Hetkel mil sa seda kõige vähem oodata oskad, virutab elu sulle kõvasti jalaga tagumikku, kuid mitte alati halvas mõttes...:)

Eile läksin tüdrukutega peole ja olen rahul, et läksin. Väga rahul! Nad on ikka niii jubedalt toredad, et tahaks nad puruks kallistada. Meil oli väga tore siin enne valmistuda ja siis hakkasime minema. Läksime veel ühe nende sõbra juurde korterisse, seal oli maru palju väga toredaid inimesi. Sealt läksime Gigglinisse. Ja siis kui esimest korda tantsuplatsile läksime, sain vaid korraks ringi vaadata ja selja keerata ja seal oli Philippe. Ta oli oma lõputöö valmis saanud... Ütleme nii, et sellest hetkest peale lahkusime üksteisest vaid paariks kiireks hetkeks. Teda oli väga tore näha... Detailsem peokirjeldus tuleb siia võibolla veidi hiljem. Praegu on kõik nii värske ja ma tahan selle üle veel mõelda natukene. Praegu on Philippe Venemaal, Peterburis, ta kirjutas oma tööd millestki ärist ja venemaast. Täna-homme tuleb tagasi...Ootame-vaatame...
Eile oli peol niii palju tuttavaid, Laura Leedust ja Isabelle, Adam Poolast ja Tomas Leedust, kes mõlemad tahtsid mind puruks kallistada. Ja igast muud rahvast veel, maru lahe kodune tunne oli. Nagu Club Tallinnas või Illusionis oleks ringi kõndinud.
Praegu on tüüpline peojärgne päev, kerge vegeteerimine, kõik passivad oma arvutites, Jenny magab, kuna tal pea valutas. Mina tahaks aga meeletult välja minna, sest päike särab ja värkki. Eks näis kas see õnnestub!

Moikka!;)