Ja ta saigi VALMIS!

Raporteerin: Lõputöö valmis ja esitatud!
Eile istusime kursarahvaga meie juures. Oli väga maru! Täna läheme Võrumaale Oliveri suvekodusse!
Igatsen inimesi!
Side-lõpp...

Nüüd võib juba öelda...olen lõpusirgel...

Ei tea kas keegi seda siin üldse loeb enam, aga mina ikka kirjutan...
Teate nalja?? Mikk sai enne mind lõputöö valmis!Uskumatu aga tõsi, ma korrutasin talle mitu korda, et ma ei nõustu temata lõpetama ja vahi nüüd, pani viienda käigu sisse ja tegi ära. Olen maru uhke!
Elu pole just palju kergemaks läinud võrreldes eelmise blogi sissekandega, viimased kolm nädalat on nagu kuhugile ära kadunud. Ime pole ka, kui nende nädalate jooksul olen heal juhul paar tundi päikese käes veetnud. Värskes õhus küll rohkem aga siiski. Ma hakkan oma läp-topi iga päevaga rohkem vihkama, sest olen seda juba kuu aega põrnitsenud iga jumala päev. Aga tunneli lõpus on valgus...2 päeva veel...
Nüüd hoopiski teisest teemast. Mõtlesin täna, et siiski vaatamata sellele, et ma olen oma lõputööd vorpinud, olen ma suutnud siiski peaaegu kõik oma tähtsamad sõbrad ära näha. Selle üle olen isegi uhke! Sest elama peab ju kaa! Esimene nädal isegi inimesed helistasid mulle ja küsisid kas ma olen Eestis, see oli tore üllatus. Kuigi oli paha neile öelda, et ma ei saa nendega väga tegeleda, kuna pean oma lõputööd kirjutama. Nõme! Üritasin kui vähegi võimalik seda teha. Käisin isegi ju tudengipäevadel ja öölaulupeol ja linnas niisama. Ja siis Sellise sünnipäeval, mis oli see aasta kuidagi eriti tore. Meid olid küll vähe aga täpselt parajalt. Nalja sai ikka rohkem kui penni eest! Õige tunne oli tagasi, meie seltskonna tunne...see mida ei olnud siis kui Sellis, Ruul ja Kaili siin minu juures käisid. Aga vähemalt see ei kadunud alatiseks!
Muidugi olen ka käinud ju korvpallimängudel, sest kuidas ma saaksingi nendest ilma jääda. Finaal ju ikkagi, ja kaks suurt jällegi vastamisi. Praegu on meil hea seis, 2:0 kodumängud meile. Eks pühapa näeb mis edasi hakkab saama...
Pühapaks kutsusin naiskad siia sauna, saab nats naistejuttu puhuda ja koos superstaari vaadata. Kadri jääb vast peale seda siis mingiks ajaks siia peatuma, ja see on väga lahe! Siis pole kodus nii õudselt üksik tunne. Õige kodu tunne on küll tagasi, aga see meie Soome kodu tunne on siiski kontides. Kui nägin Facebookis pilti Katiest ja Roy'st minu voodil istumas, tuli ikka suur pisar silma...minu voodi, minu tuba...miss it all:(
Ja täna saime oma plaanitud Bosnia reisi odavaima pakkumise kätte, see on üle 6 kilo, mida on ilmselgelt liiga palju...Ei teagi nüüd mis saab, väga tahaks minna juuu!Jubedalt! Aga ilmselt kui see ära jääb, siis lähen Inxuga kuskile soojale maale mõne viimase hetke pakkumisega! Saabki selle reisi ära teha, mida me oleme juba kaua plaaninud koos...
Planeerin Jenny ja Katie Eestisse sebida. Enne seda kui nad Inglismaale tagasi sõidavad...st enne 7.juunit. Esialgne plaan on et nad on 3. ja 4. juuni meiega Eestis, siis lähevad Helsinki ja siis lendavad koju. Praegu on muidugi laevapiletid meeletult kallid, täiega nõme. Pean neile otsima odavaimad piletid...Et oma kallikesi ikka näha saaks veel kord!
Täna olin kuri ja kade, selle pärast on jube häbi praegu... Kõik minu ümber olid nii õnnelikud ja minul käis laine üle pea...Liiga hull!Ma ikka oskan!!

