The only easy day was yesterday,,

Üle paari nädala olen jälle kirjutamise lainel. Ja koolitükke on ka veidi vähem niiet leian pooltunnikese midagi kirja ka panna. Eelmise kirjutise ajal olin ma veel oma esimeses praktikakohas. Nüüd olen juba teist nädalat ambulatoorse kardioloogilise rehabilitatsiooni osakonnas. Stressitase võrreldes esimese praktikaga on langenud omajagu, mis on ju hea. Lihasvalu samas aga on tõusnud. Pean iga päev mõõtma pulssi ja vererõhku lugematutes kordades ja andma patsientidele aeroobset treeningprogrammi, mis on suht raske. Võtab ikka higi lahti. Aga samas inimesed on hästi toredad, juhendajad asjalikud. Minuga on koos ka seekord 2 belgia tudengit: Nikki ja Koen. Nad on vahvad ja viskavad nalja. Ja algusest peale on nad mind palju aidanud.
Pursin hoolega keelt patsientidega ja mõned neist elavad mulle väga kaasa. Kiidavad kui ma harjutusi teen flaami keeles, täna jälle kiideti mind 2 korda. See annab väga palju enesekindlust juurde. Siis julgen jälle proovida.:) Muidu üleüldiselt mulle see praktika meeldib, saan keelt õppida ja ennast jälle vormi ajada. No pain, no gain as they say...;)
Eile rääkisin üle pika pika aja Anni kallikesega. See oli niii tore, tema sõbralikku häält kuulda. Minu eesti keel on no nii vigaseks läinud, mõtlen ju inglise keeles koguaeg, ja siis tulevad hollandikeelsed sõnad meelde jne. Ja siis on kõik sassis. Aga ma räägin eesti keelt ju ainult paar-kolm korda nädalas, siis kui vanematega skaibin või mõne sõbrantsiga jutlen. Ime pole ka, et enam rääkida ei oska hästi. Ja pealegi, keegi ei kirjuta ju mulle...Saaks siis eesti keelt vähemalt lugedagi:S. Okei, ma elan nüüd Belgias aastakese, aga ma pole maamunalt mitte ära kadunud. Telefonid töötavad ja üllatus-üllatus ka Belgias on internet. Isegi paar lausekest juba aitaks, see ei võta ju nii palju aega...
Homme lähen ma peale praktikat Roy juurde jälle, esmaspäeva küsisin vabaks praktikalt, et saaksin Roy diplomi tseremooniale minna. Niiet esmaspäeval sõidame Eindhovenisse pealelõunal. Õhtul sõidame siia tagasi, ja teisipäeval sõidame õhtul Antwerpenisse. Nimelt teisipäeva õhtul mängib Tartu Rock Antwerpeni Giantsitega. Ja meie Royga oleme kohal oma Rocki särkidega. Ma väga väga ootan seda juba. Saab meie poisse näha jälle, veidi võibolla nendega juttugi puhuda. Ma pole see aasta meie võistkonda näinudki terves koosseisus, teisipäeval avaneb mul see võimalus. Niiii vahva!!
Eile käisin ma Pellenbergi kliinikus oma magistritöö esimest mõõtmist tegemas. Nägin kõnnianalüüsi ja esimesed andmed said kirja. See on küllalt aeganõudev tegevus, ja ka küllalt väsitav. Pealegi Pellenbergi sõidab buss kuskil 30-40 minutit Leuveni kesklinnast, mis on juba omaette ettevõtmine. Minu viimane praktika sel semestril täiskohaga on Pellenbergis, siis pean iga hommik väga vara ärkama, et bussile minna.
Praegu nagu rohkem polegi rääkida, mu elu siin pole just eriti sündmusterohke. Eks ma jään siis jälle teie kirju ootama...

Kuumad embused!!

Keegi pole öelnud et elu peab kerge olema...

