See uhke füsioterapeudi tunne...

...valdas mind täna päris mitu korda. Täna algas siis meie kurikuulus kahepäevane haiglatuur. Hommik algas uniselt ja Eijaga, ning see eriti tuju paremaks ei teinud. Läksime haiglasse, seal jagati meid A, B,C, ja D-ks ja siis jaotati eri osakondade peale laiali. Mina olen C. Hommikupoolikul olin füsioterapeut Katriinaga Ortopeedilise kirurgia osakonnas. Katriina on väga lahe, ja muide ta räägib väga hästi inglise keelt. Kuigi ma ei lasknud tal just palju seda rääkida, kuna siiamaani saan kõigest aru mis ta mulle soome keeles räägib ja kuna see on mulle praegu tähtsam. Kogu hommiku tõttasime ringi 7. ja 8. korrusel vahet. Nägin patsiente juba hetkest kui osakonda sisse astusime. Talutasime kitsega (mida nemad kutsuvad muide Eva-fors'iks) ühte skisofreenilist onukest, käisime ühe alkohoolikust apaatiku juures kellel oli ajuverevalum, keda kahekesi täie jõuga istuma kangutasime. Külastasime ühte sääreluu välisfiksaatoriga marudat tädi ja viisime ta ratastooliga akna alla lehte lugema. Külastasime veel tervet palatitäit tehispõlvedega tädisid, nad olid kõik marudad. Katriina oli üliasjalik ja seletas mulle kõike ja koguaeg küsis, et kas ma saan ikka aru. Ja ausalt, enamasti ma sain kõigest aru. Õudsalt lahe oli aga aeg läks maru kiiresti, kahju oli lausa lõunale minna, teades et õhtupoolikul pean osakonda vahetama. Katriina oli maru!
Lõunal käisime koolis, ja saime mõnusat head sööki jälle soodsa raha eest!
Õhtupoolikul läksime Siretiga mõlemad füsioterapeut Timoga neuroloogia osakonda. Timo tahtis kangekaelselt meiega inglise keeles rääkida, meie olime kergelt häiritud. Enamasti tegelt ta rääkis mõlemas keeles korraga, kuid kui ta ühel hetkel vist ära väsis siis hakkas soome keelt rääkima. Me käisime ühe hemitädi juures, kellel oli kõhukasvaja lõikuse järgselt tekkinud parempoolne hemipleegia. Temaga saime maru palju tegeleda, kuna Timo ajas mööda osakonda korralikku ratastooli taga ja siis lauda jne jne. Mina sain patsiendiga voodiäärel istuda, tema istumistasakaalu parandada. Selga sirutada ja keharaskust kanda mõlemale poole. Siretiga kahekesi seal mässasime, ullult lahe oli. Täiesti mõnus tunne...füsioterapeudi tunne. Peale hemitädiga asjatamist viis Timo meid alla basseini, kus oli üks armas vene tädike Veera, kes rääkis meeletu vene aktsiendiga soome keelt. Natukene rääkisime temaga ka vene keeles, kuigi soome ja vene keel läksid koguaeg segamini. Karm. Basseinitund kestis tunnikese ja ei olnud just väga sisukas, kuid siiski. Veeral oli selg lõigatud mingi aeg tagasi ja oli vist valutama hakanud. Põhilised harjutused olid tema puhul suunatud kehatüve lihastele. Peale Veera basseinitundi läksime tagasi füsiaatriasse ja saime seal vaadata ühte tasakaalutestimise gadget'it. Seda tahaks ka ise proovida. Peale seda läksime neuroloogiasse tagasi ühe teise füsioga. Temaga käisime suht raskete patsientide juures. Peamiselt vanakesed...Aga siiski oli huvitav ja saime aidata ja ise käed külge panna. Päev lõppes mõnusa vässuga ja lõbusa jutlemisega tagasiteel ühikasse. Olime vaimustuses kuid siiski vähe pettunud, et miks nad meid haiglasse kauemaks ei taha lasta kui vaid kaks päeva. Ja see jutt et füsiod ei oska inglise keelt on täielik jama, nad räägivad väga hästi. Võta siis kinni, milles tegelikult asi on...
Täna lõuna ajal ütles Merja mulle, et me peame massaaži nimekirjad tegema Harrile, et kui palju me neid teinud oleme ja kellele. Tegin oma nimekirja ära, ja tuli kokku 9. See on kaks korda rohkem kui teistel 3 näd jooksul. Ma olen olnud väga usin...
Ahjaa...*****************************************************************************
***********************************************************************************.
Tõlge: see on miski mis pole kõigi silmadele mõeldud...
Igatsen oma Tupsut!