Kibedad pisarad, armsad kirjad, soojad kallistused ja külmad käed....

Viimane nädal möödus lõputöö tähe all. Kõikidel päevadel üritasime nii palju kui võimalik käia raamatukogus ja netis artikleid otsimas. Eriti veel meie Mikuga, kuna naiskadel oli juba enne aega sellega tegeleda. Ma tegin mis ma suutsin, samas sees kripeldas see meie viimase nädala teema, tahtsin seda veel täie eest nautida...Ja mitte oma lõputöö pärast muretseda. Veeta veel viimased hetked Jenny ja Michaeli ja Royga. Muidugi meie naiskadega ka, aga neid ma näen ju suht varsti juba jälle. Teisi mitte vist nii varsti...Igaljuhul oli see nädal maru kiire. Kõik päevad olid ära planeeritud, teisipa kutsus Isabelle meid endale külla prantsuse sööki nautima. Kolmapa käisime jälle Giggling'is, seekord kutsusime Isabelle, Tomase ja Laura ka meie juurde soojendama. Meil oli väga tore, Roy ja Thijs tulid ka ja siis koos tsillisime ja siis läksime kluppi. Seal oli mega palju rahvast, liigagi palju, ja liiga palju purjus inimesi. Ootasime ukse taga järjekorras umbes pool tundi. Kogu selle aja oli mul külm ja mõtlesin, et kuidas ma ei taha sinna kluppi sisse minna. Kui lõpuks sisse jõudsime siis oli seal megapalju rahvast ja võimatu liikuda. Kõndisime siis seal Lauraga ringi suht, Laura on väga tore. Meil sai palju nalja ja tantsisime täiega. Paar korda juhtusin mingite imelike purjus soome meestega kokku. Roy džentelmenlikult päästis mind päris mitu korda. Muidu oli pidu vahva ja olime jälle kuni tulede põlemapanemiseni. Ja siis lonkisime koju...
Neljapa käisime bowlingus naiskadega ja Hollandi poistega. Kokkuvõttes olin ma naiskadest esimene, aga muidu neljas. Tegelt oli kokkuvõttes tore...ja ka mitte väga kallis. Neljapäeval olin plaaninud teha reedeks ettevalmistusi, kuna vanemad olid tulemas ja oli vaja süüa teha ja emmele kingitus osta. Öösel keetsin kartulid valmis ja siis reedel käisime Särtsuga Prismas ja ostsime hunniku asju. Tulime tagasi koju, vaaritasime kartulisalatit ja tegin tordi emmele. Karm oli ja kiire.
Em ja Is jõudsid kuskil kl 18.30 ajal, kuna nad ekslesid Lappeenrantas ja selle ümber. Maru veider, nii väike koht aga nii keeruline. Aga nad jõudsid siia. Pidasime väheke sünnat ja sõime kõhud täis. Ajasime juttu ja möllasime niisama, näitasime ühikat jne. Em ja Is tahtsid varakult minna oma hotelli otsima ja siis nad läksid varsti ära. Ühel hetkel reedel lõi reaalsus valusalt jalaga persse, me peame koju minema ju nendega, mõtlesin ma. Laupa läksime me ringi sõitma vanemate, Miku ja Jennyga. Michael läks varahommikul ära ja siis kutsusin Jenny meiega kaasa. Kõndisime Linnuses või siis Linnamäel , käisime poiste ühikas (kus muide põrkasime kokku Tomasega, see oli väga lahe üllatus!), tehnikaülikooli juures, Skinnarilas ja mõnes kohas veel järve ääres. Siis sõime kodus ja põrutasime Imatra poole. Käisime emmu ja Issu hotellis, see oli väga armas ja mõnus koht. Siis käisime Imatras ühe maru ägeda hotelli juures ja siis veehoidla juures, kus on mõnus selline kanali koht, üleni graniiti täis, nagu kivikanjon. See oli muidu tore, kuid siis põrkasime kokku meie ungarlaste ja poolakaga. Krt, see oli nõme. Muidu oli päev tore, kuid jäi lühikeseks, kuna Mikk pidi koju minema pakkima, et Isaga hiljem kokku saada linnas.
