See uhke füsioterapeudi tunne vol.2 ...

Täna jätkus meie haiglatuur. Hommikul olime psühhiaatriaosakonnas kõik koos. Psühhiaatriaosakond on siin kinnine osakond ja vapsee kõik uksed on siin lukus. Saime teada, et see koosneb omakorda neljast alaosakonnast kus on vastavalt vanad olijad ehk kroonilised haiged, siis nooremad toitumishäiretega patsiendid, siis veel kergemad depressioonihaiged ja bipolaarsed haiged jne. Ja muide nende kõigi juures käib füsioterapeut. Ja hiljem sain teada, et sealt saadetakse neid hiljem ka ambulatoorselt polikliinikusse basseinirühmadesse. Kliinikus ringi kõndides tekkis kerge deja vu tunne, see meenutas kõik Leuveni söömishäiretekliinikut, mis oli ka tegelikult suur psühhiaariakliinik, söömishäirete kliinik vaid selle osa. Alguses kui füsio Päiviga sinna läksime siis tundus see olevat kui pommivarjendis, kuna see oli suhteliselt eraldatud ülejäänud haiglast, mis on muidugi normaalne. Aga suuremad üllatused olid meil veel ees. Nägime ruume ja siis läksime Päiviga jõusaali tundi vaatama. Seal natukene aega olime ja proovisime masinaid ja siis ühel hetkel tuli üks musta särgiga noor tüdruk sinna ja Päivi tutvustas meid ja ütles, et me oleme Eestist ja siis tema vastas puhtalt "Kuidas läheb?". Meil olid kõigil karbid maani..Aga see polnud veel viimane kord kui täna eesti keelt kuulsime. Natukese aja pärast tuli meie juurde üks patsient, rääkis midagi Päiviga ja siis ütles puhtas eesti keeles, et ta räägib eesti keelt ja et ta on Tartu Ülikoolis õppinud 2 aastat majandust. Siis olid meil ikka karbid täiesti maani. Ta rääkis väga head eesti keelt ja vene keelt. Maru naljakas oli, arutlesime maailma asjade üle. Mitu korda ta ütles, et aga nüüd ma olen siin hullumajas. Siis ta rääkis meile oma kurba saatust kuidas ta kliinikusse sattus. Vestlesime temaga suht palju. Ta oli suht tore, kuigi ilmselgelt veidi probleemne. Igaljuhul oli lahe näha patsiente jõusaalis rassimas, tekkis küsimus miks meie psühhiaatriakliinikutes pole füsiosid. Krt, seda peab muutma kiirelt. Muidugi eriti veel söömishäirete kliinikutes, kus neid oleks ikka väga vaja. Tänagi veendusime, et füsioteraapia on Eestis vaid pisikestes lastekingades...
Peale lõunat oli kerge arusaamatus ja mina pidin palju passima. Mikuga pidime mõlemad olema polikliinikus, kuid seal oli keegi haigeks jäänud, ning mina passisin natukene niisama ja Mikk läks jälle Timoga neurosse. Varsti läksin mina füsio Sari juurde ja sain näha kuidas tema pani ühele tädile nõelu. See oli lahe, ta oskas seda maru hästi. Siis peale seda saime testida ühte kiirabiautojuhti, kes oli maru lahe soome mees. Temaga sai omajagu nalja!Ja ta oli maru sõbralik. Peale tema testimist oli Sari tööpäev läbi ja mina läksin füsiode kohviruumi passima, kuna meie tööpäeva lõpuni oli aega veel kuskil kolmveerandtund. Lugesin nende koolitusplaane, ja ühte füsio ajakirja ning tegin oma numbritemängu. Tänane päev ei olnud nii asjalik kui eilne, kokkuvõttes meeldis mulle kõige rohkem Kati juures, seal oli ikka tosi kiva! Raske südamega tulime haiglast ära, just siis kui hakkasime harjuma, aeti meid minema jälle. Homme lähen tagasi Kuntokartanosse ja üritan saada vana rütmi sisse tagasi. Äkki hakkab seal veel meeldimagi...
Marin läheb meil siin homme Eesti esmaspäevani, Särts läheb reedel Helsinkisse pühapäevani. Ja Liks tuleb neljapa pärastlõunat siia kuni pühapäevani. Eks näis mis me siin temaga ette võtame, poisid tahavad korvpalli mängida kindlasti. Võibolla võtame ette midagi Roy ja tema Hollandi sõbraga, kes tuleb ka neljapäeval Soome. Vaatab seda asja...
Nüüd kanasuppi tegema!
Moikka!(K)