Kibedad pisarad, armsad kirjad, soojad kallistused ja külmad käed....

Viimane nädal möödus lõputöö tähe all. Kõikidel päevadel üritasime nii palju kui võimalik käia raamatukogus ja netis artikleid otsimas. Eriti veel meie Mikuga, kuna naiskadel oli juba enne aega sellega tegeleda. Ma tegin mis ma suutsin, samas sees kripeldas see meie viimase nädala teema, tahtsin seda veel täie eest nautida...Ja mitte oma lõputöö pärast muretseda. Veeta veel viimased hetked Jenny ja Michaeli ja Royga. Muidugi meie naiskadega ka, aga neid ma näen ju suht varsti juba jälle. Teisi mitte vist nii varsti...Igaljuhul oli see nädal maru kiire. Kõik päevad olid ära planeeritud, teisipa kutsus Isabelle meid endale külla prantsuse sööki nautima. Kolmapa käisime jälle Giggling'is, seekord kutsusime Isabelle, Tomase ja Laura ka meie juurde soojendama. Meil oli väga tore, Roy ja Thijs tulid ka ja siis koos tsillisime ja siis läksime kluppi. Seal oli mega palju rahvast, liigagi palju, ja liiga palju purjus inimesi. Ootasime ukse taga järjekorras umbes pool tundi. Kogu selle aja oli mul külm ja mõtlesin, et kuidas ma ei taha sinna kluppi sisse minna. Kui lõpuks sisse jõudsime siis oli seal megapalju rahvast ja võimatu liikuda. Kõndisime siis seal Lauraga ringi suht, Laura on väga tore. Meil sai palju nalja ja tantsisime täiega. Paar korda juhtusin mingite imelike purjus soome meestega kokku. Roy džentelmenlikult päästis mind päris mitu korda. Muidu oli pidu vahva ja olime jälle kuni tulede põlemapanemiseni. Ja siis lonkisime koju...
Neljapa käisime bowlingus naiskadega ja Hollandi poistega. Kokkuvõttes olin ma naiskadest esimene, aga muidu neljas. Tegelt oli kokkuvõttes tore...ja ka mitte väga kallis. Neljapäeval olin plaaninud teha reedeks ettevalmistusi, kuna vanemad olid tulemas ja oli vaja süüa teha ja emmele kingitus osta. Öösel keetsin kartulid valmis ja siis reedel käisime Särtsuga Prismas ja ostsime hunniku asju. Tulime tagasi koju, vaaritasime kartulisalatit ja tegin tordi emmele. Karm oli ja kiire.
Em ja Is jõudsid kuskil kl 18.30 ajal, kuna nad ekslesid Lappeenrantas ja selle ümber. Maru veider, nii väike koht aga nii keeruline. Aga nad jõudsid siia. Pidasime väheke sünnat ja sõime kõhud täis. Ajasime juttu ja möllasime niisama, näitasime ühikat jne. Em ja Is tahtsid varakult minna oma hotelli otsima ja siis nad läksid varsti ära. Ühel hetkel reedel lõi reaalsus valusalt jalaga persse, me peame koju minema ju nendega, mõtlesin ma. Laupa läksime me ringi sõitma vanemate, Miku ja Jennyga. Michael läks varahommikul ära ja siis kutsusin Jenny meiega kaasa. Kõndisime Linnuses või siis Linnamäel , käisime poiste ühikas (kus muide põrkasime kokku Tomasega, see oli väga lahe üllatus!), tehnikaülikooli juures, Skinnarilas ja mõnes kohas veel järve ääres. Siis sõime kodus ja põrutasime Imatra poole. Käisime emmu ja Issu hotellis, see oli väga armas ja mõnus koht. Siis käisime Imatras ühe maru ägeda hotelli juures ja siis veehoidla juures, kus on mõnus selline kanali koht, üleni graniiti täis, nagu kivikanjon. See oli muidu tore, kuid siis põrkasime kokku meie ungarlaste ja poolakaga. Krt, see oli nõme. Muidu oli päev tore, kuid jäi lühikeseks, kuna Mikk pidi koju minema pakkima, et Isaga hiljem kokku saada linnas.
