selline asjalikum. Ta teeb inimestele tugitaldu ja soovitab tugisukki ja teeb veel igast muud värkki. Muide paar tugitaldu Soomes maksab arvake kui palju?...nimelt 220 eur'i.Mõnus ju! Täna saime veel Mikuga koos ühe patsiendi, ühe vennikese, kellel oli küünarliigestes valud. Panime talle elektrit ja tegime ultraheli ja siis Mikk tegi massaaži. Õhtupoolikul oli mul üks miljoni probleemiga tädike "teraapias".
Viimased päevad on kuidagi möödunud kojuminekumõtetes. Imelik lausa, 3 näd veel, isegi vähem. Ja järgmine nädal ma saan aasta vanemaks jälle...Karm, mulla alla peaks juba ronima, nagu Mikk täna ütles. Plaanin kerget õhtusööki või vähemalt kindlasti ühte suurt ja rammusat kooki. Kuid ootame-vaatame, mis mõtted tulevad.
Täna kui hakkasime Fysiowirest koju minema siis sadas väljas laia lund. Ehk siis lörtsi. Ja väljas oli väga märg. Mhh...kevad tule juba!!
Uudistest lugesime, et üleeile oli Eestis juba esimene äikesetorm. Nüüd saab maas istuda kallikesed!
Tänane hommiku algas veel eriti toredasti, läksime Mikuga alla ja möödaminnes vaatasin meie postikarpi. Seal oli mulle üks kiri. Värisevate kätega võtsin ümbriku, keerasin selle ümber ja avastasin oma Tupsu käekirja seal. Avasin ümbriku, võtsin välja nummika kaardi ja lugesin äreva tundega kirja hoolikalt läbi. Nii hea tunne oli selle pärast kohe, mõnikord on õnneks niivõrd vähe vaja...

Kallistan!

:)

Minu meelest vastab tõele lause, et paljud inimesed suudavad sind naerma panna, kuid tõeliselt tähtsad inimesed suudavad sind ka kurvaks teha.
Täna mõtlen ma, et meeletult tore on kui tõeliselt tähtsad inimesed sind naerma panevad...
Nii võikski ju koguaeg olla...vähem kurbust ja rohkem naeru...
...Ja palju rohkem kallistusi!!!

Sina kes sa seda praegu loed, kas sina oled täna kedagi juba kallistanud?Kui ei siis seda viga annab kiirelt parandada...Läks! :)

Pea valutab nutmisest ja igatsus on peal...

Käisime täna naiskadega kinos. Tegelt pidime minema juba eile kuid tüdrukud teadsid valet kellaaega filmil ja siis me ei saanud eile minna. Läksime täna ja oi kui rahul ma olin et me läksime. Film oli "PS.I love you" (emps ja paps, kui kinno tuleb minge vaatama!), täielik naistekas, niiii armas, et jube. Nutsin terve filmi, aga samas Katie ja Jenny nutsid ka. Pea siiamaani valutab...Mikk jäi külmaks nagu tavaliselt, sealt ei olegi vist erilist emotsiooni kunagi oodata. See oli nii kurb ja samas nii naljakas. Ja muidugi Gerard Butler (emme kui sa loed seda, siis tema mängis Ooperifantoomis ka, Fantoomi) mängimas kohutavalt kobedat emotsionaalset ja musikaalset iiri meest. Uuuh...see oli ilus. Ja siis muidugi Jeffrey Dean Morgan (empsu, see on see megakobe meeletult ilusa naeratusega mees Grey Anatoomiast, mäletad, see meie lemmik!), kelle roll mulle just eriti ei meeldinud seal, kergelt sunnitud Iiri aktsent aga liiga kobe naeratus, mis paneb mind alati sulama...Maru, nüüd naudin selle filmi järelkaja...Koguaeg oli tunne, et tahaks kellegi käest kinni hoida selle filmi ajal...Mhhh...
Reedel olin kergelt hämmingus...Hommikul ärgates sain Philippe'ilt pika ja väga armsa sõnumi ja jäin juba õhtut ootama. Nende juures pidi pidu olema ja siis enne planeerisime minna kinno koos. Ja siis päeval sain äkki sõnumi, et ta sõidab Vaasa oma sõprade juurde. Mõnes mõttes sain aru, sest tal on veel ainult mõned päevad jäänud siin ja ta oli seda juba ammu planeerinud. Lihtsalt mina olen uus lisa tema plaanides. Igaljuhul ta on seal näd vah-ks, tuleb tagasi homme õhtul või esmaspa. Eile rääkisime kuskil 20 min telefonis, niisama mitte millestki ja kõigest...
Praktika viimane päev läks suht hästi kuigi venis kergelt. Päeval kirjutasin nii:
Täna läksid juba koju Matti ja Esko, varsti läheb ka minu pt. Aaro. Hullult nõme, ja täna on minu viimane päev siin. Täna on siin kuidagi maru vaikne, kõik tulevad või lähevad, veider, väga veider. Ja kõik vaatavad mind nagu suurt pühademuna. Meie arst Heikki mugib kahe suupoolega minu kakao kooki ja möllab patsientide paberitega. Satu ütles mulle, et kui ma füsiona tööd ei saa siis võin pagarina tööle hakata... :) Eile oli väga kahju kui pidin Marjaga hüvasti jätma, tema oli ikka nii maru ja minuga alati nii sõbralik. Tema järele hakkan vast kõige rohkem igatsema. Samas siin on tegelt nüüd juba kõik toredad. Tunnike veel siin Kuntokartanos...
Kokkuvõttes polnudki nii kahju ära minna sealt. Enamasti on rohkem kahju. Satuga jätsime ka hüvasti kuid küllaltki külmalt, ta nimelt arvas, et mul oli enamus ajast igav. Ma üritasin olla viisakas ja ütlesin, et ma sain tohutu keelepraktika ja kõik muu oli ka väga lahe. Mis oli mõnes mõttes ka õige, ainuke asi mis mind piiras oligi ju keel. Muidu ma oleks kõike seda ammugi osanud ja teadnud mida teha... Pärast jalutasin terve tee jala koju. Maru oli, päike säras ja väljas oli soe, tunnikene kõndimist, hea jäätis, kevadelõhn ja linnulaul. Kui haigla juurde jõudsin ja meie ühikat kaugelt vaatasin, siis tuli täielik mõnus soe tunne sisse. Meie kodu...
Praegu on kergelt karm tuju...see on sellest filmist, kerge melanhoolia on pääl. Ikka väga jõhkralt oleks praegu ühte kallit vaja...:(