No nii, olen jälle siia lehele jõudnud. Ja jah, ma tean väga hästi, et ma pole juba kaua kirjutanud oma tegemistest. Nagu arvata oli, see liigne vaba aeg mis meil esimestel nädalatel oli, kadus kui praktika haiglas algas. Nüüd on jälle pigem orav rattas tunne. Kohati on väga väss...
Et nüüd siis juba peaaegu 2 nädalat olen olnud praktikal UZ Gasthuisbergis, mis on üks hiiglama suur majalahmakas Leuveni piiril. Olen perinataalse füsioteraapia ja günekoloogia osakonnas. Algusest peale on seal kõik mulle väga uus, kuna sellises osakonnas ei oska keegi Eestis füsioterapeutidest unistadagi. Pealegi rasedusest teadsin ma enne sinna minekut väga väga vähe. Praegu pean aga olema juba lausa spetsialist. Peamiselt piinan siis just sünnitanud naisi (kas loomulik sünnitus või keisrilõige) ja ka naisi günekoloogia osakonnas. Ja õhtupoolikuti on pre-ja postnataalsed tunnid ambulatoorselt. Iseenesest on tore, et ka sellises osakonnas füsiod on, sest tegelikult on see ju kasulik. Ja pealegi iga päev näen vähemalt paari 2-5 päevast beebit. Vahepeal lastakse isegi neid näppida ka, aga üldiselt vähe. Aga kui pikka päeva seal rahmeldada võtab ikka päris läbi.
Õhtuti on mul siis veel loengud ka, kus ma viimased nädalad olen suht maganud. Praktika võtab viimasegi energia ära. Aga eks ma üritan ikka kõike teha. Lisaks praktikale ja loengutele peaksin juba tegelt ka lõputööga tegelema ja artikleid otsima ja asjalik olema. Täna oli meil vaba päev (püha Belgias) ja mida tegin mina, õppisin terve päev. Vägev!Aga vähemalt on homseks kõik valmis!
Nädalavahetused on see aeg mida väga väga ootan. Oktoobri lõpus käisme Royga siis Oostendes Belgia rannikul. See oli väga tore nädalavahetus. Pikad jalutuskäigud rannal, õhtune mullivann. Väga lõõgastav. Oostendes külastasime Fort Napoleoni, väga vahva kindlus rannal. Pühapäeval meie nädalaahetusest sõitsime mööda rannikuäärt Blankenberge'sse, kus oli imeilus rand. Ilm oli mega ilus, päike säras ja taevas oli niii sinine. Kõndisime seal kaua ja käisime muulil. Ja peale seda sõitsime Leuvenisse tagasi, et õhtust veel koos süüa.
Järgmise nädalavahetuse olin Roy juures, laupäeval käisime Saksamaal neile uut kööki muretsemas ja pühapäeval võtsime rattad ja väntasime Maastrichti kesklinna. Seal ja ka siin Leuvenis on igal pool poodides juba jõhkralt jõulu asju ja kesklinn on juba jõulukaunistusi täis. Veidi veider. Eestis on juba lumi maas, siin on ikka enamasti üle 10 kraadi sooja. Aga ma loodan ikka valgeid jõule näha ka siin!
Viimane nädalavahetus oli Roy siin ja laupäeval tulid Dennis ja Priscilla (paarike kelle pulmas me Royga augustis käisime) ja Remco (Roy ja Dennise sõber) Leuvenisse. Näitasid meile pulmapilte ja mesinädalate pilte. Ja siis kõndisime linna peal ja sõime õhtust ühes Itaalia restoranis. Enne veel kui linna peale läksime, teatasid Dennis ja Priscilla, et aprillis on neid juba kolm. Meie Royga alguses mõtlesime, et see on nali, aga võta näpust, Priscilla ongi juba 4 kuud rase. Aprillis-mais lubasid nad tagasi tulla juba kolmekesi:).
Kes veel ei tea siis selle aastanumbri sees ma Eestisse ei jõua, kuna olen praktikal ka veel 24.detsembril. Jõulud veedan Roy perega, ja aastavahetuse ilmselt ka. Eestisse loodan tulla jaanuari lõpus nädalaks-pooleteiseks. Kas tulen üksi või kaksi veel selgub. Niiet kes mind näha tahab enne seda, palun väga, tulge Belgiasse.
Selleks korraks aitab!

Groetjes!