Eks me olime kõik veidi haavunud, et ta viimast õhtut meiega ei veetnud, kuid nagu hiljem teada sain oli see tema jaoks tol hetkel tähtsam. See õhtu oli minu jaoks piin, ma ei suutnud kuidagi olla ja käia ringi, vaadata Roy kurba nägu ja Jenny armast naeratust. Roy toodud Bacardy ei teinud ka asja paremaks. Olime kõik koos, vaatasime filmi, lõpuks olime kõik Sireti ja Marini toas. Ma ei suutnud pisaraid ikka päris mitu korda tagasi hoida...lihtsalt ei tahtnud, et nad mind kõik nutmas näeks. Roy tuli mulle järele mitu korda ja ka Jenny. Suutsin ka nemad nutma ajada...ma olen ikka osav. Sain oma kupongi ära kasutada, ehk siis sain vaadata kui Thijs habet ajas. See oli naljakas ja tõstis väheke tuju. Kuid edasine õhtu oli ikka karm, iga kallistus ja pikem pilk tõi pisara silma. Roy hoidis tõelise sõbrana kogu filmi aja mul käest kinni, hiljem Särtsu toas ka. Näha oli, et temalgi polnud kerge...Ja ma ei teinud asju just eriti palju kergemaks...
Magama läksime vist kuskil 3 ajal...üle päris mitme kuu nutsin ennast magama...tunne oli lootusetu...
Hommik oli närviline, aega oli vähe ja teha palju. Olin vist väga tõre enamus inimestega. Panime asjad kokku ja tuba sai maru tühjaks. Väga kurb oli vaadata. Roy ärkas ka varem üles ja Jenny. Sõime nendega, siis hakkasime kiirustama, kuna mu vanemad olid kohal. Viisime asjad alla ja siis tuli kõige jubedam koht. Hüvastijätt... Kui nägin Jennyt nutmas siis ei suutnud ka enam ennast tagasi hoida ja kraanid läksid valla. Selleks hetkeks kui Royni jõudsin olin juba lohutamatu, ma ei saanud sõnagi suust, ei suutnud talle midagi ilusat öelda, tema sosistas mulle aga kõiki õigeid asju kõrva. See oli kohutav tunne...Peale autosse istumist nutsin oma 40 km, siis sain pidama väheks ajaks ja kuskil paar korda veel läksid kraanid valla...Olime Mikuga nagu 2 õnnetusehunnikut tagaistmel, hunnik pagasit meie vahel kõrgumas. Kui Helsinki jõudsime sain kraanid jällega avada, kui selgus et me ikkagi Katiega kokku ei saa, sest meil oli bensiin otsas ja olime laevale juba hiljaks jäämas. Pidin telefoni teel hüvasti jätma temaga. Ja siis jäi Rosella hiljaks pool tundi ja me passisime niisama. Lõpuks helistasime veel Katiele ja rääkisime juttu temaga. Kassitas ikka täiega...Laeval läks olukord veidi paremaks, meretuul ja hea vestlus tegi tuju veidi paremaks. Teel Tallinnast koju tuli minul meelde Dagö plaat, mõeldud-tehtud panime selle peale ja ma läksin rooli. See tegi asja ikka paremaks...laulud ju kõik puha peas ja mõnusad mälestused nendega koos...
Koju jõuda oli maru imelik, siin on nii soe ja roheline. Pluss mu vanemad on kodus meeletult palju ümberkorraldusi teinud. Kerge võõrkeha tunne on, tahaks koju tagasi, ehk siis Lappeenrantasse. Kui õhtul oma Facebooki vaatasin siis nägin et Tomas oli mulle kirjutanud, et miks ma küll ära läksin. Kerge pisar silmas kirjutasin talle romaani vastu ja lubasin et näeme varsti. Sama mis lubasin ka Jennyle ja Royle. Ja see nii lähebki...
Em ütles mulle täna ühel hetkel kui pisarad täiega voolasid, et elu viib sind nende õigete inimestega uuesti kokku, et ära muretse...sel hetkel see väga ei lohutanud, kuid siiski on see tõsi. Ma usun saatusesse, kui ei jääks alati vaid selle peale lootma, ise tuleb veidi kaasa aidata.