Emban!

Tegelt ka ma pole laisaks muutunud...ausõna...

...vaid viimastel päevadel on nii palju juhtunud ja aega on olnud täiesti null. Karm värkk, vässu on juba oi kui suur. Homme on viimane päev Kuntokartanos ja täna oli juba suht kass. Ei taha sealt nüüd ära minna enam, sest ma juba räägin ja oskan ja teen nii palju ja saan kiita. Kõige nõmedamal ajal saab mu praks seal läbi. Täna jätsin juba Marjaga hüvasti, sest tal homme vaba päev ja ma ei näe teda ja siis tänasin teda kõige eest ja ta oli nii armas ja kallistas mind kõvasti. Ta on väga tore ja hea füsio. Kuid tema spetsialiseering ongi geriaatriline füsioteraapia, seepärast ta vanakestega nii hästi sobibki, ja talle nii kohutavalt meeldib see mida ta teeb. Seda on nii maru vaadata! Peale seda tuli pisar küll silma, eks ma homme siis ulun seal kohapeal Satuga.
Mis siis vahepeal muud on juhtunud. Vastus sellele küsimusele on ilmselt Philippe. Vahepeal oli mul siin üks blogi sissekanne, mille ma küll kiirelt maha võtsin, sest otsustasin, et see pole siiski kõigile. Kui viimane kord emaga rääkisin, siis ta oli seda muidugi lugenud ja pidas vajalikuks oma emaarvamuse välja öelda. Hetkeks mõtlesin, et misasssja...Ja siis teisel hetkel mõtlesin, et noh hea küll, ta on ka ju ainult inimene ja hoolib. Muidugi veider on, et mu ema ja isa loevad ka mu blogi iga päev, kuid samas... lugege aga kallikesed, siis vähemalt teate mis meil siin toimub ja mida teie tütar (õde) teeb ja mida mõtleb. Kallistan muide teid ka maru kõvasti!!!
Niipalju siis, et Philippe'iga oleme suht palju koos aega veetnud, esmaspäeval rääkisime poole ööni msn'is kõigist maailma asjadest, teisipäeval oli ta siin peale võrkpalli ja mängisime Yahzee'd ja tsillisime niisama. Eile käisime linnas õhtul, istusime ühes lahedas pubis ja jõime Belgia õlut ning hiljem käisime linnuse juures jalutamas. Ta lendab koju 11.aprill...Irooniline kas pole? 8 päeva veel...
Praktikast siis sellel nädalal niipalju, et esmaspäeval olen oma märkmikusse kirjutanud nii: minu patsiendil läheb hästi, tema parema käe jämemotoorika paraneb iga päevaga, kõnd on küllaltki turvaline, väsib siiski kiiresti, tähelepanu häirub ikkagi veel, kuid ta kuulab mind ja mida ma käsen tal teha. Paha on see, et ma ei saa teda eriti sõnaliselt abistada, kuna ei oska nii hästi. Siiski tunnen, et tal läheb paremini, kui hiljem läheme trepile eks siis näis kuidas tal seal läheb. Tahaks saada tasakaalu paremaks nii kõnnil kui seismisel ja seda turvalisust siirdumisel ja kõikidel liigutustel sujuvust, et liigutused tuleks vähem inertsist. Teuvoga pidin minema välja terrassile, kuna homme on ta koju minemas. Maru oli! Veikko tuli ka ja Risto. Istusime väljas päikese käes. Alguses oli Satu ka, kuid ta läks varsti ära. Siis jäin poistega üksi, rääkisime juttu Veikkoga, ta küsis minult palju küsimusi. Vastasin talle rõõmuga oma vigases soome keeles. Kuid polnud hullu, sain hakkama. Isegi maru oli, pärast talutasin nad mõlemad tuppa ja voodile. Teuvo lähtee huomenna kotiin ja Veikko torstaina.
Teisipäeval sain tegeleda Aaroga ja õhtupoolikul Terhoga ka. Päev läks üldiselt hästi ja pärast olin sigaväsinud. Õhtul tegi Mikk veel omaarust aprillinalja ka ja mina jäin muidugi uskuma. Karm...
Eile oli meil tööjuures kiire ja patsiente palju ja teha palju. Olime Satu ja Sirpaga. Mina sain endale kolm patsienti, minu Aaro, siis veel Terho ja siis veel uus vennike Jorma-selkä leikkatu. Teda olin eelmine päev Satuga koos käinud kuntoutumas ja siis järgmine päev sain tema endale.