Pole ühtegi head mõtet pealkirjaks...:D

Vahelduseks siis kirjutaks siia ka nats midagi. Ei saa öelda, et just väga kiire oleks olnud, aga see tohutu kogus vaba aega (mis paari nädala pärast ära kaob) paneb aja justkui seisma ja muudab laisaks...
Viimati siis pajatasin pikalt meie rannavolle matšist, üks pildike sai ka siia riputatud, et näidata kõiki asjaosalisi.
Mainisin ka Roy kaitsmist, kõigepealt siis sellest pikemalt. Teisipäeva õhtul, peale 4 tundi loenguid, asusin ma jälle rongile, kuigi olin vaid eelmine hommikupoolik Leuvenisse naasnud. Õhtul harjutas Roy veel oma presentatsiooni ja mina olin kõrge komisjon. Ta rääkis väga hästi, aga natukene pikalt. Mõtlesime koos kuidas seda lühemaks teha. Ja juba varsti oligi aeg panna asjad hommikuks valmis ja tudile minna. Hommikul ärkasime vara ja panime ilusti riidesse, Roy nägi oma uues pintsakus väga hea välja. Magistrikraadile kohane.:) Minu masterofscience nagu ma teda kutsun nüüd:). Sõitsime siis Eindhovenisse, ootasime et ruumi pääseda. Muretsesime kohvi, tee ja vee, et kosutust saaks vähe. Roy pani oma asjad valmis, mina kohendasin tema kraed ja soovisin edu. Kuulamas oli kogu lähim perekond ja mõned sõbrad. Varsti olidki juhendajad ka seal ja presentatsioon sai alata. Roy rääkis hästi, oli rahulik ja relaxed, väga mõnus. Mina vaatasin koguaeg kella, et ta saaks ikka kogu oma jutu ära rääkida. Kui ettekanne oli läbi, olid mõned küsimused publikust ja siis saadeti meid välja. Kuskil 45-50 minuti pärast tuli ka Roy välja ja varsti juba kutsuti meid kõiki sisse tagasi. Siis anti kommentaarid töö ja ettekande kohta ja hinne. Ja siis õnnitlused. Mina sain olla esimene et oma Kallile õnne soovida!!Ja tema juhendajad soovisid tervele perekonnale õnne, ja üllatus-üllatus ka mulle. See oli eriline hetk. Ja veel erilisem oli see hetk kui Marij tuli minu juurde, kallistas mind kõvasti ja ütles mulle suur aitäh et ma Royd nii palju aitasin. Pisar tuli lausa silma, kuigi ega ma ju niii palju ka ei teinud...:)
Õhtupoole oli siis perekondlik õhtusöök plaanis. See oli väga lõbus. Dion rääkis mulle palju jutte kuidas nad Royga väiksena lollusi tegid..:D
Järgmine päev seadsin mina siis sammud tagasi Leuvenisse, et õhtuks kooli jõuda. Ja reedene päev oli mul väga pingeline. Minu magistritöö esimene eelistus ei läinud läbi ja panin uue eelistuse. Ja reede päevapoole sain meili, et pean vastutavale doktoritudengile helistama. Pluss pesime veel hommikul Arjuga pesu siin. Nojah, mõeldud tehtud, helistasin siis antud numbril. Keegi võttis vastu, aga levi oli suht null. Lõpuks suutsime kuidagi kokku leppida, et ta helistab mulle tagasi. Ja siis tuli mul meelde, et mul oli linnavalitsuses kokkulepitud aeg, et oma linnaluba saada. Kokkuvõttes möödus minu intervjuu linnavalitsuse fuajees mobiiltelefoniga rääkides. Aga lõpp-tulemus on hea, antud teema on minu!!Reedel õhtupoolikul tuli juba Roy siia ja saime koos õhtust süüa.
Näd vahetusel puhkasime ja lõõgastusime täielikult. Laupa soppasime linnapeal, pühapa käisime linnapargis jalutamas ja Oude Marktil Rectoris jäätist söömas. Mmmm:P
See nädal on ka möödunud jube aeglaselt, teisipäevad on alati jooksmispäevad. Ja loengud on õhtul kuni 8-ni. See on nõme. Kolmapa ja reede enamasti täiesti vabad...
26.Okt alustan ma praktikat Ülikooli haiglas Gasthuisbergis, kunagi ammu vist mainisin seda kohta, hiiglasuur majalahmakas. Igaljuhul seal mööduvad minu hommikud (8.30-12) umbes kuukene. Eks näis kuidas asjad lähevad seal.
Homme on mul hommikul vara vaktsineerimine siin Heverlees. Ja peale seda matkan jälle oma kodinatega rongijaama ja rongiga Vise'sse, kus Roy mind juba ootab. Näd vahetusel läheme võibolla Thorn'i, white town (valge linn) nagu nemad seda kutsuvad. Peaks olema armas valge turistilinnake, kus on head pannkoogid:). Eks näis...Oleks ju vahva, siis näeks veel rohkem Hollandit kui ma juba näinud olen.
Järgmine näd vahetus on meil aga üks salaplaan. Sõita mereäärde, Antwerpenisse ja Oostendesse. Võtta üks armas hotellituba, ja veeta näd vahetus rannas. Tähistada Roy lõpetamist! Pikad jalutuskäigud liival ja romantilised õhtusöögid..Sounds good, huh?:D Ootan juba kannatamatult!
Aitab vast kah selleks korraks...
Kirjutage-joonistage mulle!;)

Dream team

Liivas jooksmine on ikka suht raske...