Morjens kultat! Muahh*)

Päike, sinine taevas, soe tuuleke, toredad inimesed ja väike armas linnake...

Reede õhtuse sissekande lõpetasin sellega, et hakkasime tüdrukutega õhtuks valmistuma. Tegelt oli nii, et Katie oli oma vanemate ja Williga söömas ja nad tulid siia suht hilja. Siis otsustasime pubi teema unustada (tahtsime minna ühte Iiri pubisse kesklinnas kus ma Philippe'iga ükskord käisin) ja otsustasime, et läheme vaid Gigglinisse. Soojendasime siin, tutvusime Willi ja Jenny mehe Michaeliga ja siis hakkasime klubi poole kõndima. Me jäime muidugi hiljaks ja juba kartsime, et peame kallima pileti ostma, aga see oli väikseim meie muredest. Uksel selgus, et sissepääsuks on vanusepiir 20, ja Michael on ju 19 veel...Pakkusin kiirelt välja, et lähme kõik koos Diva'sse, kui Jenny polnud sellega nõus. Meie läksime siis neljakesi Gigglinisse, ja nemad Divasse. Katie tahtis Willile Gigglinit näidata ja siis pidime ka Divasse minema neile järgi. Kokkuvõttes seda me ei jõudnudki teha. Ühel hetkel Katie ja Will läksid Divasse ja lubasid kohe tagasi tulla. Meie otsustasime omavahel et 7 eurone niisama väljaminek on meie jaoks liig mis liig. Jäime siis Gigglinisse ja istusime ja rääkisime juttu, kuni Katie ja Will tagasi tulid. Me tantsisime klubis palju, Katie ja Will ajasid mingit oma teemat seal koguaeg. Nagu ma ka Katiele rääkisin, siis oli Willil silmi ainult tema jaoks. See tegi meile Mikuga maru palju nalja kuidas nad oma asju ajasid seal, meie kumbki ei lasnud ennast sellest eriti segada. Suht lõbus oli ja nalja sai. Klubis oli palju meie ülikooli rahvast ja teiselt poolt ka. Enne kojuminekut käisime ka veel Katie ja Willi hotellitoas Sokos hotel Lappee's, see on Lappeenranta kalleim hotell. Maru ilus oli muidu, tuba oli veits nigel. Aga nalja sai palju. Voodisse maandusin kuskil 5 ajal...
Laupäev möödus kergelt puhates jälle eelnevast õhtust, Mikk isegi imestas, et ma ei vegeteerigi. Tunne oli mõnus, kirjutasin mõned meilid ja olin netis. Puhkasin. Õhtupoolikuks olin kutsutud Roy juurde. Kuna ilm oli mega siis otsustasin jalutada. Enne seda uurisin mis värkk on ja kuidas pean minema. Kerge ärevus oli sees, teised käitusid vähe kahtlustavalt. Siret ja Mikk vahetasid omavahel kirju. Natukene enne seda kui mina minema hakkasin ütles Mikk et ta läheb välja. Ma pakkusin, et ma lähen ka kohe, et lähme koos, tema aga vastas et meil teed niikuinii teised. Siis hakkasin midagi kahtlustama, ja siis kui nägin, et tema rätikud ja seljakott olid kadunud, siis oli olukord selge. Kui Roy juurde jõudsin siis olid seal kahed tuttavad jalanõud. Sõime