Kolmapäeva kohta olen kirjutanud:
Tähelepanekud:
Sirpa läheb alati suitsetama raamatuga. Ja iga kord ma mõtlen miks. Ja minu üliaktiivne kujutlusvõime muidugi mõtles välja miks, tal on raudselt raamatu sisse suitsude jaoks auk lõigatud ja siis ta läheb sellega koos suitsetama. Tahaks samas teada, kas see vastab tõele...:)
Ja Risto sööb iga päev mingit vaniljepaska, mida on pool kilo, tundub, et see on magus. Ja siis ta käib ringi rahka vuntsid ees. Müstika...:)
Johannna on tore, kuid ta pole just kõige kirkam kriit karbis nii mulle tundub. Samas on ta sõbralik ja jutleb minuga ja see mulle meeldib, see ongi kõige tähtsam.
Täna on veel kolm korda vaja asjalik olla: korra Aaroga, korra veel Terhogaja korra Jormaga. Seda viimast kardan enim, sest temaga pole ma väga tegelenud, eile nägin teda esimest korda üldse võimlemas. Niih, eile läksin peale võimlemist kohe koju ja ei jõudnud eriti midagi kirjutada. Jormaga läks hästi, ta mäletas kõiki harjutusi ja paar uut näitasin talle ka. Ta sai aru kõigest ja minu meelest läks meil hästi. Kõndisime küünarkarkudega ja seegi läks hästi. Aina vastakainen käsi ja vastakainen jalka mene yhteen...
Täna kirjutasin nii:
Eija käis täna siin ja muidugi tuli minuga rääkima siis ku ma Aaroga kõndisin. See oli nõme. Ja muidugi see, et tal on meile ainult kaks kohta, Fysiowire's, läheme tema juurde Ma 7.4. kello 9.45. Täna saan "häid" uudiseid koju viia! Täna oli siin maru rahulik, rahvast jääb vähemaks ja meil ei ole eriti palju teha. Aeg venib ja maru vässu on olla. Varsti lähen Aaro juurde ja siis võibolla veel Terhoga maid jagama. Temaga on igavene jama, ta on laisk ja kuna tal on kaalu nii palju, siis ta on kogu aeg nii väsinud ja passiivne. Teda on vaja motiveerida väga palju ja see on raske kuna ma ei oska ju väga. Kui kedagi ei ole mukana, siis on veitsa kergem teha temaga. Täna oli Marja mukana ja siis ma olin alguses suht sõnatu, ei osanud miskit öelda, kuid võitlesin ennast välja sellest pasast. Küllaltki edukalt ma usun...Pean hakkama Eijale päevikut kirjutama jälle....jamps...
Jamps ja Harrile on ka veel asjad tegemata, täiega süümekad on. Täna kirjutan talle ja küsin kas saame maanantaina kokku ja arutame kõik läbi ja enne küsin Eijalt kas meil siis esmaspäev on vaba.
Matti, meie ainukene inglise keelt kõnelev patsient ajab muga koguaeg juttu, kogu aeg räägib midagi ja mässab. Teeme nalja koos ja ta küsib mult asju ja palub mult abi. Tegelt ta on tore kuid väga pretensioonikas. Kogu aeg peab kõik olema tipp-topp. Täna tuli talle üks sõber külla, ja ma läksin koos temaga lifitga üles. Pärast läksid nad välja, tegin neile uksed lahti ja aitasin Matti trepist alla. Tema sõber tegi mulle mitu korda silma...:S. Põgenesin, saatsin Risto välja nende juurde. Kui ta tagasi tuli siis ta tuli minu juurde ja muigas. God dammit neid mehi!!!:)
Nüüd varsti tuleb Roy siia ja ma saan oma massaaži mille võitsin kihlveoga, ehk lähme kõik enne trenni kah! Ja sis õhtul küpsetan koogid homseks, või siis võibolla ainult ühe koogi, sest tundub, et teises linna otsas juba valmib üks kook minule homseks kaasa...
Elu pikk sissekanne tuli ikka!
Head lugemist!

Moikka!;)

Hetkel mil sa seda kõige vähem oodata oskad, virutab elu sulle kõvasti jalaga tagumikku, kuid mitte alati halvas mõttes...:)