Viimati vist rääkisin, et Roy vanavanemad tulevad Leuvenisse, ja tulid ka. Reede hommikul ärkasin puurimisega, ja juba varsti ajasin ennast üles ja kukkusin küürima. Tahtsin ikka hea mulje jätta neile. Enne 11-st olid nad juba kohal ja tulid kogu kraamiga üles. Vahva oli neid jälle näha, Opa oli maru ilusasti riides, pintsak lausa seljas ja puha. Ja nad kinkisid mulle 5 klaasist küünlajalga (koos väikeste küünaldega), mis on imearmsad ja seisavad uhkelt minu laua peal. Praegu pole mul tikke, niiet pole neid saanud põletada. Kuigi kripeldab juba terve nädal...
Päev mis Leuvenis veetsime oli pikk aga vahva, kõndisime botaanikaaias ja kesklinnas ja Unesco kaitse all olevas Begijnhof'is, mis on omamoodi eriline koht. Õhtupoole käisime ka minu koolicampuse juures ja siis tulime siia tagasi, mina korjasin oma asjad kokku ja hakkasime sõitma Hollandisse. Nädalavahetus oli mõnus, puhkasin ja magasin palju. Käisime õues, sest ilm oli mõnus, püüdsime tallidest rotte pähklivõiga ja vaatasime telkut. Laupa-pühapa oli vormel kaa, niiet selle peale läks omajagu aega. Pühapäeval õhtul kui juba minekuks hakkas minema, mõtlesin et jään sinna, sest esmaspäeval mul kool algas alles kl 18. Mõeldud-tehtud! Sain rahulikult veel puhata ja tsillida. Esmaspäeval hommikul panima Roy juures välised aknad ette, sest väljas hakkab juba õhtuti külmaks minema, ja kl14 viis Roy mind rongile. Varsti juba lonkisingi oma kompsudega bussijaama bussi peale.
Õhtul oli kool, mis oli igav. Teisipäeval oli veidi rohkem kooli, esimene statistika loeng ja veel üks loeng. Esimene oli igav ja teine liiga raske. Tähelepanu oli koguaeg mujal. Ja see on kõik koolist. Sest rohkem meil aineid pole olnud see nädal. Seepärast lähen juba täna õhtul Gronsveldi. Roy vanemad lähevad näd vah-ks ära, ja maja on meie päralt.:)
Selle nädala highlight oli vist eile kui käisime kursarahvaga rannavollet mängimas. Ilm tundus suht okei, kuskil 20 kraadi ringis ja läksimegi mängima. Mina läksin esimest korda oma rattaga, mis on imenunnu. Nimeks Cyrus ja ta on minu uus pruun iludus. Jalapidur on vahepeal nats harjumatu, aga muidu tipp-topp. Ikkagi Roy vanaema ratas!! Aga saime võtmemehe käest võrgu ja palli ja olimegi juba sammumas platsile. Panime asjad üles ja tegime sooja suures ringis. Kokku oli meid 8, mis oli väga vahva, 2/3 meie kursusest. Alguses Charalabust polnud ja siis mängisime 3 4 vastu. Mina olin Sergio ja Miladiga. Milad mängib hästi, niiet me saime hakkama, ja õpetasime ka Sergiot. Tegime teistele pähe. Peale tunnikest mängu tegime väikse pausi ja vahetasime võistkondi. Teises pooles olin koos Michali, Katerina ja Sergioga. See oli jällegi vahva. See oli mõnus trenn, pulss oli koguaeg mõnusalt üleval, ja nägu punane. Kinnitasin kõigile, et see peabki nii olema, et see on täiesti normaalne. Pärast kahte tundi mängu läksime kõik oma teed, meie Arjuga poodi ja koju pessu. Iseenesest oli see tõesti päeva kõrghetk.
Täna passin ma siin suht niisama, kooli pole. Ilmselt koristan siin korralikult enne kui ära lähen jälle. Ja noh, kirjutan blogi. Roy pusib oma kaitsmise ettekande kallal, kaitsmine ise on järgmine kolmapa ja mina olen kohal!!See on väga vahva et ma saan seal olla, saan Royle toeks olla ja olla kohal nii tähtsal hetkel! Koolist panen poppi ühe päeva, aga kuna meil on vaid üks raamatukogu külastus, siis pole hullu. Aga kolmapäevaks siis pöidlad pihku!
Okeika, eks ma vist hakkangi koristama nüüd. Siis teen vähemalt midagi tarka!:)

knuffelen en kus

One of those days...(üks nendest päevadest)