pastat, käisime saunas ja vaatasime Home Improvementi ja Vantage Pointi. Oli maru õhtu, ma olin ainult jube väsinud. Siiski esimest korda elus oli mul kerge üllatuspidu...ja muidugi kogu õhtu jooksul ei lastud mul mitte midagi eriti teha, ei koristada, ega endale klaasi vett kallata...oli kergelt imelik, kuid samas lõõgastav. Õhtul sõitsime bussiga linna, kõndisime seal jala koju ja rääkisime sportautodest...
Täna oli väljas megailus ilm...lihtsalt suurepärane. Soe ja päikeseline. Hommikul ärgates oli kohe selline tunne, et tahaks õue. Ärkasin muidugi kl 11 ajal, ja kuna Mikk pole siin viimasel ajal eriti magada saanud, siis tema põõnas rahulikult. Kuna mul oli niikuinii vaja oma mõtteid korrastada ja Tossule kirja kirjutada hiilisin vaikselt meie toast välja söögituppa, tegin hea sooja tee kõrvale ja hakkasin kirjutama. Kirjutasin suht kaua ja pika kirja, kõigest ja mitte millestki. Kirjutasin kõik oma mõtted paberile, ja seda sai ikka maru palju jälle. Samas mõned asjad said enda jaoks natukene selgemaks mõeldud...Kiri tuli jälle oma 2 a4, homme panen posti siis jõuab enne mind Eesti. Kui kiri oli valma siis ärkas Jenny, rääkisime juttu, siis ärkas Mikk ja tegime omletti. See maitses hää...Laupa hommikul tegin mõnusa kanawoki, et saaks soolaseid pannukaid süüa. Seegi tuli üllatavalt hästi välja. Peale söömist ja kirja kirjutamist ja mässamist otsustasime minna välja kõndima. Käisime siin järve ääres sauna juures, sadamas, linnuses. Nägime palju kohti, mida polnud varem näinud. Mõnes kohas tuli kergelt nõme tunne, sest olin seal ka Philippe'iga jalutanud...kuid need mõtted peletasin kiirelt eemale. Täna tegime palju toredamaid mälestusi...
Tegime palju pilte jälle nagu ikka...väga maru õhtupoolik oli, üks toredamatest siin. Ja siis tulime koju, sõime kõhud täis ja jälle oli hea olla...
Nüüd tegin netis väheke researchi selle kohta kuhu vanematega minna. Lappenrantas läheme kindlasti linnusesse ja vaatame kirikuid, ja sadamasse muidugi. Imatras on ka paar kohta, üks maru ilus hotell ja isegi veel mingi kindlus. Eks näis mis saab, reedel arvatavasti peame siin õhtul sünnipäeva ja laupäev on aega siin ümbruskonnas ringi vaadata. Pühapa hommikul kojusõit...veider.
Eile jätsime Katiega hüvasti suht, kuigi väike võimalus on, et me näeme pühapäeva hommikul Helsinkis enne laevale minekut. See oleks tore, Katie on lühikese ajaga väga kalliks saanud, samuti Jenny. Neist on raske lahkuda...Katie on oma ema-isaga ja Williga praegu Eestis Tallinnas. Ma usun, et neil saab seal tore olema...
Nädal veel kallikesed...Igatsen teid!
Muahh*)

