Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub...

Kerge Dagö ülekoormus on hetkel küll, aga "Veider" on ikka väga maru laul. Lihtsalt lummab karmilt. Võtab enesega kaasa lendama...Plaat on kokkuvõttes ka täitsa tore ja täitsa ribadeks kuulatud juba meil siin...Ja plaadiümbris on niii nummi, et võtaks kaissu... Möödakarvapai...Nurrrrrr....
Tegelt võiks nüüd juba rääkida ka meie uuest praktikakohast Fysiowire aka "Platseebocenter". Ehk siis kõige meeldivam koht üldse patsientidele, nad ei pea seal mitte lillegi liigutama. Tulevad pool tundi enne "teraapiat" (loe: massaaž) sinna, joovad kohvi/teed, söövad küpsiseid, siis saavad tund aega "teraapiat" (loe: massaaži), siis joovad jälle kohvi/teed, söövad küpsiseid. Maru paik ju, väga lebo värk. Tegelt on nii, et meie esmaspäeva hommik seal algas suure hulga passimisega. Meiega tutvuti, meist kõnniti mööda paar tundi, nagu potililledest. Lõpuks saime juhendaja Marke ühte "passengeri" (loe: patsienti) vaatama minna. Ja nägime mida ta teeb. Ja siis sain mina oma esimese patsiendi, kellele tegin massaazi üksi. Ja nägin kuidas Marke talt elektri pealt ära võttis. Eile oli meil vähe asjalikum päev. Hommikul saime kohe enda patsiendid, saime massaaži teha ohtralt, panna sooja ja elektrit. Nägime kuidas Marke pani nõelu ühele tädile. See oli friiki... Nägin palju lõigatud õlgu, ja minu päeva viimane patsient oli Alzheimeriga ja tal oli veel rinnavähk ka olnud, ning temaga oli veidi raske suhelda. Kuid sain hakkama, Marke sebis ka seal vähe. Täna läksime hommikul kohe meie Jalaterapeudi Elinaga kaasa ja saime näha mida tema teeb. Ta on väga tore ja asjalik ja räägib inglise keelt ilusti. Tal on kabinetis podoskoop, kergelt selline asjalikum. Ta teeb inimestele tugitaldu ja soovitab tugisukki ja teeb veel igast muud värkki. Muide paar tugitaldu Soomes maksab arvake kui palju?...nimelt 220 eur'i.Mõnus ju! Täna saime veel Mikuga koos ühe patsiendi, ühe vennikese, kellel oli küünarliigestes valud. Panime talle elektrit ja tegime ultraheli ja siis Mikk tegi massaaži. Õhtupoolikul oli mul üks miljoni probleemiga tädike "teraapias".
Viimased päevad on kuidagi möödunud kojuminekumõtetes. Imelik lausa, 3 näd veel, isegi vähem. Ja järgmine nädal ma saan aasta vanemaks jälle...Karm, mulla alla peaks juba ronima, nagu Mikk täna ütles. Plaanin kerget õhtusööki või vähemalt kindlasti ühte suurt ja rammusat kooki. Kuid ootame-vaatame, mis mõtted tulevad.
Täna kui hakkasime Fysiowirest koju minema siis sadas väljas laia lund. Ehk siis lörtsi. Ja väljas oli väga märg. Mhh...kevad tule juba!!
Uudistest lugesime, et üleeile oli Eestis juba esimene äikesetorm. Nüüd saab maas istuda kallikesed!
Tänane hommiku algas veel eriti toredasti, läksime Mikuga alla ja möödaminnes vaatasin meie postikarpi. Seal oli mulle üks kiri. Värisevate kätega võtsin ümbriku, keerasin selle ümber ja avastasin oma Tupsu käekirja seal. Avasin ümbriku, võtsin välja nummika kaardi ja lugesin äreva tundega kirja hoolikalt läbi. Nii hea tunne oli selle pärast kohe, mõnikord on õnneks niivõrd vähe vaja...

Kallistan!