Täna on mul veidikene "I hate the world today" päev. Terve see nädal tehakse minu korrusel remonti, mis tähendab, et kl 7 hommikul panevad töömehed tööle kõige valjemad puurid maailmas, peksavad haamritega vastu seina ja pilluvad seinaplaate puruks. Mis omakorda tähendab, et kella seitsmest edaspidi on magada väga raske. Kui mitte öelda võimatu, sest mu tuba peaaegu et väriseb kõige selle lärmi sees. Proovisin pea padja alla panemist, proovisin pea teki alla panemist. Kuid siiski minu väga pinnapealset peale kella 7-st "magamist" saadab tume puuripõrin, mis on uskumatult närvidelekäiv. Kõik räägivad mulle, et mis seals ikka, pead ära kannatama. Hea küll siis, tulge ise magage siin!!Eks näis mis järgmistel päevadel saab, emps ütles täna et osta endale kõrvatropid. Sellega on vaid üks tibatilluke mure, siis ma ei kuule ju ka seda toredat hommikust alarmi, mis mind üles peksma peaks...
Muidu on see nädal möödunud jälle kuidagi maru aeglaselt. Esmaspäeval käisime koolis õhtul ja siis peale seda õhtul linnas istumas. Kohtusime ühe Lisa saksa sõbraga, kes oli väga tore. Sai palju nalja nagu ikka, ja mingi hetk liikusin mina bussiga koju, sest Arju jäi oma "buddy"t ootama. Teisipäeval oli meil juba rohkem kooli ja ppäevapoole. Seiklesime siin Heverlees, aga kokkuvõttes jõudsime ilusti õigesse kohta, sest olin oma kodutöö ära teinud. Päev oli üllatavalt pikk ja väsitav. Kolmapäeval käisime hommikul Gasthuisbergis, meie kõige suuremas haiglas siin Leuvenis. Ja see haigla on hiiglasuur. Nagu päriselt, hiiiiiiiglama suur. Me nägime sellest küll ainult raamatukogu aga see oli ka vahva. Kas ma selle järgmine kord ka üles leian, on teine lugu. Pealelõunastesse infotundidesse me ei läinud, sest mina olin veendunud, et need pole meile. Minu plaan oli pesta üks suur hunnik pesu. Ja sellega sain ilusti hakkama. Tulemuseks oli hunnik puhast ja hästi lõhnavat pesu. Mmmm...See on tore et mul on oma pesumasinad ja kuivati meie majas. Ja hinnad on ka väga normaalsed, see on hää!Täna ärkasin jälle siis üles selle jubeda puurimise peale. Mõtlesin et hea küll, ajan ennast sis üles ja käin pesus. Läksin juba vannituppa, kõik valmis, panin vee jooksma ja ootasin et see soojaks läheks. Mida muidugi ei juhtunudki.. Ja oi ma olin siis kuri. Sellest hetkest peale otsustasin, et tänane päev on üks nendest...
Pediaatria infotund oli huvitav aga ma ootasin nagu rohkemat. Paljusid teemasid ei tutvustatud väga põhjalikult või üldse mitte. Aga üldiselt oli huvitav, võibolla juba leidsin ühe teema mida tahaks täitsa uurida...
Täna rääkisin pikal skype'is ka emme-issiga, see oli vahva. Kallid olete!!
Homme tulevad Roy ja vanavanemad siia hommikul ja lähme koos linnapeale. Ja õhtul kõik koos koju. Näd vahetuse oleme Gronsveldis, puhkame ja naudime oma nädalavahetust.
Pühapa ilmselt siis tagasi et uueks koolinädalaks valmis olla...

Tulge mulle külla juba!!
tsaupakaa

Uued muljed...

