Hetkel mil sa seda kõige vähem oodata oskad, virutab elu sulle kõvasti jalaga tagumikku, kuid mitte alati halvas mõttes...:)

Eile läksin tüdrukutega peole ja olen rahul, et läksin. Väga rahul! Nad on ikka niii jubedalt toredad, et tahaks nad puruks kallistada. Meil oli väga tore siin enne valmistuda ja siis hakkasime minema. Läksime veel ühe nende sõbra juurde korterisse, seal oli maru palju väga toredaid inimesi. Sealt läksime Gigglinisse. Ja siis kui esimest korda tantsuplatsile läksime, sain vaid korraks ringi vaadata ja selja keerata ja seal oli Philippe. Ta oli oma lõputöö valmis saanud... Ütleme nii, et sellest hetkest peale lahkusime üksteisest vaid paariks kiireks hetkeks. Teda oli väga tore näha... Detailsem peokirjeldus tuleb siia võibolla veidi hiljem. Praegu on kõik nii värske ja ma tahan selle üle veel mõelda natukene. Praegu on Philippe Venemaal, Peterburis, ta kirjutas oma tööd millestki ärist ja venemaast. Täna-homme tuleb tagasi...Ootame-vaatame...
Eile oli peol niii palju tuttavaid, Laura Leedust ja Isabelle, Adam Poolast ja Tomas Leedust, kes mõlemad tahtsid mind puruks kallistada. Ja igast muud rahvast veel, maru lahe kodune tunne oli. Nagu Club Tallinnas või Illusionis oleks ringi kõndinud.
Praegu on tüüpline peojärgne päev, kerge vegeteerimine, kõik passivad oma arvutites, Jenny magab, kuna tal pea valutas. Mina tahaks aga meeletult välja minna, sest päike särab ja värkki. Eks näis kas see õnnestub!

Moikka!;)

Päike loojub ja hing on rahutu jälle...

Täna oli siis see päev, kui Kuntokartanos oli täielik õpilaste võim. Või siis Minu ja Risto võim. Isegi meie kolmas füsio Sirpa hoidis kaugele eemale. Johanna tuli ka meile appi, tema on meie lähihoitajaopiskelija. Sirpas ei ole muidugi erilist juhipotensiaali, ta ei tahagi kedagi käsutada. Ja muidugi on temaga kergelt raske suhelda, kuna ta ei kuule hästi. Ja ta teeb kõiki asju omamoodi, üks asi mis mind häirib natukene on see, et ta ei lase patsiendil palju ise teha, ta siirdab neid ise ja sikutab, Marja ja Satu alati lasevad patsiendil endal pingutada. Ja Sirpa teeb suht alati samu harjutusi. Inimesena on ta kindlasti väga tore. Siis kui Satu veel seal oli siis ta õpetas mulle ja Satule viipekeele tähestikku. See oli maru. Täna pidime me Ristoga tegema harjutusprogrammid minu patsiendile Aarole ja Terhole. Alguses aitas tema mind ja pärast mina teda. Tugeva ja otsekohese Eesti naisena ütlesin ma kohe kõik välja, mida ma mõtlesin tema harjutuskava kohta ja tema Soome mehele omase tagasihoidlikkusega kuulas mind ära, mõtles kaasa ja võttis minu arvamust arvesse. Sain talle näidata, et ma väga loll ei olegi. Ei teagi nüüd kas minust oli temale kasu või käisin ma talle lihtsalt pool tundi närvidele. Kokkuvõttes rääkisime täna Ristoga rohkem kui kogu nädala jooksul. Täna ta avanes ikka täielikult, koguaeg küsis midagi minult, rääkisime pikalt ja laialt maast ja ilmast ja merest. Me räägime muidugi lahedasti, tema küsib soome keeles midagi, mina vastan inglise keeles, tema räägib midagi soome keeles ja kui mina naerma hakkan siis ta räägib seda sama inglise keeles. See on armas, et ta üritab, ta oskab inglise keelt küll, kuid arvatavasti ei julge rääkida. Ta on väga tore ja mõistab nalja ka tundub nii. Ja ta teab Veerpalut, täna sattusime suusatamist vaatama koos ja siis ta küsis mult et kas Verps veel suusatab. Siis rääkisime Verpsi põlvest ja sellest, et hooaeg on peaaegu läbi. Siis ta rääkis mulle, et peale siin lõpetamist läheb ta tuletõrjujaks õppima. Et siis tuletõrjuja töö kestab 24 h ja siis on 3 päeva vaba ja ta saaks teha kahte tööd korraga. Ja et ta tahab tegeleda spordifüsioteraapiaga, ja et ta on pärit Ida-Soomest, siit kuskil 300 km eemalt. Vahepeal tundub, et ma olen osav...panen inimesed rääkima. Ja muidugi on alati tore kedagi tundma õppida, ma olen täielik inimestesõltlane! Pärast tööpäeva lõppu, kui tema oli juba lõpetanud, küsis ta, et kas ma lähen nüüd koju . Mina naeratasin ja ütlesin, et mul on bussini 25 min aega. Ja tema pakkus, et ta võib mu koju ära visata. Mis mul selle vastu sai olla. Autos rääkisime veel maast ja ilmast. Mul on lahe praktikapartner!
Täna hakkasin ka meie lähihoitajaopiskelija Johannaga pikemalt rääkima. Ka tema on väga tore ja räägib minuga inglise keeles. Temaga rääkisime ka mingi megad jutud maha. Mulle hakkab seal järjest rohkem meeldima. Oma patsiendiga läheb mul hästi, ta areneb iga päevaga. Mõni päev on samas jälle parem, mõni halvem. See nädal tuli meile üks ästi suur ja pikk mees nimega Matti. Kuskilt naistelt ma kuulsin, et ta pidi inglise keelt rääkima. Ei tahtnud seda eriti uskuda, kuna ta on ka väga vana. Ta on muidu Risto potilas ja täna kui läksin vaatama, kus Risto on siis nad tulid mulle vastu ja Matti rääkis minuga inglise keeles. Ma olin vaimustuses, ta ütles mulle, et ma võingi temaga inglise keeles rääkida edaspidi. Ma vaimustusin veelgi. Siis ta ütles,et tal on Eestis palju sõpru. Siis ma olin veelgi rohkem vaimustuses. Pärast Risto rääkis mulle, et Matti on mitu aastat elanud Aafrikas ja reisinud maru palju ja sellepärast ta arvatavasti räägibki inglise keelt. See oli maru....
Täna olen väsinud, kuid Jenny ja Katie kutsusid mu kaasa peole nendega. Ja Mikk tahab vist rohkem üksi olla, võibolla, et lähengi nendega. Saab tuulutada ennast veits ja ehk tantsidagi.
Meie rändurid jõudsid täna hommikul kl 6 "Lapimaale", ütlesin Royle, et ta saadaks mulle sõnumi kui nad kohal on. Neil oli mingi autojama ja nende sõit sinna kestis 18 tundi...Loodetavasti said nad täna ikka midagi veel teha peale magamise...

Tsaupakaa ;)

Õunakook lõhnab köögis ahjus, tuba on rahvast täis ja hing on rahulik...

Täna oli imelik päev. Hommik läks kiiresti ja üldiselt kogu päev. Täna olin esimest korda oma patsiendiga üksi. Käisin tema juures kaks korda, ja kokku tegelesin temaga tunni. Homme teen sama. Homme on üldse nii, et Satu ja Marja on Kuopios ja Sirpa on ainult meie hunniku õpilastega seal. Homme teeme palju koos Ristoga vist. Viime rahva interaktiivset tv-d vaatama ja siis teeme Aarole ja Terhole koduprogrammid. Loodetavasti ei veni päev eriti pikale. See nädal on olnud suht raske.
Otsisime täna Mikuga peale poes käiku postkontori üles ja siis sain Tossule lõpuks kirja ära saata. Muidugi saatja aadressi unustasin kiiruga taha kirjutada. Loodetavasti jõuab see ikka kiirelt kohale...
Vaatasime ka täna superstaari saadet inglise tüdrukutega. Nad võtsid selle isegi suht hästi vastu. See aasta on tase ikka nii madal, et jube. Paar lootust on kellest võiks veel midagi saada, kuid eks näis.
Meie muru on läinud täiesti hulluks, ma muidugi räägin sellega iga päev ja kastan seda. See on meie murudest kõige ilusam.
Meie muru alguses...