Eile läksin tüdrukutega peole ja olen rahul, et läksin. Väga rahul! Nad on ikka niii jubedalt toredad, et tahaks nad puruks kallistada. Meil oli väga tore siin enne valmistuda ja siis hakkasime minema. Läksime veel ühe nende sõbra juurde korterisse, seal oli maru palju väga toredaid inimesi. Sealt läksime Gigglinisse. Ja siis kui esimest korda tantsuplatsile läksime, sain vaid korraks ringi vaadata ja selja keerata ja seal oli Philippe. Ta oli oma lõputöö valmis saanud... Ütleme nii, et sellest hetkest peale lahkusime üksteisest vaid paariks kiireks hetkeks. Teda oli väga tore näha... Detailsem peokirjeldus tuleb siia võibolla veidi hiljem. Praegu on kõik nii värske ja ma tahan selle üle veel mõelda natukene. Praegu on Philippe Venemaal, Peterburis, ta kirjutas oma tööd millestki ärist ja venemaast. Täna-homme tuleb tagasi...Ootame-vaatame...
Eile oli peol niii palju tuttavaid, Laura Leedust ja Isabelle, Adam Poolast ja Tomas Leedust, kes mõlemad tahtsid mind puruks kallistada. Ja igast muud rahvast veel, maru lahe kodune tunne oli. Nagu Club Tallinnas või Illusionis oleks ringi kõndinud.
Praegu on tüüpline peojärgne päev, kerge vegeteerimine, kõik passivad oma arvutites, Jenny magab, kuna tal pea valutas. Mina tahaks aga meeletult välja minna, sest päike särab ja värkki. Eks näis kas see õnnestub!

Moikka!;)

Päike loojub ja hing on rahutu jälle...

Täna oli siis see päev, kui Kuntokartanos oli täielik õpilaste võim. Või siis Minu ja Risto võim. Isegi meie kolmas füsio Sirpa hoidis kaugele eemale. Johanna tuli ka meile appi, tema on meie lähihoitajaopiskelija. Sirpas ei ole muidugi erilist juhipotensiaali, ta ei tahagi kedagi käsutada. Ja muidugi on temaga kergelt raske suhelda, kuna ta ei kuule hästi. Ja ta teeb kõiki asju omamoodi, üks asi mis mind häirib natukene on see, et ta ei lase patsiendil palju ise teha, ta siirdab neid ise ja sikutab, Marja ja Satu alati lasevad patsiendil endal pingutada. Ja Sirpa teeb suht alati samu harjutusi. Inimesena on ta kindlasti väga tore. Siis kui Satu veel seal oli siis ta õpetas mulle ja Satule viipekeele tähestikku. See oli maru. Täna pidime me Ristoga tegema harjutusprogrammid minu patsiendile Aarole ja Terhole. Alguses aitas tema mind ja pärast mina teda. Tugeva ja otsekohese Eesti naisena ütlesin ma kohe kõik välja, mida ma mõtlesin tema harjutuskava kohta ja tema Soome mehele omase tagasihoidlikkusega kuulas mind ära, mõtles kaasa ja võttis minu arvamust arvesse. Sain talle näidata, et ma väga loll ei olegi. Ei teagi nüüd kas minust oli temale kasu või käisin ma talle lihtsalt pool tundi närvidele. Kokkuvõttes rääkisime täna Ristoga rohkem kui kogu nädala jooksul. Täna ta avanes ikka täielikult, koguaeg küsis midagi minult, rääkisime pikalt ja laialt maast ja ilmast ja merest. Me räägime muidugi lahedasti, tema küsib soome keeles midagi, mina vastan inglise keeles, tema räägib midagi soome keeles ja kui mina naerma hakkan siis ta räägib seda sama inglise keeles. See on armas, et ta üritab, ta oskab inglise keelt küll, kuid arvatavasti ei julge rääkida. Ta on väga tore ja mõistab nalja ka tundub nii. Ja ta teab Veerpalut, täna sattusime suusatamist vaatama koos ja siis ta küsis mult et kas Verps veel suusatab. Siis rääkisime Verpsi põlvest ja sellest, et hooaeg on peaaegu läbi. Siis ta rääkis mulle, et peale siin lõpetamist läheb ta tuletõrjujaks õppima. Et siis tuletõrjuja töö kestab 24 h ja siis on 3 päeva vaba ja ta saaks teha kahte tööd korraga. Ja et ta tahab tegeleda spordifüsioteraapiaga, ja et ta on pärit Ida-Soomest, siit kuskil 300 km eemalt. Vahepeal tundub, et ma olen osav...panen inimesed rääkima. Ja muidugi on alati tore kedagi tundma õppida, ma olen täielik inimestesõltlane! Pärast tööpäeva lõppu, kui tema oli juba lõpetanud, küsis ta, et kas ma lähen nüüd koju . Mina naeratasin ja ütlesin, et mul on bussini 25 min aega. Ja tema pakkus, et ta võib mu koju ära visata. Mis mul selle vastu sai olla. Autos rääkisime veel maast ja ilmast. Mul on lahe praktikapartner!
Täna hakkasin ka meie lähihoitajaopiskelija Johannaga pikemalt rääkima. Ka tema on väga tore ja räägib minuga inglise keeles. Temaga rääkisime ka mingi megad jutud maha. Mulle hakkab seal järjest rohkem meeldima. Oma patsiendiga läheb mul hästi, ta areneb iga päevaga. Mõni päev on samas jälle parem, mõni halvem. See nädal tuli meile üks ästi suur ja pikk mees nimega Matti. Kuskilt naistelt ma kuulsin, et ta pidi inglise keelt rääkima. Ei tahtnud seda eriti uskuda, kuna ta on ka väga vana. Ta on muidu Risto potilas ja täna kui läksin vaatama, kus Risto on siis nad tulid mulle vastu ja Matti rääkis minuga inglise keeles. Ma olin vaimustuses, ta ütles mulle, et ma võingi temaga inglise keeles rääkida edaspidi. Ma vaimustusin veelgi. Siis ta ütles,et tal on Eestis palju sõpru. Siis ma olin veelgi rohkem vaimustuses. Pärast Risto rääkis mulle, et Matti on mitu aastat elanud Aafrikas ja reisinud maru palju ja sellepärast ta arvatavasti räägibki inglise keelt. See oli maru....
Täna olen väsinud, kuid Jenny ja Katie kutsusid mu kaasa peole nendega. Ja Mikk tahab vist rohkem üksi olla, võibolla, et lähengi nendega. Saab tuulutada ennast veits ja ehk tantsidagi.
Meie rändurid jõudsid täna hommikul kl 6 "Lapimaale", ütlesin Royle, et ta saadaks mulle sõnumi kui nad kohal on. Neil oli mingi autojama ja nende sõit sinna kestis 18 tundi...Loodetavasti said nad täna ikka midagi veel teha peale magamise...