Nagu varasemalt mainisin ei saanud ma kohe alguses endale korterisse internetti, niiet varastasin siin ühte lahtist wirelessi. Nüüd aga juba kolmapäeva õhtust on mul oma internet, mis on väga hää. See nädal on aga kiire olnud. Kolmapäeval oli mul Claudia külas, üks tore Belgia tudeng, kellega sain tuttavaks Roy sõbra Harmi ja tema tüdruku Imke kaudu. Tegin meile süüa ja vaatasime kuidas Teleneti tehnik mulle internetti paigaldas. Söök oli hea, peale seda vaatasime filmi Bride wars, mida olin küll juba näinud aga see oli siiski lahe. Õhtu oli kokkuvõttes väga tore.
Neljapäeval läksin siis hommikul vara Brüsselisse oma stipi koosolekule. Kõht keeras terve hommiku, kuigi olin oma kodutöö ilusti ära teinud. Rongijaamas olin vara kohal, pilet käes ja ootasin rongi. Juba varsti (18 min pärast) oli Brüsselis. Ja siis seiklesin oma koosolekupaika otsima, mis oli tegelt vähem kui 5 min tee kaugusel, nagu minu stipendiumi koordinaator mulle oli kirjutanud. Ja mina olin ikka 30 min varem kohal, sest telefonis tundus ta väga karm. Kokkuvõttes olin kohal 15 min varem ja ootasin fuajees. Uksehoidja ütles, et ma pean ootama ja ootasin. Kell sai juba 10 (mis oli minu koosoleku aeg) ja siis 5 min üle ja siis 10 min üle. Kuni lõpuks uksehoidja ütles, et minge üles. Nimelt minuga ootasid 2 mehhiko tüdrukut. Ja lõpuks ühines meiega veel üks Ungari tüdruk. Kokkuvõttes 3 pikka tundi hiljem olid mul paberid pihus, Ungari tüdruku number telefonis ja tee rongijaama jalge all. Soe tunne oli sees, et lõpuks on mul mingisugune raha tulemas...
Neljapäeva õhtuks olin kutsunud mõned kursakaaslased endale külla, et istuda minu juures enne Rahvusvaheliste tudengite pidu. Kokkuvõttes tulid vaid Katerina, Lisa, SeSergio ja Arjumand. Aga meil oli ikkagi tore. Rääkisime palju ajaloost ja oma kodumaadest. Minu stuudio neile meeldis igaljuhul. Ja siis ühel hetkel asusime teele peole Alma II-te. Kui sinna jõudsime, siis oli ukse taga juba pikk järjekord ja rahvast palju. Läksime sisse ja võtsime joogid, ja ajasime juttu. Peol kokkuvõttes mingit programmi ei olnud ja varsti juba läksime tantsima, mida tegime kokkuvõttes terve õhtu/öö. Rahvast oli megapalju ja igasuguseid. Nalja sai palju. Üldiselt oli tore, kuskil 1 ajal lonkisime Arjuga koju. Hea et Arju siinsamas elab, siis saame pimedas koos koju jalutada...:)
Reedel sai ametlikult suveülikool läbi, ja homme hakkab päris kool.Statistika testi tegin ära ja sain läbi!!!26 punkti 40-st. Olen uhke! Esimene nädal on mul vaid mõned infosessioonid, aineid päris veel ei ole. Siiski pean ära otsustama oma spetsialisatsiooni ja valikained. Sellega praegu tegelengi. Muidu tundub siin kõik kooli osas hoopis teisel tasemel, ainult mõned asjad on mis ei meeldi. Esialgu olen mõelnud et spetsialiseerun lastele, kuidagi kisub ikka sinna suunda. Ja skeleti-lihassüsteemi FT on siin ikka hoooopis teisel tasemel, nagu teisest maailmast. Hirmu lõi nahavahele kui suveülikoolis esimene test ja loeng oli. Jeerums ikka kui rumal tunne mul oli...Aga õnneks polnud ma ainuke, teistel oli sama lugu. Laste ft osas aga olid mu teadmised võrreldavad teiste omadega, selles suhtes oleme täitsa okeid haridust saanud.Aga koolist võiksin jääda rääkimagi. Keda huvitab, see võib iskilikult küsida, siis muljetan pikemalt!
Kursus on mul jätkuvalt väga lahe. Väga kirju seltskond. Aga kõik saame väga hästi läbi. Ainult India poiss on väga veider, vaikne arvamus enamust kursakate seas on et, ta on veidi imelik ja võibolla et isegi gei. Kui te teda näeksite siis saaksite aru:).
Esimesed näd vah-sed olin Roy juures, seal on ikka ka väga mõnus olla. See näd vah oli Roy siin, puhkasime, vaatasime filme ja käisime linnapeal ja botaanikaaias. Väga mõnna oli!Korter on mul megaarmas ja ma olen väga rahul!
Eelmine näd vah, kui Roy juures olin, kutsusin tema vanavanemad Leuvenisse, et nad ka näeksid kus ma elan ja õpin. Tulev reede on mul terve päev vaba ja mõtlesime Royga et nad saaksid siis tulla. Ja täna kui Roy koju jõudis, siis ta pakkus neile välja selle ja nüüd nad tulevadki reedel siia, vaatame linna ja minu korterit ja õhtul lähen nendega koju Gronsveldi. Loodetavasti tuleb vahva päev!
Praegu pusin oma uue nädala tunniplaani kallal ja mõtlen milliseid valikaineid võtta. Ja kusjuures valik pole just eriti suur...Aga eks midagi ikka võtan, punkte peab koguma. Ja siis on võibolla kooli ka varsti...:)
Aga okei, selleks korraks vist piisab lugemismaterjali...
Ja muide, igasugused kommentaarid siin ja meilid mulle oma tegemistest on rangelt keelatud!!
Mhhh...okei, annan alla, kirjutage mulle!!!

Emban kõvasti!

Hei kallad..