...ja peale minu hoolt ja armastust...

Praegu on tunne, et nädal võiks olla juba läbi. Aga ainult homne on jäänud...
Naiskad läksid täna Hollandi poistega "Lapimaale" Kuusamosse. Ehk siis Kesk-Soome nagu Mikk toonitab. Nad on seal pühapani, usun, et praegu nad veel sõidavad. Loodetavasti jõuavad nad sealt eluga tagasi...
Päikest kallikesed!
Nüüd koogile...
musimopsti :)

Picture this: vapper Jaana sumpamas meetrises lumes...

Täna hommikul pidin maru vara ärkama. Läksime muide suht vara magama ka, kl 11 ajal olime mõlemad Mikuga juba voodis. See oli edasiminek...Kui hommikul aknast välja vaatasin, siis esimene mõte oli, et kuhu kõik kadunud on, kõik oli ühtlaselt valge. Teine mõte oli, et päris põrgu on lahti väljas. Väljas oli meeletu lumetuisk ja nähtavus oli esimese puuni aknast välja (ja see puu on meil suht akna all). Mõtlesin, et noh, hea küll. Täna panen suusapüksid jalga ja mütsi pähe. Mõeldud-tehtud. Kui alla jõudsin sain aru, et ma oli teinud õigesti. Meie ühika ukse ees oli 30 cm lund. Mõtlesin, et hea küll, mujalt on juba ära aetud. Oi ma eksisin, matkasin siis tänavale välja, autotees olid mõned autorajad. Kõnniteel oli 40 cm lund. Mõtlesin hea küll, nägin kaugelt tulemas lumesahka, jõudsin viimasel hetkel tema eest ära põigata, et mitte alla jääda. Sumpasin siis lumes edasi, lootes et kuskil linnapool on juba mõni tee lahti aetud. Aga pidin eksima. Kõndisin enamus ajast autoteel, kuna seal oli lumi vaid 20 cm, kõnniteel 40 cm paksune. Kui kuskil oli mõni jälg sisse astutud, siis hüppasin nendes, kuid need enamasti pöörasid varsti minu teelt ära. Tee bussipeatuse tundus kui Kolgata tee, koguaeg oli tunne, et iga hetk loobun ära. Aga ikka rühkisin samm edasi, kaks sammu tagasi. Kui jõudsin peaaegu kesklinna pidin kõndima jälle autoteel, kuna kõnnitee oli lihtsalt meetrise valli taga ja seal oli oma 30 cm lund. Jalad olid selleks hetkeks ilmselgelt juba märjad. Peaaegu jäin oma bussist muidugi maha, õnneks on soomes toredad bussijuhid ja nad ootavad sind ja kui märku annad siis peatavad. Tormasin käsi vehkides bussi kõrvale, sain siis bussi, bussijuht küsis Haluatko tulla nelosella, mina vastu et Joo ja kiitos.
Bussipeal mõtlesin hirmuga, et kuidas ma bussipeatusest Kuntokartanosse saan, kuna sinna pean minema 200 m väikest metsarada pidi, kus on enamasti niigi palju lund. Teel bussipeatusest Kuntokartanosse oli kuni meeter lund. Bussil sain meie füsio Sirpaga kokku, kõndisime koos. Mina kogu aja arvasin, et Sirpa kõnnib kellegi teise tehtud jälgedes minu ees, kuid tegelt tegi ta vapralt mulle teed meetrises lumes. See oli karm teekond....
Täna tegin tööl mitu tähelepanekut. Esiteks, meie õde/lähihoitaja Miia särab eilsest päevast peale, kui Risto meile jõudis. Miia särab ja Ristoga rääkides mängib juustega ja käitub väga teistsuguselt. See on maru naljakas. Muide Risto on Mari ja Titta klassist F11 ja ütleme nii, et ega ta just kole ei ole:). Vähekenegi rõõmu meie naistekarja... Teine asi on see, et kohati on mul tunne, et ma saan hästi aru, mis mult tahetakse või küsitakse. Kohati olen kui siil udus. Risto vist juba vihkab mind varsti, koguaeg pärin talt igast asju... Ja siis kolmas asi on meie arst. Ta on maru imelik, ta käib meil kui kuuvarjutus, kirjutab tundide viisi midagi patsientide kohta, kuid mina pole teda isiklikult näinud ühegi patsiendiga rääkimas. Ja ta annab siin käske ja värkki, kuid mis tema tegelik eesmärk on, keegi ei tea. Füsiodele ta ei meeldi eriti, tundub nii. Täna nägin teda minemas ühe patsiendi juurde, Miia tormamas järel. Wow!
Täna läksin peale lõunat Marjaga kaasa Mäntylä haiglasse. See oli üks suht kass koht. Iseenesest oli kõik ilus ja nii, ruumid ja värgid. Ja kogu õhkkond. Kuid kokkuvõttes kui teada sain mis koht see on, siis mõistsin, miks see koht mind nii väga rusus. See on siis kokkuvõttes haigla, kus on sellised haiged, kes põhimõtteliselt ootavad surma. Seal on 100 patsienti ja nad kõik on rasked. Ja seal käib 1 füsioterapeut, 1 kord nädalas. Ja siis veel ühe projekti raames Marja ja Sirpa (kes on lähihoitaja) 1 korra nädalas, mõningate patsientide juures. Seal tuli küll väheke kass peale...
Täna värvisin Särtsul pead, kerge närv oli sees, kuid tundub, et midagi hullu ei juhtunud...Olen ju Tupsu ihujuuksur, niiet mind võib usaldada juustega tegelema. Võib olla saan varsti Miku juukseid ka lõigata...:D.
Täna sain oma patsiendi ka, seda natukene kardan. Ma ei räägi veel nii hästi, kui sooviksin. Aga pole midagi, saan hakkama!

Moikka kultat!

Vaikus...

...

Emban teid kes kaugel!

Tuleb lühikene sissekanne...

Eile läks Liks ära. Käisime teda hommikul rongijaama saatmas. Hommikul kl 7 ärgata on raske, eriti kui oled kl 2.30 magama läinud. Hommikul sadas meeletult lund ja kõndida oli maru raske. Kuid ära tegime selle. Ja jõudsime tagasi koju. Mina istusin arvutis natsa ja keerasin uuesti magama, Mikk oli üleval ja istus netis. Müstika, et üldse uuesti magama jäin, kuigi uni oli ikka kül magus.
Päeval tuli Roy siia oma sõbra Albertiga. Meie läksime inglise tüdrukutega ujuma ja poisid läksid saali korvi viskama. Pärast ujumist tulime siia tagasi, nemad ka varsti ja sain siis tuttavaks selle Albertiga. Ta oli vana, ikka suht vana, kuid meeldiv. Rääkis ilusti inglise keelt. Ütles, et minu nägu on talle tuttav, et ta on mind piltide pealt näinud. See oli kerge üllatus. Mängisime kaarte ja varsti tuli Sirts ja nad kolmekesi läksid linna peale ja siis ühikasse tagasi. Õhtu oli vaikne ja mõtisklusi täis.
Täna ärkasin vara ja kirjutasin Tossule kirja lõpuni, homme viin selle postkontorisse. Päeval ei teinud midagi erilist ega äramärkimisväärset. Ja ka mitte õhtul. Kui film välja arvata: "No country for old men", maitiagi mitu Oscarit see sai. Maru tõsine film oli ja kuna väss oli juba peal siis läks pool elamust kaduma. Kuid saan aru miks Javier Bardem sai kõrvalosatäitja Oscari selle rolli eest. Ta oli peaaegu et täiuslik, kogu filmi oli mul tunne, et tema tegelaskuju pimedal tänaval kohata ei tahaks. Olin teki kaitsvas varjus...
Mõtlen viimasel ajal maru palju...absoluutselt kõigest... Hmmmmm....