Eks me olime kõik veidi haavunud, et ta viimast õhtut meiega ei veetnud, kuid nagu hiljem teada sain oli see tema jaoks tol hetkel tähtsam. See õhtu oli minu jaoks piin, ma ei suutnud kuidagi olla ja käia ringi, vaadata Roy kurba nägu ja Jenny armast naeratust. Roy toodud Bacardy ei teinud ka asja paremaks. Olime kõik koos, vaatasime filmi, lõpuks olime kõik Sireti ja Marini toas. Ma ei suutnud pisaraid ikka päris mitu korda tagasi hoida...lihtsalt ei tahtnud, et nad mind kõik nutmas näeks. Roy tuli mulle järele mitu korda ja ka Jenny. Suutsin ka nemad nutma ajada...ma olen ikka osav. Sain oma kupongi ära kasutada, ehk siis sain vaadata kui Thijs habet ajas. See oli naljakas ja tõstis väheke tuju. Kuid edasine õhtu oli ikka karm, iga kallistus ja pikem pilk tõi pisara silma. Roy hoidis tõelise sõbrana kogu filmi aja mul käest kinni, hiljem Särtsu toas ka. Näha oli, et temalgi polnud kerge...Ja ma ei teinud asju just eriti palju kergemaks...
Magama läksime vist kuskil 3 ajal...üle päris mitme kuu nutsin ennast magama...tunne oli lootusetu...
Hommik oli närviline, aega oli vähe ja teha palju. Olin vist väga tõre enamus inimestega. Panime asjad kokku ja tuba sai maru tühjaks. Väga kurb oli vaadata. Roy ärkas ka varem üles ja Jenny. Sõime nendega, siis hakkasime kiirustama, kuna mu vanemad olid kohal. Viisime asjad alla ja siis tuli kõige jubedam koht. Hüvastijätt... Kui nägin Jennyt nutmas siis ei suutnud ka enam ennast tagasi hoida ja kraanid läksid valla. Selleks hetkeks kui Royni jõudsin olin juba lohutamatu, ma ei saanud sõnagi suust, ei suutnud talle midagi ilusat öelda, tema sosistas mulle aga kõiki õigeid asju kõrva. See oli kohutav tunne...Peale autosse istumist nutsin oma 40 km, siis sain pidama väheks ajaks ja kuskil paar korda veel läksid kraanid valla...Olime Mikuga nagu 2 õnnetusehunnikut tagaistmel, hunnik pagasit meie vahel kõrgumas. Kui Helsinki jõudsime sain kraanid jällega avada, kui selgus et me ikkagi Katiega kokku ei saa, sest meil oli bensiin otsas ja olime laevale juba hiljaks jäämas. Pidin telefoni teel hüvasti jätma temaga. Ja siis jäi Rosella hiljaks pool tundi ja me passisime niisama. Lõpuks helistasime veel Katiele ja rääkisime juttu temaga. Kassitas ikka täiega...Laeval läks olukord veidi paremaks, meretuul ja hea vestlus tegi tuju veidi paremaks. Teel Tallinnast koju tuli minul meelde Dagö plaat, mõeldud-tehtud panime selle peale ja ma läksin rooli. See tegi asja ikka paremaks...laulud ju kõik puha peas ja mõnusad mälestused nendega koos...
Koju jõuda oli maru imelik, siin on nii soe ja roheline. Pluss mu vanemad on kodus meeletult palju ümberkorraldusi teinud. Kerge võõrkeha tunne on, tahaks koju tagasi, ehk siis Lappeenrantasse. Kui õhtul oma Facebooki vaatasin siis nägin et Tomas oli mulle kirjutanud, et miks ma küll ära läksin. Kerge pisar silmas kirjutasin talle romaani vastu ja lubasin et näeme varsti. Sama mis lubasin ka Jennyle ja Royle. Ja see nii lähebki...
Em ütles mulle täna ühel hetkel kui pisarad täiega voolasid, et elu viib sind nende õigete inimestega uuesti kokku, et ära muretse...sel hetkel see väga ei lohutanud, kuid siiski on see tõsi. Ma usun saatusesse, kui ei jääks alati vaid selle peale lootma, ise tuleb veidi kaasa aidata.

Morjens kultat! Muahh*)