Ja nüüd olengi vana...:)

Juba teist päeva olen 22. Mingit erilist tunnet ei ole ütleme nii...Et nüüd vanem oleks...
Kolmapäeval oli siis viimane International dinner. Meie olime jõhkralt plaaninud sinna inimesi kokku ajada, leppisime Isabelle'iga kokku, et ta tuleb ka ja räägib veel inimesi kaasa. Nad jäid sinna veidi hiljaks ja mina olin juba nukker, et nad ei tulegi. Kuid Tomas oli mulle Facebook'i kirjutanud, et ta kindlasti tuleb. Ja lõpuks nad tulidki. Muidu oli seal seltskond suht sama, Teemu oli jälle seal ja siis mingid uued Iraani poisid. Kes nägid suht rõvedad välja ja tegid nõmedaid nalju...Mõttetu! Ja siis oli üks vene tüdruk, kes eksponeeris oma "piimariiulit" niipalju, et kujutlusvõimele eriti ruumi ei jäänud. Isegi meil, naistel oli raskusi mujale vaatamisega. Muidu oli õhtu tore ja lõbus, mängisime mõningaid mänge jälle. Mõnna oli! Pärast õhtu lõppu kuskil kaheksa ajal jäime Isabelle'iga juttu rääkima ja siis otsustasime minna linna kuskile pubisse, kuna neil oli ka aega. Läksime siis kohta nimega Pub 55. See oli tore koht, selline väike ja vaikne. Istusime, jõime õlut-siidrit-mahla ja rääkisime juttu oma paar tundi. Väga lõbus ja lahe oli. Pärastpoole oli endal vähe kahju, et me nendega varem ei hakanud väga suhtlema. Mina Isaga Facebookis küll kirjutasin, kuid ei midagi erilist. See sama õhtu kui klubis Philippe'iga kokku põrkasin, siis oli tema tegelt nendega peol. Nägin pilte mis enne tehtud olid Facebookis. Ja siis nägin ju Tomast ja Adamit ka ja nad tahtsid mind puruks kallistada. Ja siis mingi hetk, kui Philippe oma sõpradega rääkis siis vahetasime Tomasega Skype'i nimesid ja värkke. Ja siis hakkasime nagu veelgi rohkem suhtlema. Tomas ja Laura, kes olid ka meiega kolmapa pubis on Leedust, Kaunasest. Ja nad on mõlemad väga toredad. Jube toredad isegi...Igaljuhul kui kolmapäeva õhtul kell juba hiliseks sai siis nad pidid hakkama koju minema ja siis mõtlesingi, et kahju, et meil nii vähe on siin veel aega jäänud. Et tahaks veel nendega tšillida ja hängida. Meil oli ju väga tore. Järgmine nädal läheme teisipäeval Isabelle'ile külla. Ta lubas meile prantsuse kööki pakkuda. Loodetavasti tuleb sellest tore õhtu. Eile kutsusin nad oma sünnale ka aga Tomasel on täna-homme üks konverents ja ta on ära ja Isa sõitis täna Hämeenlinna. Kahju muidugi, kui järgmine nädal teeme veel nende jaoks aega...

Lauraga Pub 55-s...

Laura, Isa ja Mikuga...

Veits imelik pilt Tomase, Miku ja Isaga...
Eile öösel ma ei maganud üldse. Passisin üleval ja vähkrlesin...Hommikul helistasid em-is kl 7, ja laulsid mind üles. Rääkisin nendega natukene ja samal ajal ajasin ka Miku üles. Pärast nende kõnet jäin uuesti magama ja siis alles kl 8.30 tulid naiskad ja Mikk mind üles laulma. Nad olid maru vaiksed ja ma ei kahtlustanud midagi. See oli väga armas. Sain 10 pikka punast roosi, mis praegu meie söögitoas laua peal ilutsevad....Nummikas!