Viie minuti pärast algab uus päev ja uus nädal...

Mõtled, et enam hullemaks minna ei saa, kuid oh ei...saab küll...

Vahepeal mõtlen, et miks peab kõik nii keeruline olema ja miks peab kõige pärast niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju vaeva nägema. Ja miks ei saa ma kunagi seda, mida ma tahan??!!Miks peab kõik minema hoopis vastupidi??!!Miks, miks, miks???!!!
Täna hommikul ärkasin ja kui keerasin pilgu Miku voodi poole, siis tema oli juba istumas ja vaatas mind väga hommikuse näoga ja küsis mult ainult ühe küsimuse: "Mida sa minuga teinud oled??!!". Mina naeratasin ja vastasin: "Võtsin seda une asja sinult hunniku ära öösel ja panin endale asemele." Igal juhul saime täna suht vara oma asjadega alustada, ehk siis mina sain pannkookide tegemisega suht normaalsel ajal alustada. Need maitsesid maru hääd!
Täna käisime veel trennis jõusaalis ja siis veel ujumas, või noh basseinis, tegime natukene vesijumppat. Pärast tulime tagasi ja sõime, mängisime Katie ja Jennyga kaarte ja siis nad läksid korvpalli mängima. Ma ei roni sinna eriti segama, nad on mõlemad seda väga kaua oodanud, eriti Mikk, sest nüüd ta saab lausa täitsa mängida, mitte nagu enne siin meiega. Las poisid spordivad! Pealegi mulle sellest ühest korrast täitsa piisas.
Praegu kirjutan oma mõtted üles ja kuulan muusikat. Enne mängisime tüdrukutega kaarte, kuid siis tulin siia. Tuba on maru külm...Kuid siiski väga kodune. Mõtlesin siin just ükspäev, kui koduks ikka see kõik siin saanud on. Maru imelik on siit lõpus ikka ära minna ja koju jõuda. Kuigi kodus on ka ju suht hea ikkagi. Tahaks Mufit ja Päkut näha...mmm... üks neist võiks tulla ja mulle sülle istuda ja nurruda. Seda ma tahaks küll ikka väga praegu...
Hommikul läheb Liks ära, läheme teda rongipeale saatma hommikul vara. Mul on hea meel, et ta tuli, see on hea vaheldus!
Kirjutan veel vähe ja siis tulevad juba poisid loodetavasti!
Moi-moi!

Kaks täitsameest ja üks tüdruk...

Selline on siin meil siis olukord hetkel.
Eile tuli siis Liks, käisime tal rongijaamas vastas, mina tulin otse töölt. Eile öösel magas Liks meie toas, kuna Siret oli veel siin ja ta pidi vara ärkama. Tänasest vast saab Liks endale täitsa oma toa. Paariks päevaks...Praegu nad Mikuga mängivad korvpalli. Mina ootan, et nad juba tagasi tuleks, siis saaks süüa. Kõht on juba tühi. Täna oli maru ilus hommik, päike paistis ja taevas oli maru sinine. Minu esimene mõte oli: välja! Kuskil lõuna ajal suutsin poisid ja ka Katie nõusse sebida ja läksime jalutama meie väikese poolsaare otsa poole. Seal on maru ägedad ilusad majad, ja see on kõik ju järve ääres täpselt. Otsustasime siis järve peale minna, mina muidugi virisesin alguses, samamoodi nagu kolmapäeval. Paaris kohas oli vesi isegi lahti, kuid muidu oli järv täiesti paksult jääs. Ja järve peal oli maru palju inimesi! Kõndisime suht kaugele järve poole ja leidsime ühe laheda saare. Poisid ronisid kohe sinna otsa, tegime neist pilti ja möllasime.

Varsti ronisime ka ise sinna ja poisid tegid meist pilti. See saar oli mõnus. Ja ilm oli ka niii mega ilus, päike säras, ja oli mõnus karge ilm. Lumi krudises jalgade all...See oli mõnus tunne! Tegime veel lumes jälgi, hundirattaid ja lumeingleid. Lõpuks kirjutasime kõigi nimed ka lumme ja muidugi tegime sellest maru palju pilte.


Pärast jalutasime tagasi ja nautisime ilma ja head seltskonda.
Kolmapäevast siis...läksin tagasi Kuntokartanosse. Tunne oli imelik, aga ikkagi oli kõik hästi. Hommikul ärkasin nagu alati ja läksin bussile. Kui sinna jõudsin siis hakkas rutiin tagasi tulema. Olin asjalik ja aitasin palju. Sain suht palju teha võrreldes eelnevate päevadega. Päev läks suht kiirelt, kuna koguaeg oli midagi teha. Eile pidin ma minema kl 7.30-ks juba tööle, pidin ärkama kl 6. Karm! Kuid hommikul päike säras ja ilm oli ilus. Ei suutnud ära oodata kuna välja sain. Sõin hommikust ja asusin teele. Neljapäev oli aeglane, meil oli vähe patsiente, ja vatsataud on tagasi. Kaks patsienti olid jälle haiged. Kuid meile pidi tulema ka uusi juurde, mis Satule ei meeldinud eriti, sest kui on ikka noroviirus siis pole vaja et uued inimesed ka selle saaksid. Nõme...Sain endale oma patsiendi kellega pidin tegema läbi tema harjutuskava, mille tegime talle koju. Kui teda vaatama läksin, siis ta oli väsinud ja ei tahtnud ennast kojuminekuks ära väsitada. Kokkuvõttes ma ei saanudki temag võimelda, ta läks enne koju. Satuga tegime veel ühe testi, mida Soomes tehakse veteranidele, kui nad saavad taastusravi. See oli iseenesest hea test, kuid meie patsient tahtis ainult kõike muud teha kui seda meie testi.Nii lõppes minu nädal Kuntokartanos.
Kolmapäeval peale tööd käisime Royga järvel kõndimas. Vahepeal on hea niisama tundide viisi kõndida ja vahepeale natukene ka juttu rääkida...Elu on maru keeruline, eriti kui sa ise ei taha, et see keeruline oleks. God dammit!!!

Jäljed lumes...

Avastasin, et kui pikalt lumes kõndida, siis varsti sa ei tunne oma jalataldu. Ja kui kaua lumes kõnnid, siis pärast kõval maal kõndida on ikka maru imelik!

Emban!


...Miks varem ma ei teadnud, et minnes käsikäes kui mina hetkeks peatun ka sina seisma jääd...
"Puudutus"

See uhke füsioterapeudi tunne vol.2 ...

