Igatsus annab teada, armastus meist inimese teeb vol.2...

Elu peale Soomet on olnud kohutavalt raske...ja meeletult piinarikas. Muidugi oma osa sellest on ka lõputööl. Kõik on kuidagi lootusetu, väga raske on ennast millekski motiveerida, üle päeva võitlen kassiga, mis hiilib mu hinge. Ma ei oska olla kuidagi, ei leia oma kohta enam... Iga päevaga läheb igatsus suuremaks ja hullemaks, iga päevaga on raskem olla. Iga päevaga rohkem saab mulle selgemaks, et minu tulevik ja õnn ei ole Eestis. Need on kuskil mujal, pean nad lihtsalt üles leidma...kuigi see eriti kerge ei saa olema. Teades ennast ja enda emotsinaalsust ootasin ma seda olukorda kõike juba, teadsin seda juba eelmise aasta Belgia kogemusest. Peale Belgiat olin ma kaks nädalat nagu udu sees, kõik oli nii ebareaalne ja tundus ülekohtune olla nii kallitest inimestest eemal. Ennustan juba ette, et seekord on asi kordi hullem. Mitte et Belgias leitud inimesed oleks vähem kallid, vaid seekord on kordades rohkem valusaid hetki, rõõmsaid hetki, tõsiseid jutuajamisi ja mida kõike veel koos üle elatud...See on lihtsalt hindamatu, kõik need hetked. Ime pole, et sooviks et need jätkuks veelgi ja ei lõppeks kunagi. Teadsin et hakkan igatsema seda, et minu ümber on kogu aeg palju inimesi, sest olen ju täielik people person...Igatsen kohutavalt et kui ärkan hommikul, siis ei näe ma ühtegi sõbralikku nägu, ükskõik kas see on väga unine ja kergelt torisev Mikk või kergelt padjanäoga Jen-bun või alati positiivne Katie, või meie eesti naiskad. Nagu varemgi olen öelnud ja ei lakka seda kunagi kordamast, oli Soome aeg rohkem nagu elukool. Õpid tundma ennast ja inimesi sinu ümber, õpid veelgi rohkem arvestama inimestega, näed erinevaid inimtüüpe ning mõistad kellega neist sina sobiksid kokku, õpid inimestega koos elama, andma neile ruumi kui nad seda vajavad, õpid vaikima kui olukord seda nõuab kuigi tahaksid vaid rääkida, naerda, laulda...Õpid armastama inimesi koos nende heade ja vigadega, võibolla kohtad tee peal inimest, kellega koos tundub kõik nii õige ja loomulik...Samas õpid hindama raskusi ja probleeme, mis ette tulevad, sest kõik mis ei tapa teeb ju tugevamaks...samas kõik mis ei tapa teeb ka haiget, kuid õpid sedagi hindama, et on vaja ka valusaid hetki, on vaja pisaraid valada, et aru saada kui head tegelikud on need vähesed erilised rõõmuhetked. Kuigi ma seda kõike juba enne teadsin, tundub kõik nüüd hoopis selgem ja tõelisem...
Suht tihti leian end mõtisklemas sellest, et mis saab peale minu loodetavat lõpetamist, lausa paanitsen selle üle. Sest mul ei ole ju kõige hallimatki aimu... Mul on mõtted ja mõned ideed. Mõnes mõttes on kahju, et pole kedagi kellega koos tulevikuplaane teha, või...kasvõi unistada tulevikust koos. See annaks palju lootust ja kindlust juurde...meeletult tegelt...
Hehh...ja muide kui ma näd vahetusel oma pesu pesin, siis leidsin seal rohkem Miku juuksekarvu kui enda omi, mis üldiselt ei tohiks vist kedagi enam üllatada...aga naljakas oli ikka..:)
Täna sadas meil vihma, ja see nii kohutavalt meeldis mulle.Väljas oli nii soe ja mõnus, ja vihmgi oli soe...ja see mõnus lõhn mis väljas oli peale vihma. Ja peale vihma tuli kohe päike uuesti välja...see oli nii meeletult armas...Ma olekski jäänud kõndima vihma kätte...kõndima ja unistama...

Emban teid kõvasti mu armsad...