Soojas lumesajus...

Täna on lausa juba inimese tunne. Eile tahtsin poole päevast endale kuuli pähe lasta, et natukenegi kergem hakkaks. Täiesti hull kui hull oli eile olla. Sellest hetkest peale kui ma oma viimase blogi sissekande tegin valutas mu kõht nagu põrguline, öö läbi passisin üleval ja mõtlesin, et ma vihkan kõhuvalu. Kl 7 ajal hommikul muutus see juba nii talumatuks, et võtsin 2 Miku varmalt mulle valmis pandud noSpa'd sisse ja suutsin kl 9-ni magada. Enne rohu sissevõtmist suutsin veel Särtsu toas käia ja talle oma kurba saatust kurta. Praktikale ma ilmselgelt ei läinud...
Terve päeva veetsin voodis ja olin nagu hunnik õnnetust. Enesetunne ei läinud kuidagi paremaks isegi peale Miku tehtud head sooja kummeliteed, ega paari röstsaia mis endale sisse pigistasin. Kõhuvalu sain neist hoopiski. Õhtupoolikul tegi Särts mulle kuuma kanasuppi, kui suutsin rohkem kui 5-ks minutiks ennast istuma sundima. Püstiseismine oli eile kui 100 kg rinnalt surumine. Rääkimata sellest, et ma ei suutnud hommikul voodipesu vahetades isegi oma tekki tekikotist välja saada. Õnneks oli mu abivalmis toanaaber siin ja aitas mind sellega....
Eile oli ka rahvusvaheline õhtu, kuhu ma muidugi ei saanud minna, kuna eile oli kõik minu jaoks liiga raske. Kuid nagu ma kuulsin, polnud seal just midagi erilist. Mingid veidrad Iraani tüübid ja kerge karneval.
Kuna eile magasin oma nädalajagu und ära, siis täna hommikul ärkasin vara. Kuid suutsin siiski edasi magada, kuni hetkeni mil mu ema mulle mureliku sõnumi saatis. Mikk hakkas kõrvalvoodis ka liigutama ja mõtlesin, et kirjutan kähku midagi vastu. Mõeldud-tehtud...kui ennast ringi keerasin avastasin, et Mikul olid silmad pärani lahti...Asjad lähevad siin järjest imelikumaks...:)
Siiamaani olen täna ise suutnud endale teed teha ja röstsaiu, ning tunne on inimlikum. Kuigi haigusepisik on siiski sees. Aga küll ma närin ennast sellest läbi.
Muidu on kõik ikkagi suht sündmustevaene...tahaks juba terveks saada ja trenni minna...
Reedel kutsus Roy meid vist nende ülikooli juurde sauna...ei tea veel mis sellest saab. Eks elu näitab. Praktikale lähen tagasi arvatavasti alles kolmapäeval, kuna esmaspa-teisipa oleme keskhaiglas. Selleks ajaks on jalad juba all loodetavasti. Ja Marja ütles, et enne Kuntokartanosse tagasi minekut peaksin olema vähemalt päeva-paar täiesti terve...
Inglise tüdrukud on osutunud küll sõbralikuks kuid siiski suht peoloomadeks. Tundub, et ungari-poola poolega meie korrusest on nad suht hästi hakanud läbi saama. Krt...peab rohkem ikka pingutama...
Ja lumesadu mutus millekski vihmataoliseks...
(K)
Ahjaa...Life works in mysterious ways...