Täna jätkus meie haiglatuur. Hommikul olime psühhiaatriaosakonnas kõik koos. Psühhiaatriaosakond on siin kinnine osakond ja vapsee kõik uksed on siin lukus. Saime teada, et see koosneb omakorda neljast alaosakonnast kus on vastavalt vanad olijad ehk kroonilised haiged, siis nooremad toitumishäiretega patsiendid, siis veel kergemad depressioonihaiged ja bipolaarsed haiged jne. Ja muide nende kõigi juures käib füsioterapeut. Ja hiljem sain teada, et sealt saadetakse neid hiljem ka ambulatoorselt polikliinikusse basseinirühmadesse. Kliinikus ringi kõndides tekkis kerge deja vu tunne, see meenutas kõik Leuveni söömishäiretekliinikut, mis oli ka tegelikult suur psühhiaariakliinik, söömishäirete kliinik vaid selle osa. Alguses kui füsio Päiviga sinna läksime siis tundus see olevat kui pommivarjendis, kuna see oli suhteliselt eraldatud ülejäänud haiglast, mis on muidugi normaalne. Aga suuremad üllatused olid meil veel ees. Nägime ruume ja siis läksime Päiviga jõusaali tundi vaatama. Seal natukene aega olime ja proovisime masinaid ja siis ühel hetkel tuli üks musta särgiga noor tüdruk sinna ja Päivi tutvustas meid ja ütles, et me oleme Eestist ja siis tema vastas puhtalt "Kuidas läheb?". Meil olid kõigil karbid maani..Aga see polnud veel viimane kord kui täna eesti keelt kuulsime. Natukese aja pärast tuli meie juurde üks patsient, rääkis midagi Päiviga ja siis ütles puhtas eesti keeles, et ta räägib eesti keelt ja et ta on Tartu Ülikoolis õppinud 2 aastat majandust. Siis olid meil ikka karbid täiesti maani. Ta rääkis väga head eesti keelt ja vene keelt. Maru naljakas oli, arutlesime maailma asjade üle. Mitu korda ta ütles, et aga nüüd ma olen siin hullumajas. Siis ta rääkis meile oma kurba saatust kuidas ta kliinikusse sattus. Vestlesime temaga suht palju. Ta oli suht tore, kuigi ilmselgelt veidi probleemne. Igaljuhul oli lahe näha patsiente jõusaalis rassimas, tekkis küsimus miks meie psühhiaatriakliinikutes pole füsiosid. Krt, seda peab muutma kiirelt. Muidugi eriti veel söömishäirete kliinikutes, kus neid oleks ikka väga vaja. Tänagi veendusime, et füsioteraapia on Eestis vaid pisikestes lastekingades...
Peale lõunat oli kerge arusaamatus ja mina pidin palju passima. Mikuga pidime mõlemad olema polikliinikus, kuid seal oli keegi haigeks jäänud, ning mina passisin natukene niisama ja Mikk läks jälle Timoga neurosse. Varsti läksin mina füsio Sari juurde ja sain näha kuidas tema pani ühele tädile nõelu. See oli lahe, ta oskas seda maru hästi. Siis peale seda saime testida ühte kiirabiautojuhti, kes oli maru lahe soome mees. Temaga sai omajagu nalja!Ja ta oli maru sõbralik. Peale tema testimist oli Sari tööpäev läbi ja mina läksin füsiode kohviruumi passima, kuna meie tööpäeva lõpuni oli aega veel kuskil kolmveerandtund. Lugesin nende koolitusplaane, ja ühte füsio ajakirja ning tegin oma numbritemängu. Tänane päev ei olnud nii asjalik kui eilne, kokkuvõttes meeldis mulle kõige rohkem Kati juures, seal oli ikka tosi kiva! Raske südamega tulime haiglast ära, just siis kui hakkasime harjuma, aeti meid minema jälle. Homme lähen tagasi Kuntokartanosse ja üritan saada vana rütmi sisse tagasi. Äkki hakkab seal veel meeldimagi...
Marin läheb meil siin homme Eesti esmaspäevani, Särts läheb reedel Helsinkisse pühapäevani. Ja Liks tuleb neljapa pärastlõunat siia kuni pühapäevani. Eks näis mis me siin temaga ette võtame, poisid tahavad korvpalli mängida kindlasti. Võibolla võtame ette midagi Roy ja tema Hollandi sõbraga, kes tuleb ka neljapäeval Soome. Vaatab seda asja...
Nüüd kanasuppi tegema!
Moikka!(K)

See uhke füsioterapeudi tunne...

...valdas mind täna päris mitu korda. Täna algas siis meie kurikuulus kahepäevane haiglatuur. Hommik algas uniselt ja Eijaga, ning see eriti tuju paremaks ei teinud. Läksime haiglasse, seal jagati meid A, B,C, ja D-ks ja siis jaotati eri osakondade peale laiali. Mina olen C. Hommikupoolikul olin füsioterapeut Katriinaga Ortopeedilise kirurgia osakonnas. Katriina on väga lahe, ja muide ta räägib väga hästi inglise keelt. Kuigi ma ei lasknud tal just palju seda rääkida, kuna siiamaani saan kõigest aru mis ta mulle soome keeles räägib ja kuna see on mulle praegu tähtsam. Kogu hommiku tõttasime ringi 7. ja 8. korrusel vahet. Nägin patsiente juba hetkest kui osakonda sisse astusime. Talutasime kitsega (mida nemad kutsuvad muide Eva-fors'iks) ühte skisofreenilist onukest, käisime ühe alkohoolikust apaatiku juures kellel oli ajuverevalum, keda kahekesi täie jõuga istuma kangutasime. Külastasime ühte sääreluu välisfiksaatoriga marudat tädi ja viisime ta ratastooliga akna alla lehte lugema. Külastasime veel tervet palatitäit tehispõlvedega tädisid, nad olid kõik marudad. Katriina oli üliasjalik ja seletas mulle kõike ja koguaeg küsis, et kas ma saan ikka aru. Ja ausalt, enamasti ma sain kõigest aru. Õudsalt lahe oli aga aeg läks maru kiiresti, kahju oli lausa lõunale minna, teades et õhtupoolikul pean osakonda vahetama. Katriina oli maru!
Lõunal käisime koolis, ja saime mõnusat head sööki jälle soodsa raha eest!
Õhtupoolikul läksime Siretiga mõlemad füsioterapeut Timoga neuroloogia osakonda. Timo tahtis kangekaelselt meiega inglise keeles rääkida, meie olime kergelt häiritud. Enamasti tegelt ta rääkis mõlemas keeles korraga, kuid kui ta ühel hetkel vist ära väsis siis hakkas soome keelt rääkima. Me käisime ühe hemitädi juures, kellel oli kõhukasvaja lõikuse järgselt tekkinud parempoolne hemipleegia. Temaga saime maru palju tegeleda, kuna Timo ajas mööda osakonda korralikku ratastooli taga ja siis lauda jne jne. Mina sain patsiendiga voodiäärel istuda, tema istumistasakaalu parandada. Selga sirutada ja keharaskust kanda mõlemale poole. Siretiga kahekesi seal mässasime, ullult lahe oli. Täiesti mõnus tunne...füsioterapeudi tunne. Peale hemitädiga asjatamist viis Timo meid alla basseini, kus oli üks armas vene tädike Veera, kes rääkis meeletu vene aktsiendiga soome keelt. Natukene rääkisime temaga ka vene keeles, kuigi soome ja vene keel läksid koguaeg segamini. Karm. Basseinitund kestis tunnikese ja ei olnud just väga sisukas, kuid siiski. Veeral oli selg lõigatud mingi aeg tagasi ja oli vist valutama hakanud. Põhilised harjutused olid tema puhul suunatud kehatüve lihastele. Peale Veera basseinitundi läksime tagasi füsiaatriasse ja saime seal vaadata ühte tasakaalutestimise gadget'it. Seda tahaks ka ise proovida. Peale seda läksime neuroloogiasse tagasi ühe teise füsioga. Temaga käisime suht raskete patsientide juures. Peamiselt vanakesed...Aga siiski oli huvitav ja saime aidata ja ise käed külge panna. Päev lõppes mõnusa vässuga ja lõbusa jutlemisega tagasiteel ühikasse. Olime vaimustuses kuid siiski vähe pettunud, et miks nad meid haiglasse kauemaks ei taha lasta kui vaid kaks päeva. Ja see jutt et füsiod ei oska inglise keelt on täielik jama, nad räägivad väga hästi. Võta siis kinni, milles tegelikult asi on...
Täna lõuna ajal ütles Merja mulle, et me peame massaaži nimekirjad tegema Harrile, et kui palju me neid teinud oleme ja kellele. Tegin oma nimekirja ära, ja tuli kokku 9. See on kaks korda rohkem kui teistel 3 näd jooksul. Ma olen olnud väga usin...
Ahjaa...*****************************************************************************
***********************************************************************************.
Tõlge: see on miski mis pole kõigi silmadele mõeldud...
Igatsen oma Tupsut!