...Waiting for a better tomorrow...

Teie Jants

Igatsus annab teada, armastus meist inimese teeb vol.2...

Elu peale Soomet on olnud kohutavalt raske...ja meeletult piinarikas. Muidugi oma osa sellest on ka lõputööl. Kõik on kuidagi lootusetu, väga raske on ennast millekski motiveerida, üle päeva võitlen kassiga, mis hiilib mu hinge. Ma ei oska olla kuidagi, ei leia oma kohta enam... Iga päevaga läheb igatsus suuremaks ja hullemaks, iga päevaga on raskem olla. Iga päevaga rohkem saab mulle selgemaks, et minu tulevik ja õnn ei ole Eestis. Need on kuskil mujal, pean nad lihtsalt üles leidma...kuigi see eriti kerge ei saa olema. Teades ennast ja enda emotsinaalsust ootasin ma seda olukorda kõike juba, teadsin seda juba eelmise aasta Belgia kogemusest. Peale Belgiat olin ma kaks nädalat nagu udu sees, kõik oli nii ebareaalne ja tundus ülekohtune olla nii kallitest inimestest eemal. Ennustan juba ette, et seekord on asi kordi hullem. Mitte et Belgias leitud inimesed oleks vähem kallid, vaid seekord on kordades rohkem valusaid hetki, rõõmsaid hetki, tõsiseid jutuajamisi ja mida kõike veel koos üle elatud...See on lihtsalt hindamatu, kõik need hetked. Ime pole, et sooviks et need jätkuks veelgi ja ei lõppeks kunagi. Teadsin et hakkan igatsema seda, et minu ümber on kogu aeg palju inimesi, sest olen ju täielik people person...Igatsen kohutavalt et kui ärkan hommikul, siis ei näe ma ühtegi sõbralikku nägu, ükskõik kas see on väga unine ja kergelt torisev Mikk või kergelt padjanäoga Jen-bun või alati positiivne Katie, või meie eesti naiskad. Nagu varemgi olen öelnud ja ei lakka seda kunagi kordamast, oli Soome aeg rohkem nagu elukool. Õpid tundma ennast ja inimesi sinu ümber, õpid veelgi rohkem arvestama inimestega, näed erinevaid inimtüüpe ning mõistad kellega neist sina sobiksid kokku, õpid inimestega koos elama, andma neile ruumi kui nad seda vajavad, õpid vaikima kui olukord seda nõuab kuigi tahaksid vaid rääkida, naerda, laulda...Õpid armastama inimesi koos nende heade ja vigadega, võibolla kohtad tee peal inimest, kellega koos tundub kõik nii õige ja loomulik...Samas õpid hindama raskusi ja probleeme, mis ette tulevad, sest kõik mis ei tapa teeb ju tugevamaks...samas kõik mis ei tapa teeb ka haiget, kuid õpid sedagi hindama, et on vaja ka valusaid hetki, on vaja pisaraid valada, et aru saada kui head tegelikud on need vähesed erilised rõõmuhetked. Kuigi ma seda kõike juba enne teadsin, tundub kõik nüüd hoopis selgem ja tõelisem...
Suht tihti leian end mõtisklemas sellest, et mis saab peale minu loodetavat lõpetamist, lausa paanitsen selle üle. Sest mul ei ole ju kõige hallimatki aimu... Mul on mõtted ja mõned ideed. Mõnes mõttes on kahju, et pole kedagi kellega koos tulevikuplaane teha, või...kasvõi unistada tulevikust koos. See annaks palju lootust ja kindlust juurde...meeletult tegelt...
Hehh...ja muide kui ma näd vahetusel oma pesu pesin, siis leidsin seal rohkem Miku juuksekarvu kui enda omi, mis üldiselt ei tohiks vist kedagi enam üllatada...aga naljakas oli ikka..:)
Täna sadas meil vihma, ja see nii kohutavalt meeldis mulle.Väljas oli nii soe ja mõnus, ja vihmgi oli soe...ja see mõnus lõhn mis väljas oli peale vihma. Ja peale vihma tuli kohe päike uuesti välja...see oli nii meeletult armas...Ma olekski jäänud kõndima vihma kätte...kõndima ja unistama...

Emban teid kõvasti mu armsad...