Tsaupakaa ;)

Õunakook lõhnab köögis ahjus, tuba on rahvast täis ja hing on rahulik...

Täna oli imelik päev. Hommik läks kiiresti ja üldiselt kogu päev. Täna olin esimest korda oma patsiendiga üksi. Käisin tema juures kaks korda, ja kokku tegelesin temaga tunni. Homme teen sama. Homme on üldse nii, et Satu ja Marja on Kuopios ja Sirpa on ainult meie hunniku õpilastega seal. Homme teeme palju koos Ristoga vist. Viime rahva interaktiivset tv-d vaatama ja siis teeme Aarole ja Terhole koduprogrammid. Loodetavasti ei veni päev eriti pikale. See nädal on olnud suht raske.
Otsisime täna Mikuga peale poes käiku postkontori üles ja siis sain Tossule lõpuks kirja ära saata. Muidugi saatja aadressi unustasin kiiruga taha kirjutada. Loodetavasti jõuab see ikka kiirelt kohale...
Vaatasime ka täna superstaari saadet inglise tüdrukutega. Nad võtsid selle isegi suht hästi vastu. See aasta on tase ikka nii madal, et jube. Paar lootust on kellest võiks veel midagi saada, kuid eks näis.
Meie muru on läinud täiesti hulluks, ma muidugi räägin sellega iga päev ja kastan seda. See on meie murudest kõige ilusam.
Meie muru alguses...

...ja peale minu hoolt ja armastust...

Praegu on tunne, et nädal võiks olla juba läbi. Aga ainult homne on jäänud...
Naiskad läksid täna Hollandi poistega "Lapimaale" Kuusamosse. Ehk siis Kesk-Soome nagu Mikk toonitab. Nad on seal pühapani, usun, et praegu nad veel sõidavad. Loodetavasti jõuavad nad sealt eluga tagasi...
Päikest kallikesed!
Nüüd koogile...
musimopsti :)

Picture this: vapper Jaana sumpamas meetrises lumes...