I want all that...

Lumes möllates läheb tuju heaks aga jalad saavad märjaks...

Täna on elu juba ilusam...enesetunne on talutav (välja arvatud kerge seljavalu) ja väljas on hunnikute kaupa lund. Reede möödus sündmustevaeselt, Marin ja Mikk käisid Eijaga vaatamas mingeid teisi praktikakohti.Mina magasin kaua ja passisin niisama, taastusin veel haigusest. Enesetunne oli küll hulga parem kuid eriti midagi veel ei julgenud teha. Aga õhtul sõin juba inimese toitu jälle. Eile oli meie ungari-poola poolel plaanis siin pidu või siis õhtusöök ja nad suht ütlesid meile, et me hoiaks eemale ja ei teeks endale plaane. Ja nad kutsusid ka inglise tüdrukud, see oli veidi nõme. Kuid Orjake kutsus ka mind tol hommikul. Mina viisakalt tänasin, kuigi teadsin, et me sinna niikuinii ei lähe. Igaljuhul Mikk läks trenni ja kuna mina veel ei julgenud päris treenima minna siis jäin siia nukrutsema. Tsättisime Marini toas mingi tunnikese ja siis tegin Miku arvuti lahti, vaatasin Belgia vidjosid ja siis panin endale "300" peale, tahtsin paremaid hetki vaadata. See oli suht mõnus. Varsti tuli Mikk ja siis mingi hetk ma leidsin nad köögist jutlemast, Inglise tüdrukud ei viitsinud vist poolakate-ungarlaste-sommidega passida seal ja nad söötsid Mikku köögis. Rääkisime juttu ja siis mingi hetk peale väga sunnitud pildiseeriat läksime inglaste tuppa kaarte mängima. See oli lahe, rääkisime ja mängisime peaaegu lk1-ni öösel. Mingi hetk läksime magama. Ja Katie andis mulle oma inglise Cosmo lugeda. See oli mega maru! Eesti Cosmo on selle kõrval jumala kräpp. Samas Mikk ütles selle peale, et huvitav kellel on rohkem kogemusi sellel alal...Inglastel või eestlastel kellel on Cosmo võibolla mingi aasta ainult olnud. Täna hommikul võtsin rahulikult selle Cosmo ette ja hakkasin infot koguma. Sain jälle maru targaks...ma olen ikka täiega Cosmo girl! Varsti helistas Miku isa ja siis ta pidi üles ärkama. Peale seda varsti hakkasime meie pannkooke tegema ja möllama. Sellega läks suht kaua aga meil oli vähemalt lõbus. Tegime hunniku pannkooke ja mugisime isud täis. Proovisin ka inglise pannkooke, mis kujutavad endast pannkooke sidrunimahla ja hunniku suhkruga. See oli maru häää!
Peale seda läksime lumme möllama...Katie ja Jenny tegid päev enne lumememmed ja läksime neid vaatama. Ja lumi oli tõesti põlvini. Jalad olid suht märjad kui tagasi tulime. Tegime ohtralt lumeingleid ja mängisime lumesõda. See oli maru, pärast seda läksime kelgutama meie juurde majade vahele. Alguses üritasime kilekottidega kuid siis läksime Ungarlaste kelkude järele. Ja nad isegi laenasid meile neid, muidugi Jenny küsis niiet... See oli suht maru, kuid keegi oli sinna hunniku hüpekaid ehitanud ja ma sain oma seljale suht haiget paar korda. Eriti pikka ja kiiret liugu ei saanudki...Nõme. Aga samas seltskond oli hea ja mõnna. Pärast tulime tagasi siia, vahetasime riided ja praegu tsillime meie toas. Vähemalt meie ja Katie ja Jenny on siin. Mina ja Katie kirjutame päevikut (või siis blogi), Mikk ja Jenny möllavad netis. Marin ja Thijs teevad süüa, Siret ja Roy on oma toas ja tegelevad oma asjadega. Praegu tuli Roy just siia meie juurde netti. Lahe, meie tuba on populaarne! :)
Täna on vist veel plaanis kerge korvpallitrenn, võibolla saan mina ka trenni täna. Vähemalt natukeseks, kaua seal ei pea möllama. Tahaks mingit filmi ka vaadata kunagi, palju on vaatamata veel...
Neljapäeva õhtul passisime Mikuga mingi kl poole kolmeni öösel üleval ja lihtsalt rääkisime elust ja kõigest muust!Vot see on kvaliteetaeg!

Praegu on nii chill, et lausa lahe on!
Kallistan!

Soojas lumesajus...

Täna on lausa juba inimese tunne. Eile tahtsin poole päevast endale kuuli pähe lasta, et natukenegi kergem hakkaks. Täiesti hull kui hull oli eile olla. Sellest hetkest peale kui ma oma viimase blogi sissekande tegin valutas mu kõht nagu põrguline, öö läbi passisin üleval ja mõtlesin, et ma vihkan kõhuvalu. Kl 7 ajal hommikul muutus see juba nii talumatuks, et võtsin 2 Miku varmalt mulle valmis pandud noSpa'd sisse ja suutsin kl 9-ni magada. Enne rohu sissevõtmist suutsin veel Särtsu toas käia ja talle oma kurba saatust kurta. Praktikale ma ilmselgelt ei läinud...
Terve päeva veetsin voodis ja olin nagu hunnik õnnetust. Enesetunne ei läinud kuidagi paremaks isegi peale Miku tehtud head sooja kummeliteed, ega paari röstsaia mis endale sisse pigistasin. Kõhuvalu sain neist hoopiski. Õhtupoolikul tegi Särts mulle kuuma kanasuppi, kui suutsin rohkem kui 5-ks minutiks ennast istuma sundima. Püstiseismine oli eile kui 100 kg rinnalt surumine. Rääkimata sellest, et ma ei suutnud hommikul voodipesu vahetades isegi oma tekki tekikotist välja saada. Õnneks oli mu abivalmis toanaaber siin ja aitas mind sellega....
Eile oli ka rahvusvaheline õhtu, kuhu ma muidugi ei saanud minna, kuna eile oli kõik minu jaoks liiga raske. Kuid nagu ma kuulsin, polnud seal just midagi erilist. Mingid veidrad Iraani tüübid ja kerge karneval.
Kuna eile magasin oma nädalajagu und ära, siis täna hommikul ärkasin vara. Kuid suutsin siiski edasi magada, kuni hetkeni mil mu ema mulle mureliku sõnumi saatis. Mikk hakkas kõrvalvoodis ka liigutama ja mõtlesin, et kirjutan kähku midagi vastu. Mõeldud-tehtud...kui ennast ringi keerasin avastasin, et Mikul olid silmad pärani lahti...Asjad lähevad siin järjest imelikumaks...:)
Siiamaani olen täna ise suutnud endale teed teha ja röstsaiu, ning tunne on inimlikum. Kuigi haigusepisik on siiski sees. Aga küll ma närin ennast sellest läbi.
Muidu on kõik ikkagi suht sündmustevaene...tahaks juba terveks saada ja trenni minna...
Reedel kutsus Roy meid vist nende ülikooli juurde sauna...ei tea veel mis sellest saab. Eks elu näitab. Praktikale lähen tagasi arvatavasti alles kolmapäeval, kuna esmaspa-teisipa oleme keskhaiglas. Selleks ajaks on jalad juba all loodetavasti. Ja Marja ütles, et enne Kuntokartanosse tagasi minekut peaksin olema vähemalt päeva-paar täiesti terve...
Inglise tüdrukud on osutunud küll sõbralikuks kuid siiski suht peoloomadeks. Tundub, et ungari-poola poolega meie korrusest on nad suht hästi hakanud läbi saama. Krt...peab rohkem ikka pingutama...
Ja lumesadu mutus millekski vihmataoliseks...
(K)
Ahjaa...Life works in mysterious ways...