Kuna und veel pole ja internet veel töötab mõtlesin et kirjutan veidi.
Oma internetti mul veel pole, kasutan julmalt ikka ära ühte wirelessi mis nii vahvalt vahepeal hõljub. Tehnik tuleb mulle külla kolmapäeval, loodetavasti saan siis oma kaabliga interneti, mis ära ei kao.
Minu esimene nädal Leuvenis oli suht kiire. Kuigi tundus, et aeg venis päris korralikult. Nädal algas teisipäeval kuna siin oli esmaspäeval Leuveni laada algus. Esmaspäevani olin veel Roy juures ja siis õhtupoolikul pani ta mind rongile Vise's, mis on kuskil 11 km Gronsveldist ja Belgias, niiet saan odavalt Go-passiga sõita Roy juurde ja tagasi Leuvenisse. Vahetan rongi Liege'is, ja Liege tundub väga vahva koht, tahaks sinna minna pikemaks ajaks ka. Vähemalt rongist on vaade väga ilus.
Minu korterike on Leuvenis kesklinnast eemal natukene, kuskil 15-20 min kõndida. Aga koht on väga armas ja siin on igalpool meeletult palju tudengeid. Pubid ja kohvikud on õhtuti inimesi pungil täis, igal pool juuakse õlut ja räägitakse juttu ja kuulatakse muusikat. Leuven on väga ilus ja elav linn. Vähemalt siis kui kooliaeg on:)
Minu tänava nimi on Ijzerenmolenstraat, mida oskan juba hääldada ka. Vau, eks? :) Korter on mul pisike, aga mul on kõik vaid endale, väike kööginurk, vannituba ja elutuba. Väga armas toake on mul, Roy tegi head tööd!:) Maja kus ma elan on aga väga suur, siin on mega palju tube, ja palju välismaalasi ka. Hiinlasi olen siin vist kõige rohkem näinud. Aga ka musti, kelle nägemine nii tihti siin igalpool on mulle veel natsa harjumatu. Kuigi olin ju see suvi enamus ajast Hollandis ja seal on ikka igasugused karvaseid ja sulelisi. Siin ka tegelt, eriti rongi peal. Seal on vahva inimesi vaadelda ja mõelda kes nad on ja mis nad teevad. Ja inimesi kohtab siin tõesti igasuguseid! Täna oli rongis üks must poiss, kellel olid erkkollased juuksed!!:D
Minu grupp koolis on vahva, üleeelmises postituses kirjutasin kes kõik meil siin on. Kõige rohkem suhtlen siin meie naistega, Lisa, Arju ja Katerinaga. Arju elab mulle väga lähedal ja käime koos kooli. India tüdrukud on küll toredad aga nende inglise keelest on vahepeal lausa võimatu aru saada. Nad räägivad niiiii kiiresti ja hullu aktsendiga. Kreeka poisid tunduvad ka lõbusad, ühe poisi vend on siin meie Magistriprogrammi lõpetanud ja oleme tema käest juba igast asju uurinud-kuulnud. Suriname poiss tundub ka lõbus ja hea suhtleja, aga noh, kui ise seal Surinames elaks siis peesitaks ka päikese all. Temaga on vaid naljakas lugu, et tal on siin koguaeg külm. Ja talle ei meeldi tuuline ilm, sest neil Surinames tuult ei pidavat olema... Võta siis kinni! Iraani poiss on megapikk ja megapeenike. Aga sõbralik. Tema inglise keelest on ka natukene keeruline aru saada, aga ta tundub tore. Üleüldiselt on õppejõud siin ka väga toredad tundunud. Aga enamus asju on veel ees...
Muidu on Belgia sama nagu 2 aasta eest. Kõnniteed ja autoteed on ikka sama kitsad, autodel tuled ei põle, belglased jäävad alati igalepoole hiljaks ja elavad oma kookonites (kui minna Leuvenist, kus räägitakse flaami keelt, Liege'i, kus räägitakse ainult prantsuse keelt, need 2 kohta on kui kaks eri maailma samas riigis). Aga ma tunnen ennast siiamaani veidralt hästi, nagu olen õiges kohas. Eks suvi koolitas mind juba ka harjuma selle elustiiliga siin Läänes. Aga mis mulle meeletult meeldib on see et siin on nii palju ajaloo hõngu. Ja vana arhitektuur, megalahedad majad igalpool. Seda ma naudin väga!!
Uuel nädalal on mul siis veel kool esmaspa-teisipa pikad päevad ja kolmapäevast on Orientation days. Eks näis millest seal osa võtan, neljapäeval lähen Brüsselisse oma stipi asju korda ajama. Ja muide, kuigi elu siin Belgias-Hollandis on tore ja kõik, see paberimajandus ja bürokraatia on täiesti naeruväärne. Ei tahtnud seda uskuda, kui mulle sellest räägiti aga nüüd olen seda omal nahal tundunud. Reedel tuleb Roy siia, toob mulle ratta ja nats muid asju veel. Eks näis mis plaani näd vah-ks teeme. Ilmselt midagi kursakatega!
Ja teie kes te seda loete, palun kirjutage mulle ka kuidas teil läheb ja nii. Kasvõi paari sõnaga. Olly tahaks teada kuidas sul läheb seal ameerikamaal!
Varsti jälle muljetan;)

Emban palavalt!