Täna hommikul pidin maru vara ärkama. Läksime muide suht vara magama ka, kl 11 ajal olime mõlemad Mikuga juba voodis. See oli edasiminek...Kui hommikul aknast välja vaatasin, siis esimene mõte oli, et kuhu kõik kadunud on, kõik oli ühtlaselt valge. Teine mõte oli, et päris põrgu on lahti väljas. Väljas oli meeletu lumetuisk ja nähtavus oli esimese puuni aknast välja (ja see puu on meil suht akna all). Mõtlesin, et noh, hea küll. Täna panen suusapüksid jalga ja mütsi pähe. Mõeldud-tehtud. Kui alla jõudsin sain aru, et ma oli teinud õigesti. Meie ühika ukse ees oli 30 cm lund. Mõtlesin, et hea küll, mujalt on juba ära aetud. Oi ma eksisin, matkasin siis tänavale välja, autotees olid mõned autorajad. Kõnniteel oli 40 cm lund. Mõtlesin hea küll, nägin kaugelt tulemas lumesahka, jõudsin viimasel hetkel tema eest ära põigata, et mitte alla jääda. Sumpasin siis lumes edasi, lootes et kuskil linnapool on juba mõni tee lahti aetud. Aga pidin eksima. Kõndisin enamus ajast autoteel, kuna seal oli lumi vaid 20 cm, kõnniteel 40 cm paksune. Kui kuskil oli mõni jälg sisse astutud, siis hüppasin nendes, kuid need enamasti pöörasid varsti minu teelt ära. Tee bussipeatuse tundus kui Kolgata tee, koguaeg oli tunne, et iga hetk loobun ära. Aga ikka rühkisin samm edasi, kaks sammu tagasi. Kui jõudsin peaaegu kesklinna pidin kõndima jälle autoteel, kuna kõnnitee oli lihtsalt meetrise valli taga ja seal oli oma 30 cm lund. Jalad olid selleks hetkeks ilmselgelt juba märjad. Peaaegu jäin oma bussist muidugi maha, õnneks on soomes toredad bussijuhid ja nad ootavad sind ja kui märku annad siis peatavad. Tormasin käsi vehkides bussi kõrvale, sain siis bussi, bussijuht küsis Haluatko tulla nelosella, mina vastu et Joo ja kiitos.
Bussipeal mõtlesin hirmuga, et kuidas ma bussipeatusest Kuntokartanosse saan, kuna sinna pean minema 200 m väikest metsarada pidi, kus on enamasti niigi palju lund. Teel bussipeatusest Kuntokartanosse oli kuni meeter lund. Bussil sain meie füsio Sirpaga kokku, kõndisime koos. Mina kogu aja arvasin, et Sirpa kõnnib kellegi teise tehtud jälgedes minu ees, kuid tegelt tegi ta vapralt mulle teed meetrises lumes. See oli karm teekond....
Täna tegin tööl mitu tähelepanekut. Esiteks, meie õde/lähihoitaja Miia särab eilsest päevast peale, kui Risto meile jõudis. Miia särab ja Ristoga rääkides mängib juustega ja käitub väga teistsuguselt. See on maru naljakas. Muide Risto on Mari ja Titta klassist F11 ja ütleme nii, et ega ta just kole ei ole:). Vähekenegi rõõmu meie naistekarja... Teine asi on see, et kohati on mul tunne, et ma saan hästi aru, mis mult tahetakse või küsitakse. Kohati olen kui siil udus. Risto vist juba vihkab mind varsti, koguaeg pärin talt igast asju... Ja siis kolmas asi on meie arst. Ta on maru imelik, ta käib meil kui kuuvarjutus, kirjutab tundide viisi midagi patsientide kohta, kuid mina pole teda isiklikult näinud ühegi patsiendiga rääkimas. Ja ta annab siin käske ja värkki, kuid mis tema tegelik eesmärk on, keegi ei tea. Füsiodele ta ei meeldi eriti, tundub nii. Täna nägin teda minemas ühe patsiendi juurde, Miia tormamas järel. Wow!
Täna läksin peale lõunat Marjaga kaasa Mäntylä haiglasse. See oli üks suht kass koht. Iseenesest oli kõik ilus ja nii, ruumid ja värgid. Ja kogu õhkkond. Kuid kokkuvõttes kui teada sain mis koht see on, siis mõistsin, miks see koht mind nii väga rusus. See on siis kokkuvõttes haigla, kus on sellised haiged, kes põhimõtteliselt ootavad surma. Seal on 100 patsienti ja nad kõik on rasked. Ja seal käib 1 füsioterapeut, 1 kord nädalas. Ja siis veel ühe projekti raames Marja ja Sirpa (kes on lähihoitaja) 1 korra nädalas, mõningate patsientide juures. Seal tuli küll väheke kass peale...
Täna värvisin Särtsul pead, kerge närv oli sees, kuid tundub, et midagi hullu ei juhtunud...Olen ju Tupsu ihujuuksur, niiet mind võib usaldada juustega tegelema. Võib olla saan varsti Miku juukseid ka lõigata...:D.
Täna sain oma patsiendi ka, seda natukene kardan. Ma ei räägi veel nii hästi, kui sooviksin. Aga pole midagi, saan hakkama!

Moikka kultat!

Vaikus...

...

Emban teid kes kaugel!

Tuleb lühikene sissekanne...

Eile läks Liks ära. Käisime teda hommikul rongijaama saatmas. Hommikul kl 7 ärgata on raske, eriti kui oled kl 2.30 magama läinud. Hommikul sadas meeletult lund ja kõndida oli maru raske. Kuid ära tegime selle. Ja jõudsime tagasi koju. Mina istusin arvutis natsa ja keerasin uuesti magama, Mikk oli üleval ja istus netis. Müstika, et üldse uuesti magama jäin, kuigi uni oli ikka kül magus.
Päeval tuli Roy siia oma sõbra Albertiga. Meie läksime inglise tüdrukutega ujuma ja poisid läksid saali korvi viskama. Pärast ujumist tulime siia tagasi, nemad ka varsti ja sain siis tuttavaks selle Albertiga. Ta oli vana, ikka suht vana, kuid meeldiv. Rääkis ilusti inglise keelt. Ütles, et minu nägu on talle tuttav, et ta on mind piltide pealt näinud. See oli kerge üllatus. Mängisime kaarte ja varsti tuli Sirts ja nad kolmekesi läksid linna peale ja siis ühikasse tagasi. Õhtu oli vaikne ja mõtisklusi täis.
Täna ärkasin vara ja kirjutasin Tossule kirja lõpuni, homme viin selle postkontorisse. Päeval ei teinud midagi erilist ega äramärkimisväärset. Ja ka mitte õhtul. Kui film välja arvata: "No country for old men", maitiagi mitu Oscarit see sai. Maru tõsine film oli ja kuna väss oli juba peal siis läks pool elamust kaduma. Kuid saan aru miks Javier Bardem sai kõrvalosatäitja Oscari selle rolli eest. Ta oli peaaegu et täiuslik, kogu filmi oli mul tunne, et tema tegelaskuju pimedal tänaval kohata ei tahaks. Olin teki kaitsvas varjus...
Mõtlen viimasel ajal maru palju...absoluutselt kõigest... Hmmmmm....


Viie minuti pärast algab uus päev ja uus nädal...

Mõtled, et enam hullemaks minna ei saa, kuid oh ei...saab küll...