:)

Täna oli palju rehabiliteerimist, passimist, sportimist (sealhulgas korvpalli) ja natukene sõnumineerimist.
Eilses blogi sissekandes eksisin ühe fakti vastu, selleks hetkeks polnud Philippe mulle vastanud, kuid umbes 40 min hiljem, sain ma ikkagi sõnumi, ja mitte ühe. Enne magaminekut sain isegi ühe good night kiss'i...:)
Täna võtaks ka ühe sellise, sest kõht valutab maru imelikult...kas tõesti saingi selle kauaoodatud kõhuhaiguse??!!
Täna lõi lõputöö valusalt jalaga per**e!

Kallistan!

Nonii...kas ennem head uudised või halvad?

Halvad siis...minu praktikakohas nimelt vohab üks mõnus kõhuhaigus. Kõigil patsientidel on see olnud ja ka personalil kõigil. Ja arvatavasti saan ka mina selle lähipäevil...Jippikajeee!
Head uudised on need, et seal on tegelt suht tore. Inimesed on väga toredad ja vanakesed ka. Ja ma saan palju palju soome keele praktikat, sest kõik seal räägivad minuga soome keeles. Kui ma miskit ei mõika siis küsin kohe. Aga tegelt olen rahul, samas mingi vatsatauti ma küll ei taha endale.
Marin ostis täna kaks pakki kaarte ja täringud, ning natukene aega tagasi mängisime Yahtzee'd ja Marin kaotas ning pidi kaks korda alla keldrisse ja üles tagasi jooksma. See oli naljakas...ma olin tagant teine.Mhhh...
Täna jõudsid meie kauaoodatud Inglise tüdrukud siia: nende nimed on Katie ja Jenny! Ja nad on maru sõbralikud ja ütlesid, et me räägime maru hästi inglise keelt. Ma juba ootan nendega kuskile minemist, ma usun, et nad on maru toredad.
Sain täna paar ilusat komplimenti kohast, kust ma neid poleks osanud oodata...
Philippe pole mulle vastanud...see asi läks vist juba eos metsa, samas minu õnne selles eluvaldkonnas arvestades on see täiesti tavaline...Kahju muidugi...

Rakastan teitä, minun kultat!
Ikävöin!

Mhhh...

Ahjaaa, ma alustan homme oma praktikat Rehabilitation Center of Kuntokartano's...

Ja internet meie toas kadus jälle nagu tina tuhka...

Oh seda õnne...

Imelik nädalavahetus....

Kired meil siin ikkagi lõõmavad juba, mida ilmselt oligi arvata...Aga ikka lõõmavad rohkem kui ma oleks arvata osanud. Olukord on kergelt häiriv...
Reedene päev oli suht mõttetu. Neljapa õhtul panime Mikuga veel ühe presentatsiooni kokku, et oma klassis huvilistele teha presentatsiooni. Kuid oh üllatust, mitte keegi ei tulnud sinna. Ja meie ei viitsinud seal ka eriti kaua passida. Käisime füsioteraapia klassi vahet ja tegime kõike muud kui aitasime, pigem ise proovisime asju ja möllasime kõigil ees. Meie Mikuga veidi vähem, perekonnad käisid seal Inbody't tegemas, kuhu oli ilmselge järjekord koguaeg. Igaljuhul oli päev suht mõttetu ja enesetunne oli ka suhteliselt sitt. Karm...
Õhtul aga käisime trennis, mõlemad perekonnad olid ka ja siis mina ja poisid tegime korvpallitrenni. See oli omamoodi lahe ja omamoodi imelik. Lõpetasime vabaiskevõistlusega, tulemus: mina, Roy ja Mikk saime 10-st 4 ja siis tegime lõppvõistluse, mille võitis meie treener muidugi. Selles polnudki mingit kahtlust! Vähemalt parim võitis!
Laupäev oli kergelt sündmusterohke, hommik algas hea kuid siiski piiripealse huumoriga, jätkus peale lõunat imelike pilkude ja vaikimisega, poes käik oli tore ja vestlus hea, kuid väga väsitav (ikkagi miljon asja seljakotis ja veel käeotsas kilekotis 50 min kõndida, suhteliselt künkalisel teel), õhtu jätkus külma vaikimise ja veidrate pilkudega, ning tipnes kirgede lõõmamisega köögis. Perekondade vahel oli kerge diskussioon, kust mina tahtsin ennast lihtsalt väga väga kaugele hoida...ilmselgelt see ei õnnestunud. Pärast oli tunne kergelt mõru... Mikul õnnestus ennast sellest veidi kaugemal eemal hoida, kuna õigel hetkel (muidugi polnud see hea, et see nii juhtus, sest kõhuvalu ma ei sooviks kellelegi) hakkas tal kõht valutama.
Õhtul vaatasime filmi "Michael Clayton", kerge pettumus oli. George Clooney on vanaks jäänud ja pole enam pooltki nii seksikas, ning ega tema näitlejaoskuski pole eriti muutunud. Üldiselt oli stoori ettearvatav ja lõpp imelik. Miks ma peaksin enamus filmi lõpusubtiitreid vaatama Clooney väsinud ja vihast nägu? Tilda Swintoni näitlejatöö üllatas mind, enamasti ta ajab mind lihtsalt närvi. Seekord oli kõik kuidagi paigas, mõned lisakilod ja veidi vanema naise mängimine, kerged inimlikud dialoogid ja inimlik nõrkus. Natukene mõistan, miks ta selle osa eest Oskari sai, kuigi mitte täielikult.
Täna magasin kuninglikult kaua, kui kl 12.20 silmad lahti tegin ja Miku voodi poole vaatasin pidin nentima fakti, et ta oli juba üleval. Laheee, ma magasin kordki kauem:)... Kuigi see ei tähenda, et ma vähem imelikke unenägusid nägin. Õnneks või kahjuks ma neid ei mäleta.
Eile rääkisid Marin ja Thijs, et Philippe oli minu kohta küsinud ja nad olid andnud talle minu eesti numbri, lambakari noh. Mul on ju uus number, eile siis tegin otsa lahti ja saatsin talle sms'i. Eks näis, mis sellest siis saab...
Täna Mikuga arutasime, et meid on juba 6 4-ja asemel...
Täna õppisin uue sõna: misantroopia - inimestevihkamine. Nentisin, et pole seda kunagi tundnud kauem kui pool tundi. Olen rahul, sest enamasti on inimesed siiski ju head!

Emban teid!

Mutrid ja poldid...