Emmele-issile

Pildikesed 28.aug teel Dennise ja Priscilla pulma

Ärge nüüd pahandage minuga...

...mul pole veel korteris korralikku netti ja esimesed päevad on maru kiire olnud. Keegi oskamatu on jätnud oma wirelessi kaitseta niiet vahepeal ma leian selle üles ja kasutan julmalt ära. Aga pilte ja esimeste päevade kirjeldusi peate nats veel ootama.
Võibolla natukene maitseks: minu grupis on 11 inimest, 2 Indiast, 2 Surinamest, 1 Iraanist, 1 Pakistanist, 1 Saksamaalt, 1 Tšehhist, 2 Kreekast. Kirju seltskond eksole!:)
Üritan homme saada oma modemi tööle, siis saan pikemalt kirjutada!
Leuven on megaarmas muide;)

Kallistan!!

Uus algus...

Antud hetkest avan ma oma blogi jällegi. Ja põhjus selleks on nimelt see, et ma siirdun (vähemalt) aastaks Belgiasse õppima. Ühinen programmiga Master of Rehabilitation Sciences and Physiotherapy Leuveni ülikoolis. Ja jah, ma alustan oma magistriõpet uuesti nullist.Hullumeelne eks? Tegelikult mitte, mida kauem ma siin Tartus füsioteraapia magistriõppes olen olnud, seda mõttetum see programm tundub. Asju Belgiasse minekuks olen ajanud juba veebruarist saati, ja paar päeva tagasi sain positiivse vastuse stipendiumi osas. Nimelt olen värske Flandria stipendiaat!!
Hetkel on pea igasugused mõtteid ja plaane täis. Mida kõike vaja teha on enne kui lahkun. Koostan ohtralt nimekirju erinevatel eesmärkidel. Enne Leuvenis alustamist saan aga paar päeva veel puhata, 28.aug lendan Hollandisse Roy sõbra Dennise ja tema elukaaslase Priscilla pulma. Dennis ja Priscilla on 2 väga toredat hollandlast, kes on minuga algusest peale uskumatult sõbralikud ja toredad olnud (ja räägivad minuga koguaeg inglise keeles). Seda ilmselt sellepärast, et nad ongi uskumatult sõbralikud ja toredad. Ja nad rõõmustasid väga kui kuulsid, et ma nende pulma saan minna.Ma usun et see saab olema kogemus! Otsisin siin juba rõivaid mida selga panna, võtsin oma ülikooli lõpu kleidi välja ja see ilmselt on parim variant. Sellega tuleb enne küll veidi tööd teha (kuna olen numbri või paari jagu väiksemaks jäänud) aga seljas ta mul pulmas saab olema!!Ootan seda juba!!
Võibolla siis veel lühidalt mida suvel teinud olen. Mai lõpus sai Royl data collectioni aeg mööda, andsime Tallinna korteri ära, Roy oli siin veel poolteist nädalat ja siis lendas koju. Mina samal ajal maadlesin veel oma viimaste kooliasjadega. Juba siis kui Roy veel siin oli, ostsime me minule lennukipiletid ära suveks. Ja otsustasime et ma lähen pooleteiseks kuuks Roy juurde. Kui oma kooliasjad sain ära tehtud ja tööl ka paar nädalat juunist käidud lendasin Hollandisse.Need poolteist kuud olid megavägevad ja möödusid kiiresti. Ja juba oligi viimane päev Gronsveldis ja nuttu kui palju. Lendasin raske südamega koju. Nüüd olen siin kodus vegeteerinud ja ohtralt statistikat pähe tagunud. Siiski lõpp juba paistab! Ja nüüd saime teada, kuna Royga jälle näeme ja saame lausa 10 kuud koos olla. Ja eks näis, võibolla veel kauemgi...
Vahepeal kaob see lootusetuse tunne äragi, mis enamasti hinge närib. Eriti hetkedel kui saavutad midagi, mille jaoks oled juba kaua ja kõvasti tööd teinud!!Juhhei! Ma lähen Belgiasse!!!!