Vahepeal mõtlen, et miks peab kõik nii keeruline olema ja miks peab kõige pärast niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju vaeva nägema. Ja miks ei saa ma kunagi seda, mida ma tahan??!!Miks peab kõik minema hoopis vastupidi??!!Miks, miks, miks???!!!
Täna hommikul ärkasin ja kui keerasin pilgu Miku voodi poole, siis tema oli juba istumas ja vaatas mind väga hommikuse näoga ja küsis mult ainult ühe küsimuse: "Mida sa minuga teinud oled??!!". Mina naeratasin ja vastasin: "Võtsin seda une asja sinult hunniku ära öösel ja panin endale asemele." Igal juhul saime täna suht vara oma asjadega alustada, ehk siis mina sain pannkookide tegemisega suht normaalsel ajal alustada. Need maitsesid maru hääd!
Täna käisime veel trennis jõusaalis ja siis veel ujumas, või noh basseinis, tegime natukene vesijumppat. Pärast tulime tagasi ja sõime, mängisime Katie ja Jennyga kaarte ja siis nad läksid korvpalli mängima. Ma ei roni sinna eriti segama, nad on mõlemad seda väga kaua oodanud, eriti Mikk, sest nüüd ta saab lausa täitsa mängida, mitte nagu enne siin meiega. Las poisid spordivad! Pealegi mulle sellest ühest korrast täitsa piisas.
Praegu kirjutan oma mõtted üles ja kuulan muusikat. Enne mängisime tüdrukutega kaarte, kuid siis tulin siia. Tuba on maru külm...Kuid siiski väga kodune. Mõtlesin siin just ükspäev, kui koduks ikka see kõik siin saanud on. Maru imelik on siit lõpus ikka ära minna ja koju jõuda. Kuigi kodus on ka ju suht hea ikkagi. Tahaks Mufit ja Päkut näha...mmm... üks neist võiks tulla ja mulle sülle istuda ja nurruda. Seda ma tahaks küll ikka väga praegu...
Hommikul läheb Liks ära, läheme teda rongipeale saatma hommikul vara. Mul on hea meel, et ta tuli, see on hea vaheldus!
Kirjutan veel vähe ja siis tulevad juba poisid loodetavasti!
Moi-moi!

Kaks täitsameest ja üks tüdruk...

Selline on siin meil siis olukord hetkel.
Eile tuli siis Liks, käisime tal rongijaamas vastas, mina tulin otse töölt. Eile öösel magas Liks meie toas, kuna Siret oli veel siin ja ta pidi vara ärkama. Tänasest vast saab Liks endale täitsa oma toa. Paariks päevaks...Praegu nad Mikuga mängivad korvpalli. Mina ootan, et nad juba tagasi tuleks, siis saaks süüa. Kõht on juba tühi. Täna oli maru ilus hommik, päike paistis ja taevas oli maru sinine. Minu esimene mõte oli: välja! Kuskil lõuna ajal suutsin poisid ja ka Katie nõusse sebida ja läksime jalutama meie väikese poolsaare otsa poole. Seal on maru ägedad ilusad majad, ja see on kõik ju järve ääres täpselt. Otsustasime siis järve peale minna, mina muidugi virisesin alguses, samamoodi nagu kolmapäeval. Paaris kohas oli vesi isegi lahti, kuid muidu oli järv täiesti paksult jääs. Ja järve peal oli maru palju inimesi! Kõndisime suht kaugele järve poole ja leidsime ühe laheda saare. Poisid ronisid kohe sinna otsa, tegime neist pilti ja möllasime.

Varsti ronisime ka ise sinna ja poisid tegid meist pilti. See saar oli mõnus. Ja ilm oli ka niii mega ilus, päike säras, ja oli mõnus karge ilm. Lumi krudises jalgade all...See oli mõnus tunne! Tegime veel lumes jälgi, hundirattaid ja lumeingleid. Lõpuks kirjutasime kõigi nimed ka lumme ja muidugi tegime sellest maru palju pilte.


Pärast jalutasime tagasi ja nautisime ilma ja head seltskonda.
Kolmapäevast siis...läksin tagasi Kuntokartanosse. Tunne oli imelik, aga ikkagi oli kõik hästi. Hommikul ärkasin nagu alati ja läksin bussile. Kui sinna jõudsin siis hakkas rutiin tagasi tulema. Olin asjalik ja aitasin palju. Sain suht palju teha võrreldes eelnevate päevadega. Päev läks suht kiirelt, kuna koguaeg oli midagi teha. Eile pidin ma minema kl 7.30-ks juba tööle, pidin ärkama kl 6. Karm! Kuid hommikul päike säras ja ilm oli ilus. Ei suutnud ära oodata kuna välja sain. Sõin hommikust ja asusin teele. Neljapäev oli aeglane, meil oli vähe patsiente, ja vatsataud on tagasi. Kaks patsienti olid jälle haiged. Kuid meile pidi tulema ka uusi juurde, mis Satule ei meeldinud eriti, sest kui on ikka noroviirus siis pole vaja et uued inimesed ka selle saaksid. Nõme...Sain endale oma patsiendi kellega pidin tegema läbi tema harjutuskava, mille tegime talle koju. Kui teda vaatama läksin, siis ta oli väsinud ja ei tahtnud ennast kojuminekuks ära väsitada. Kokkuvõttes ma ei saanudki temag võimelda, ta läks enne koju. Satuga tegime veel ühe testi, mida Soomes tehakse veteranidele, kui nad saavad taastusravi. See oli iseenesest hea test, kuid meie patsient tahtis ainult kõike muud teha kui seda meie testi.Nii lõppes minu nädal Kuntokartanos.
Kolmapäeval peale tööd käisime Royga järvel kõndimas. Vahepeal on hea niisama tundide viisi kõndida ja vahepeale natukene ka juttu rääkida...Elu on maru keeruline, eriti kui sa ise ei taha, et see keeruline oleks. God dammit!!!