Mhhh...kohati ma ei mõista inimesi, ilmselt see on paratamatus...
Niih...kolmapäevast siis. Meie viimane päev Motiivis, mis minule isiklikult oli täiesti vaba, kuna mul ei olnud midagi teha. Passisin niisama ja olin abiks seal kus sain. Sain vara õhtule, kuna Harrit ei olnud ja me ei saanud oma kooslolekut teha. Õhtupoole hakkasime mõtlema juba sellele, et meile tulevad külalised. Õigemini juba hommikul, kuna me koristasime toa ära ja puha. Vahepeal tegime Särtsuga koogi ja siis kapsapiruka jaoks kapsasegu ja hakkliha. Peale tööd tulime siis Merja ja Anniga siia ja hakkasime kokkama. Merja läks mingi hetk ära, kuid tuli hiljem Jukkaga tagasi. Anni jäi siia, me vestlesime kõigist ilma asjadest ja kokkasime samal ajal. Väga tore oli, minu arvamus Annist tõusis igaljuhul pügala võrra. Ta on tubli ja tore!Vahepeal käis Siret jalutamas, kuna talle sai Spa koht ja see keeras ta tuju suht pekki. Tagasi tulid nad Roy'ga.Kl 7 ajal tulid siis Merja ja Jukka ja siis hakkasime juba söömist lõpetama, ning mingi hetk hakkasime peoks valmistuma. Vahepeal suutis Mikk oma võtmed ära "kaotada", mis tuli välja oli hoopiski Sireti deeela, kuna ta suutis need endale taskusse pista. Sellega oli veel siin omajagu jampsimist, mõtlesime miljon versiooni välja sellest kus need olla võiks. Ja omajagu otsimist ja toa pahupidi pööramist kuulus sinna sekka. Ühel hetkel siis hakkasime naistega ennast ilusaks tegema ja siis ühel hetkel avastasin et Mikk tuleb ka meiega Marlinisse!See oli küll üllatus, suur üllatus. Poleks seda uskunud, samas ta oskab mind ikka ja alati üllatada, kui ma arvan, et see pole enam võimalik. Hakkasime siis liikuma, käisime Jukka juurest läbi ja siis lippasime Marlinisse. Ootasime veel Merja ka ära ja läksime sisse. Seal oli mingi tudengite pidu jälle ja mingi mutrite-poltide teema. Et naised pidi võtma ühe osa ja mehed teise ja siis leidma enda paarilise. Meie Särtsuga leidsime juba kohe sisse astudes esimese vennikese, kes meie polte uurida tahtis. Minu oma oli liiga väike, kuid Särtsu oma sobis. Minu "teine pool" oli Mikk...
Igaljuhul pidu oli rahulik, rahvast oli ja tantsida saime palju. Merjaga ja mingite soome kuttidega koolist, Särtsu ja Mariniga ja Jukkaga. Ja siis mingi soome vennike üritas mind rajalt maha võtta, väga haleda pick-up line'iga. Aga see oli omamoodi armas....nõustusin siis ühe tantsuga. Jällegi veendusin Marini nenditud faktis, et soome meestega tantsides tahavad nad kogu aja elueest sulle silma vaadata. Kergeid lähenemiskatseid vältides (ta polnud just eriline koll ja rääkis veidike isegi inglise keelt, kuid väss niitis selleks hetkeks juba julmalt) tantsisime kaks tantsu ning siis jätsime hüvasti. Eeri oli vist ta nimi...Korjasin teised peale ja liikusime koju. Öösel otsisime veel Miku võtmeid kuid edutult...
Hommik algas Jukka kaebliku telefonikõnega, et kas Mikk ei teeks tema eest Ikääntyneeti, kuid Mikk keeldus. Ma oleks kl 8.30 ise samamoodi teinud. Natsa hiljem helistas Merja kellel ei olnud võtit. Ajasime ka naiskad üles, et võtit saada. Kl 12 oli meil 2 testimist, mille jooksul sai ikka hunnikus nalja. Meil olid juhtmed nii koos, et jube. Vähemalt testisime ära oma asjad. Proovisime homseks ka tasakaalu masinat ning sai sellegagi nalja. Sellega meie päev lõppes.
Peale seda pidin mingi hetk kuskil 45 min Roy'd ja Thijs'i lõbustama. Õhtu lõppes mõnusa korvpallitrenniga, mis ei lõppenud küll eriti sõbraliku noodiga. Üldiselt oli jällegi tore, poistele ka meeldis. Võibolla julgen kunagi nendega mängugi teha...
Hädasti oleks ühte kallit vaja!
Täna oli Tupsu sünnipäev! Mõttes kallistasin teda iga poole tunni tagant. Õhtupoolikul sain endale jällegi telefoniarvet teha, kuid iga minut oli seda väärt...

Moikka!

I'm walking on sunshine...:D

Lainetega on nii, et nende alt tuleb läbi ujuda. Ja seda ma olen juba harjutanud ning sain suurepäraselt hakkama. Peale 60 minutist vaikset tundi (ma ausõna ei öelnud selle 60 min jooksul sõnagi) ärkasin jälle ellu. Positiivne! Vähemalt ma taastun kiirelt!
Täna on hoopiski nagu teine tera, kuigi mitte just parimaid uudiseid me täna ei saanud. Sellest hiljem.
Eile oli siis Särtsu tähtis päev ja hommikul äratasime ta lauluga üles, ning kinkisime talle palju õnne ja armastust ja sooje kallisid, ning kimbu kollaseid tulpe, mis ma vägagi oskuslikult Helsinkist siia transportisin. Ja ta ei aimanud mitte midagi...:) ma loodan vähemalt. Peale äratamist läksime siis kl 9-ks Motiivi, et uue nädala koosolekule minna. Koosolek lõppes kiirelt, Harriga rääkisime asjad selgeks, et jagame kõik asjad omavahel ära. Meie testiklass oli eelmine nädal remondis ja siis pidime seda korrastama. Peale seda jagasime testimisi sellel nädalal ja muid asju. Saime need tehtudja siis sõime ja asusime tööle. Esmaspa meil oli vaid üks testimine. See läks pikalt ja uniselt. Minu massaažiklient ei tulnud ja passisin niisama. Natukene tusatuju oli. Õhtul pidid tulema Hollandi poisid siia, et teha meile Hollandi toitu Särtsu sünnipäevaks. Thijs tuli suht vara, Roy veidi hiljem. Siis nad kokkasid seal mitmekesi köögis, mina hoidsin sealt heaga eemale, kuna liiiga väike köök on meil ja seal oleks olnud liiga palju inimesi. Kui valmis sai siis hakkasime sööma. Kokkuvõttes me sõime kartulipudru porgandi ja peekoniga (mille Thijs enne oskuslikult pannil ära kõrvetas). Ja siis mingi kergelt rõveda väljanägemisega vorst, mis kokkuvõttes maitses täitsa hea, nagu keeduvorst. Kõht sai täis ikka üle pika aja, ka Mikul. Pärast sõime meie tehtud kooki ja kaneelirulle, mis ei olnud eriti kaneelirulli näoga, kuid maitsesid maru hästi. Peale õhtusööki nad lahkusid suht kiirelt, kuna neil on homme mingi suur eksam, praegugi nad õpivad. Õhtu lõpetasime jällegi meie toas juteldes.
Täna hommikul ärkas Mikk enne mind, kuna tal oli kl 9 testimine. Peale kella helisemist jäin ma uuesti magama, kui Mikk natsaks veel tuppa tuli siis ärkasin hetkeks, kuid suikusin kiirelt unne. Üks hetk ärkasin ka ise ja käisin pesus. Sõin ja läksin alla Merjaga basseinigruppi ette valmistama. Seekord tahtsime kõik ilusti läbi mõelda ja mina tahtsin teha kõike soome keeles. Ja vot võtsin kätte ja tegingi. Fakk noh, oli aeg ka juba. Ja meie bassein läks väga hästi, tunne oli hea ja pensiokad suht õnnelikud. Sellega olime rahul. Peale basseini oli meil veel 2 testimist ja siis minul üks massaaž. Jarkko jäi täna jälle magama vaikselt mulle laua peale. See teeb mulle alati rõõmu:).
KL 4-st olime planeerinud minna Eija juurde, et teada saada mis meist saab neljapäeval. Kokkuvõttes on siis nii, et see nädal ei lähe me kuskile. Järgmisest nädalast on kindlasti 1 koht, võibolla ka teine koht. Üks variant on et praks läheb edasi alles 25.märts. Ei tegelt, 17.-18. oleme keskhaiglas kõik koos. Muidu lõhutakse meid lahku...sellega hakkame me veel siin verd ja pisaraid nägema. Loosimine...ahhoi! Njahh ehk siis mitte eriti head uudised. Siiski ma suutsin säilitada positiivse meele. Teised olid veidi rohkem šokis. Igaljuhul siit ma ei lähe enne kuskile kui mul 12 AP on käes. Samas aeg läheb nii maru kiiresti et jube. Varsti ma saan vanaks... Igaljuhul kui praksi ei saa suht kohe siis hakkan lõputööst läbi närima. Nagu ausalt, mul on juba plaan selge, jalutan alla raamatukokku, võtan suure ja ilusa inglise keelse raamatu nimega Physiotherapy of the Shoulder ja hakkan häkkima!
Homseks kutsusime oma praktikakaaslased meile külla siia, teeme ühe soolase ja ühe magusa asja ja siis jutleme ja mässame niisama. Siis nad näevad ka kus me elame ja nii. Loodetavasti oleme jälle leidnud head sõbrad pikemaks ajaks nende näol. Nad on ikka maru toredad...