Päeva jooksul sain palju sõnumeid, nii eesti kui ka soome numbrile. Roy oli esimene, kuid see oli veits ebaaus, sest ta saatis sõnumi juba kl 00.24. Aga siiski oli see armas. Õeke helistas ja Inxuke ka helistas. Ullult armas oli...Merja saatis ka sõnumi ja see oli hea üllatus. Hommikul sain Tossu kirja ja kaardi kah. See tegi tuju kohe nii heaks, et särasin kogu päeva. Kuigi päev tööl oli maru raske. Ja siis kui koju jõudsin siis kartulid olid keetmata ja hakkasin kohe kooki tegema. Mis tuli suht hää...mõnusalt selline...kakaone ja sokolaadine. Seda söödi suht palju! Ja kartulisalat läks ka nagu soe sai...see oli mõnna ja siis viinerid ka kõrvale. Tõeline sünnipäevatoit!! Muidu oli õhtu tore ja naljakas ja lahe. Sain isegi kingitusi...Jenny ja Katie kinkisid mulle pildiraami ja väikse märkmiku ja meganummi kaardi. Roy kinkis mulle kaardi, mille esitamisel ma lähen homme nende ühikasse nö. Dutch treatmentile...Ei teagi mis see endast ette kujutab. Marin ja Thijs tegid mulle ühe minu kõige lemmikuma kingituse, mõnus käsitöö kaart ja seal olev väga vaimukas tekst. Ja sis pakk, milles sisaldusid minu mõlema fetiši leevendused: sokid ja kupong, mille esitamisel saan vaadata Thijs'i habet ajamas. See oli väga maru kingitus ja läbimõeldud ja täiesti minulik... Väga maru, nad mõlemad said selle eest ühe sooja kalli!! Õhtu möödus suht väsinult ja mingil hetkel tekkis ikka väga karm paarikeste teema ja mul viskas üle. Eemaldusin mingiks hetkeks seltskonnast, et hinge tõmmata ja siis läksin sinna tagasi...Kuna olin ikkagi ju sünnipäevalaps. Õhtu lõppes suht varakult ja lõppes sellega, et meie Mikuga laulsime söögitoas kahekesi Dagö't.
Eile jõudsid Katie vanemad ja Michael (Jenny mees) ja Will (Katie venna parim sõber ja Katie hea sõber) siia peale väikest seiklust. Kuna nad läksid alguses vale rongi peale ja siis jõudsid alles hilja õhtul siia. Õhtul saime Michaeliga tuttavaks, ta on väga tore, kuid tema inglise keelest on kohati raske aru saada. Samas naiskadega oli samuti alguses, nüüd on kõik ikka väga arusaadav...ja Jenny räägib ju eesti keelt juba...Maru! Täna peale tööd saime ka Katie vanematega tuttavaks ja Will'iga...Nad on väga toredad...Katie isa ja Will'iga rääkisime köögis juttu oma pool tunnikest...Nad lähevad pühapa Eestisse Tallinnasse...See on niii maru, Katie saab Eestisse minna!!Sitaks lahe ütleks ma isegi..Ja pühapa tuleb ta meid laevale saatma Helsinkisse. Ma ei suuda uskuda, et vaid nädal on jäänud...Täna läheme veel ühele pubitiirule ja siis Giggling'isse vist. Eks näis...
Nüüd soojendama, täna Inglise rahvaga peole...:P

