Nüüd võib juba öelda...olen lõpusirgel...

Ei tea kas keegi seda siin üldse loeb enam, aga mina ikka kirjutan...
Teate nalja?? Mikk sai enne mind lõputöö valmis!Uskumatu aga tõsi, ma korrutasin talle mitu korda, et ma ei nõustu temata lõpetama ja vahi nüüd, pani viienda käigu sisse ja tegi ära. Olen maru uhke!
Elu pole just palju kergemaks läinud võrreldes eelmise blogi sissekandega, viimased kolm nädalat on nagu kuhugile ära kadunud. Ime pole ka, kui nende nädalate jooksul olen heal juhul paar tundi päikese käes veetnud. Värskes õhus küll rohkem aga siiski. Ma hakkan oma läp-topi iga päevaga rohkem vihkama, sest olen seda juba kuu aega põrnitsenud iga jumala päev. Aga tunneli lõpus on valgus...2 päeva veel...
Nüüd hoopiski teisest teemast. Mõtlesin täna, et siiski vaatamata sellele, et ma olen oma lõputööd vorpinud, olen ma suutnud siiski peaaegu kõik oma tähtsamad sõbrad ära näha. Selle üle olen isegi uhke! Sest elama peab ju kaa! Esimene nädal isegi inimesed helistasid mulle ja küsisid kas ma olen Eestis, see oli tore üllatus. Kuigi oli paha neile öelda, et ma ei saa nendega väga tegeleda, kuna pean oma lõputööd kirjutama. Nõme! Üritasin kui vähegi võimalik seda teha. Käisin isegi ju tudengipäevadel ja öölaulupeol ja linnas niisama. Ja siis Sellise sünnipäeval, mis oli see aasta kuidagi eriti tore. Meid olid küll vähe aga täpselt parajalt. Nalja sai ikka rohkem kui penni eest! Õige tunne oli tagasi, meie seltskonna tunne...see mida ei olnud siis kui Sellis, Ruul ja Kaili siin minu juures käisid. Aga vähemalt see ei kadunud alatiseks!
Muidugi olen ka käinud ju korvpallimängudel, sest kuidas ma saaksingi nendest ilma jääda. Finaal ju ikkagi, ja kaks suurt jällegi vastamisi. Praegu on meil hea seis, 2:0 kodumängud meile. Eks pühapa näeb mis edasi hakkab saama...
Pühapaks kutsusin naiskad siia sauna, saab nats naistejuttu puhuda ja koos superstaari vaadata. Kadri jääb vast peale seda siis mingiks ajaks siia peatuma, ja see on väga lahe! Siis pole kodus nii õudselt üksik tunne. Õige kodu tunne on küll tagasi, aga see meie Soome kodu tunne on siiski kontides. Kui nägin Facebookis pilti Katiest ja Roy'st minu voodil istumas, tuli ikka suur pisar silma...minu voodi, minu tuba...miss it all:(
Ja täna saime oma plaanitud Bosnia reisi odavaima pakkumise kätte, see on üle 6 kilo, mida on ilmselgelt liiga palju...Ei teagi nüüd mis saab, väga tahaks minna juuu!Jubedalt! Aga ilmselt kui see ära jääb, siis lähen Inxuga kuskile soojale maale mõne viimase hetke pakkumisega! Saabki selle reisi ära teha, mida me oleme juba kaua plaaninud koos...
Planeerin Jenny ja Katie Eestisse sebida. Enne seda kui nad Inglismaale tagasi sõidavad...st enne 7.juunit. Esialgne plaan on et nad on 3. ja 4. juuni meiega Eestis, siis lähevad Helsinki ja siis lendavad koju. Praegu on muidugi laevapiletid meeletult kallid, täiega nõme. Pean neile otsima odavaimad piletid...Et oma kallikesi ikka näha saaks veel kord!
Täna olin kuri ja kade, selle pärast on jube häbi praegu... Kõik minu ümber olid nii õnnelikud ja minul käis laine üle pea...Liiga hull!Ma ikka oskan!!

...Waiting for a better tomorrow...

Teie Jants