Jäljed lumes...

Avastasin, et kui pikalt lumes kõndida, siis varsti sa ei tunne oma jalataldu. Ja kui kaua lumes kõnnid, siis pärast kõval maal kõndida on ikka maru imelik!

Emban!


...Miks varem ma ei teadnud, et minnes käsikäes kui mina hetkeks peatun ka sina seisma jääd...
"Puudutus"

See uhke füsioterapeudi tunne vol.2 ...

Täna jätkus meie haiglatuur. Hommikul olime psühhiaatriaosakonnas kõik koos. Psühhiaatriaosakond on siin kinnine osakond ja vapsee kõik uksed on siin lukus. Saime teada, et see koosneb omakorda neljast alaosakonnast kus on vastavalt vanad olijad ehk kroonilised haiged, siis nooremad toitumishäiretega patsiendid, siis veel kergemad depressioonihaiged ja bipolaarsed haiged jne. Ja muide nende kõigi juures käib füsioterapeut. Ja hiljem sain teada, et sealt saadetakse neid hiljem ka ambulatoorselt polikliinikusse basseinirühmadesse. Kliinikus ringi kõndides tekkis kerge deja vu tunne, see meenutas kõik Leuveni söömishäiretekliinikut, mis oli ka tegelikult suur psühhiaariakliinik, söömishäirete kliinik vaid selle osa. Alguses kui füsio Päiviga sinna läksime siis tundus see olevat kui pommivarjendis, kuna see oli suhteliselt eraldatud ülejäänud haiglast, mis on muidugi normaalne. Aga suuremad üllatused olid meil veel ees. Nägime ruume ja siis läksime Päiviga jõusaali tundi vaatama. Seal natukene aega olime ja proovisime masinaid ja siis ühel hetkel tuli üks musta särgiga noor tüdruk sinna ja Päivi tutvustas meid ja ütles, et me oleme Eestist ja siis tema vastas puhtalt "Kuidas läheb?". Meil olid kõigil karbid maani..Aga see polnud veel viimane kord kui täna eesti keelt kuulsime. Natukese aja pärast tuli meie juurde üks patsient, rääkis midagi Päiviga ja siis ütles puhtas eesti keeles, et ta räägib eesti keelt ja et ta on Tartu Ülikoolis õppinud 2 aastat majandust. Siis olid meil ikka karbid täiesti maani. Ta rääkis väga head eesti keelt ja vene keelt. Maru naljakas oli, arutlesime maailma asjade üle. Mitu korda ta ütles, et aga nüüd ma olen siin hullumajas. Siis ta rääkis meile oma kurba saatust kuidas ta kliinikusse sattus. Vestlesime temaga suht palju. Ta oli suht tore, kuigi ilmselgelt veidi probleemne. Igaljuhul oli lahe näha patsiente jõusaalis rassimas, tekkis küsimus miks meie psühhiaatriakliinikutes pole füsiosid. Krt, seda peab muutma kiirelt. Muidugi eriti veel söömishäirete kliinikutes, kus neid oleks ikka väga vaja. Tänagi veendusime, et füsioteraapia on Eestis vaid pisikestes lastekingades...
Peale lõunat oli kerge arusaamatus ja mina pidin palju passima. Mikuga pidime mõlemad olema polikliinikus, kuid seal oli keegi haigeks jäänud, ning mina passisin natukene niisama ja Mikk läks jälle Timoga neurosse. Varsti läksin mina füsio Sari juurde ja sain näha kuidas tema pani ühele tädile nõelu. See oli lahe, ta oskas seda maru hästi. Siis peale seda saime testida ühte kiirabiautojuhti, kes oli maru lahe soome mees. Temaga sai omajagu nalja!Ja ta oli maru sõbralik. Peale tema testimist oli Sari tööpäev läbi ja mina läksin füsiode kohviruumi passima, kuna meie tööpäeva lõpuni oli aega veel kuskil kolmveerandtund. Lugesin nende koolitusplaane, ja ühte füsio ajakirja ning tegin oma numbritemängu. Tänane päev ei olnud nii asjalik kui eilne, kokkuvõttes meeldis mulle kõige rohkem Kati juures, seal oli ikka tosi kiva! Raske südamega tulime haiglast ära, just siis kui hakkasime harjuma, aeti meid minema jälle. Homme lähen tagasi Kuntokartanosse ja üritan saada vana rütmi sisse tagasi. Äkki hakkab seal veel meeldimagi...
Marin läheb meil siin homme Eesti esmaspäevani, Särts läheb reedel Helsinkisse pühapäevani. Ja Liks tuleb neljapa pärastlõunat siia kuni pühapäevani. Eks näis mis me siin temaga ette võtame, poisid tahavad korvpalli mängida kindlasti. Võibolla võtame ette midagi Roy ja tema Hollandi sõbraga, kes tuleb ka neljapäeval Soome. Vaatab seda asja...
Nüüd kanasuppi tegema!
Moikka!(K)