Soojad sülelused!

Sõnad on liigsed...

Mõnikord mulle tundub, et rääkimine on ületähtsustatud, teod ütlevad kõik, praegu on üks nendest hetkedest...
Vaikne tund...
Karm reaalsus peksab jalaga persse, esimest korda selle aja jooksul käis laine ikka väga kõrgelt üle pea...

Suurlinnatibi memuaarid...

Heheee...Helsinki on ju suurlinn ometigi;)!
Neljapäev siis algas väga unise hommikuga, asjad mul koos eriti ei olnud ja sellepärast kolistasin kuidagi eriti kõvasti too hommik. Kerge närv oli sees kuna minek oli ikkagi Helsinkisse. Ja muidugi arvestades asjaolu, et ma läksin teist korda elus meie väikelinnakese raudteejaama, mille asukoha suhtes ma vaid oskasin aimata. Siiski leidsin ma selle kiirelt üles ja sain isegi pileti. Aga natukene kurvem või siis naljakam oli see, et ma istusin rongis valesse vagunisse, minu koha pilet muidugi müüdi, aga õnneks see oli üks väga hästi inglise keelt oskav mees, kes tegi mulle lahkelt selgeks et ma olen vales vagunis. Selle vea parandasin Lahtis umbes..Veits piinlik oli, aga palusin vabandust ilusti ja läksin oma kohale. Tagasi tulles olin tähelepanelikum! Jõudsin siis Helsinki ja Kadri juba helistas, et kus sa oled kallike. Natukene läks aega enne kui me üksteist leidsime ja kihutasime üksteist kallistama. Maru! Otsisime ühe veidi odavama ja soojema koha ning jutlesime oma paar tunnikest. Kl 4 ajal pidin emaga kokku saama, Kadri tuli kaasa. Leidsime siis mu ema ja mõtlesime, et mida edasi teha. Käisime ostsime ühe koogi ja siis jätsime Kadriga hüvasti, niuks... Emaga läksime siis hotelli ja puhkasime natukene. Natukese aja pärast pidime minema Helsinki araabia linnajakku ühte korterit vaatama, mida pakutakse emale töötamiseks. korter oli megailus, ümbruskond mulle väga ei meeldinud. Peale seda kiiret külaskäiku läksime poodi süüa ostma, kuna ilmselt raha kokkuhoiu mõttes me välja sööma ikka ei läinud. Õhtu veetsime hotellis, vaatasime telekat ja vahetasime muljeid. Hommikuks oli planeeritud meil kokkusaamine Tuula ja Hannuga Sokose hotellis, kus nad peatusid. Kui sinna jõudsime siis vaatasime küll, et ahsoo mõned elavad siis purskkaevuga hotellis. Muidugi meie vastumeelsusest mitte hoolides tahtsid nad meiega hommikust süüa. Läksime siis kõik koos 10.korrusele kus oli ikka meeletu valikuga rootsi laud. Meie hotell oli sellega võrreldes nagu naljategemine. Mina siis võtsin hunniku puuvilju ja värskelt pressitud apelsinimahla. Tuulat ja Hannut oli näha tore, aga samas oli maru uni ja nad rääkisid hoopiski mingitest tööasjadest. Peale kerget teistkordset hommikusööki läksime kõik oma teed. Meie emaga hotelli, et oma asjad kokku panna ja toa vabastada. Nemad oma tuppa ja siis rongipeale. Panime siis asjad kokku, panin ema trammi peale ja alustasin oma neljatunnist seiklust Helsinkis. Viisin oma seljakoti ja lilled rongijaama alla kappi, 4 EUR'i eest sain seal neid hoida (röövlid!!!). Otsustasin et alustan oma reisi senativäljakult ja seda ma ka tegin. Tegin pilte ja nautisin oma lemmiklinna. Senativäjakult läksin sadama poole, kõndisin turu poole, seal ei olnud palju müüjaid, jalutasin edasi ka turuhoone poole, ja siis otsustasin minna mere äärde Merikatule. Mõeldud-tehtud, kõndisin mere äärt pidi ja 20 min pärast olingi kohal. Seal on ikka maru ilus, tegin pilte. Istusin pingil ja nautisin ilma. Tee peal leidsin paar kohta kus musta mulla seest olid oma rohelised pead välja pistnud juba lumikellukesed, ühes kohas oli isegi nartsiss juba peaaegu õitsema puhkemas. Tegin pilti ka, et kõik ikka mind usuksid. Tagasiteel linna hakkas sadama megalahedat paksu lund, mis siiski mõne minuti möödudes muutus lörtsiks ja siis kohe järgnevalt vihmaks. See ei olnud eriti tore, siiski ma läksin turuhoonesse ja ostsin endale ühe patonki ja siis sõin selle pargis ära. Ning siis alustasin oma sopingutuuri. Kõndisin mööda Aleksanterikatut ja astusin julgelt sisse poodidesse nagu Zara, Vero Moda, H&M, Lindex ja Seppälä. Oot...tupsuke saatis sõnumi, pean talle vastama. Niih, nemad seal päevitavad ja maru kuum on. Jätkan siis... Eile andsin ma hoopis uue tähenduse lausele "Helsingisse šoppama!", seal on ikka suht hull, inimesi on igasuguseid. Kuulsin mitu korda Eesti keelt nii poes kui tänaval. Helsinki on ikka suht maru! Aga koju oli ikka ka maru hea tulla, kolm tundi suutsin ringi tammuda aga siis maandusin tagasi raudteejaamas ja ronisin rongile ning seekord õigesse vagunisse.
Rongis oli tore, sain ühe soome tüdrukuga tuttavaks ja Kouvolast istus minu kõrval üks meeldiv soome tädi. Olin rahul!
Kui Lappeenrantasse jõudsin oli kerge väss juba aga teadsin, et pean kiirelt koju rühkima. Lilled olid ju kaasas. Kl 7 olin kodus ja Siret oli mulle alla vastu tulnud, see oli lahe. Marin ja Siret tulid kohe muljeid kuulama ja küsima asju, Mikk võttis minu tagasitulekut temale omase emotsioonitu külma rahuga. Kokkuvõttes on ikkagi hea ja tore tagasi olla, olen rahul!
Muidu on siin viimaste päevade jooksul muutunud olukord kergelt uueks. Meil ei ole mitte enam Siretit ja Marinit vaid korraga kas perekond Van Wijk või siis perekond Van Den Boorn. Ma usun, et mõistate millest ma räägin...
Teine asi on Ungarlased, kes külma rahuga on otsustanud oma nõusid mitte ära pesta. Mina lähen jälle kööki süüa tegema ja avastan, et kõik pannid on mustad ja kraanikausis. Mhh...kergelt häiriv on see. Ja muidugi ka see kuidas nad külma rahuga meie kruuse, kausse kasutavad ja siis ilma mingisugusegi häbitundeta need meile tagasi annavad. Halloo, kaine mõistus!
Ootan juba Inglise tüdrukuid!
Täna on jälle hoki... seda ka ootan. Saab plaksutada ja juubeldada jne.
Täna hommikul käisime Mikuga trennis, ja kuulsin esimest korda elus teda ütlemas lauset, mida ma poleks kunagi tema suust uskunud: "Pole mõtet ju iga päev lõunani magada!". Vapsee... minu vastus sellele oli, et kes sa oled ja mis sa Mikuga teinud oled? Pärast sõime perekond Van Wijkiga pannkooke...
:)
Mikk räägib koguaeg, et tema unenäod on imelikud, aga tegelikult on minu omad veelgi imelikumad. Enamus hommikutest ma hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et mida perset. Kuidas mu aju küll selliseid asju genereerida suudab... Hakkan kergelt hulluma vist...

Tsau-pakaa