Imelik nädalavahetus....

Kired meil siin ikkagi lõõmavad juba, mida ilmselt oligi arvata...Aga ikka lõõmavad rohkem kui ma oleks arvata osanud. Olukord on kergelt häiriv...
Reedene päev oli suht mõttetu. Neljapa õhtul panime Mikuga veel ühe presentatsiooni kokku, et oma klassis huvilistele teha presentatsiooni. Kuid oh üllatust, mitte keegi ei tulnud sinna. Ja meie ei viitsinud seal ka eriti kaua passida. Käisime füsioteraapia klassi vahet ja tegime kõike muud kui aitasime, pigem ise proovisime asju ja möllasime kõigil ees. Meie Mikuga veidi vähem, perekonnad käisid seal Inbody't tegemas, kuhu oli ilmselge järjekord koguaeg. Igaljuhul oli päev suht mõttetu ja enesetunne oli ka suhteliselt sitt. Karm...
Õhtul aga käisime trennis, mõlemad perekonnad olid ka ja siis mina ja poisid tegime korvpallitrenni. See oli omamoodi lahe ja omamoodi imelik. Lõpetasime vabaiskevõistlusega, tulemus: mina, Roy ja Mikk saime 10-st 4 ja siis tegime lõppvõistluse, mille võitis meie treener muidugi. Selles polnudki mingit kahtlust! Vähemalt parim võitis!
Laupäev oli kergelt sündmusterohke, hommik algas hea kuid siiski piiripealse huumoriga, jätkus peale lõunat imelike pilkude ja vaikimisega, poes käik oli tore ja vestlus hea, kuid väga väsitav (ikkagi miljon asja seljakotis ja veel käeotsas kilekotis 50 min kõndida, suhteliselt künkalisel teel), õhtu jätkus külma vaikimise ja veidrate pilkudega, ning tipnes kirgede lõõmamisega köögis. Perekondade vahel oli kerge diskussioon, kust mina tahtsin ennast lihtsalt väga väga kaugele hoida...ilmselgelt see ei õnnestunud. Pärast oli tunne kergelt mõru... Mikul õnnestus ennast sellest veidi kaugemal eemal hoida, kuna õigel hetkel (muidugi polnud see hea, et see nii juhtus, sest kõhuvalu ma ei sooviks kellelegi) hakkas tal kõht valutama.
Õhtul vaatasime filmi "Michael Clayton", kerge pettumus oli. George Clooney on vanaks jäänud ja pole enam pooltki nii seksikas, ning ega tema näitlejaoskuski pole eriti muutunud. Üldiselt oli stoori ettearvatav ja lõpp imelik. Miks ma peaksin enamus filmi lõpusubtiitreid vaatama Clooney väsinud ja vihast nägu? Tilda Swintoni näitlejatöö üllatas mind, enamasti ta ajab mind lihtsalt närvi. Seekord oli kõik kuidagi paigas, mõned lisakilod ja veidi vanema naise mängimine, kerged inimlikud dialoogid ja inimlik nõrkus. Natukene mõistan, miks ta selle osa eest Oskari sai, kuigi mitte täielikult.
Täna magasin kuninglikult kaua, kui kl 12.20 silmad lahti tegin ja Miku voodi poole vaatasin pidin nentima fakti, et ta oli juba üleval. Laheee, ma magasin kordki kauem:)... Kuigi see ei tähenda, et ma vähem imelikke unenägusid nägin. Õnneks või kahjuks ma neid ei mäleta.
Eile rääkisid Marin ja Thijs, et Philippe oli minu kohta küsinud ja nad olid andnud talle minu eesti numbri, lambakari noh. Mul on ju uus number, eile siis tegin otsa lahti ja saatsin talle sms'i. Eks näis, mis sellest siis saab...
Täna Mikuga arutasime, et meid on juba 6 4-ja asemel...
Täna õppisin uue sõna: misantroopia - inimestevihkamine. Nentisin, et pole seda kunagi tundnud kauem kui pool tundi. Olen rahul, sest enamasti on inimesed siiski ju head!

Emban teid!