Moikka!;)

Täna on juba teisipäev...

Ja nii ongi. Kahe päeva pärast saan ma vanaks. Viimane taks ju, öeldakse!
Laupäeval me puhkasime siin terve korruserahvaga. Õhtupoolikul läksime siiski Katiega jalutama, kõndisime Prismasse poodi. Niisama seuraama, meil oli sinki vaja, et pühapäevahommikut mõnusa omletiga alustada. Kõndisime poes oma pool tundi ringi, vaatasime asju ja uurisime elu. Ostsime kokkuvõttes posu asju ja mõtlesime, et tegelikult tulime ainult singi järele. Teepeal niiminnes kui ka tagasi tulles kuulasime muusikat ja rääkisime maailma asjadest. Maru tore oli, jutlesime kõigest mõtekast ja mõttetust. See oli üks tosi kiva jalutuskäik...Ja väljas päike ka säras ju...
Püapäeval me ei teinud jälle palju erilist, puhkasime ja siis tegime kõva trenni õhtul. Roy tuli siia ja siis läksime korvpalli mängima. Seekord tegime asju vähe teistmoodi. Me vahetasime paarid, mina olin Royga ja Mikk Särtsuga. Esimese võistluse me võitsime Roy'ga, siis kui aga mänguks läks siis olime hädas. Alguses meil kuidagi vedas korvidega, kuid siis jäime nagu toppama kuskile. Ja kokkuvõttes mina ei teadnud 80% ajast mida ma teen. Aga me mängisime. Ja me kaotasime... Mikk lükkas mängu lõppu koguaeg edasi. Alguses oli mäng kümne punktini, siis kui meie olime 11:5 juhtimas, siis lükkas ta edasi selle 15 punktile, ühel hetkel sai sellest juba 20 punkti kui meie olime 17: midagi juhtimas. Ja siis kui meie juhe lõplikult kokku jooksis, siis muidugi saime me haledalt pähe. Roy võitjahing sai kerge löögi, õigemini meie mõlema võitjahinged. Peale mängu ei olnud eriti hea tunne, midagi nagu kripeldas sees... Pärast tegime mitmekordse vabakatetiiru ja siis viskas Mikk veel hunniku kolmeseid ja mina olin palliplika. Pärast oli mõnus väss ja hea kõva trenni tunne.
Uus nädal Fysiowires algas rahulikult, eile oli mul 3 massaaži, täna 2. Nädala lõpuni on mul 2-3 klienti päevas, ehk siis saan rahulikult oma asju ja oma patsiente teha. Ehk saan nõelravi ka, Mikk täna sai. Mul on veidikene rohkem tööd tavaliselt kui tal. Samas ega see mind väga ei morjenda, niisama passida oleks peaaegu sama nõme. Eriti veel üksi niisama passida, kui me Mikuga koos passime siis läheb aeg ikka kõvasti kiiremini. Muidu on inimesed seal ikka iga päevaga järhest toredamad ja ma saan palju soome keelt rääkida. Koguaeg tahaks nagu midagi öelda, aga paljusid sõnu ikka ei tea. Ja arvatavasti räägin väga vigaselt aga kõik on maru arusaajad ja aitavad ja õpetavad. Täna Marke (meie juhendaja ja Fysiowire omanik) küsis mult mida ma suvel teen. Ja kuna ma lõpetan kuupäevaliselt ja värkki. Mul oli kerge üllatus. Ma ei hakka sellest midagi siin leiutama, eks näis mis elu toob. Võib-olla saan ühe tööpakkumisegi...
Praegu erilist kojumineku isu ei ole, siin on maru kevadiseks läinud ja maru ilus on. Tahaks veel mingiks ajaks siia jääda. Kuidagi maru armsaks on saanud, minu järjekordne kodulinn!
Homme on meil siin viimane International evening ja ajasime sinna mingi julma rahva kokku. Mina rääkisime Isabelle'iga, ja kirjutasin Tomasele ka, et tahaks teda seal näha. Ja siis et nemad võtaks Adami ja Yanina ja kõik teised ka kaasa. Hullult tore oleks neid kõiki veel enne ärasõitu näha. Loodetavasti tuleb homne õhtu mõnus, see kuluks ära...Tuleb Itaalia õhtu, unistame siin kõik ühest rammusast pitsast. Järgmine teisipäev kutsus Isa meid enda juurde külla ja lubas meile prantsuse kööki teha, see oli maru üllatus. Oleme kohe kindlasti minemas, ma usun, et see saab maru lahe olema.
Laupaks on Roy'l mulle sünnipäevakingituseks vist mingi plaan. Ta ei nõustunud mulle ütlema, mis see endast kujutab, ainult vihjas midagi hämaselt. Eks siis laupa saan teada...

Nüüd olen kuri...ja hakkan koristama. Ei suuda enam neid tolmurulle vahtida päev läbi siin... Ja põrnitseda seda nõmedat arvutiekraani ja vaikida, kuigi ma tegelt tahaks rääkida, naerda, laulda, röökida, ümiseda...

Järjekordne vegeteerimispäev....

Mnjahh...mis siis viimastel päevadel on juhtunud...Suht palju tegelt. Praksis on meil läinud ikka nii nagu enne, vahepeal teeme tööd ja vahepeal passime lihtsalt niisama. Samas ega väga ei kurda, vähemalt teeme midagigi kasulikku. Neli tundi päevas väsitab samas ikka suht ära küll, ei ole midagi öelda. Eriti kui sul on massaažis mõni lihamägi, millest isegi 45 minutiga läbi ei murra...
Vahepeal jätkus siis Philippe saaga, ta tuli tagasi Vaasast, kolmapäeval vist kutsus mind linna ja peole aga kuna ta saatis sõnumi alles kl 23 ajal siis mina ei viitsinud enam kuskile minna. Ja siis sõnumineerisime vähe. Igaljuhul ma pakkusin välja, et me võiksime kokku saada neljapäeval ja jalutama minna. Kuid tegelikult me seda enam teha ei saanud, kuna ta läks juba kl ühe ajal päeval Tamperesse, kust ta reedel läks lennukile. Meie hüvastijätt oli põgus ja nagu ilmselt juba arvata võis oli see sõnumi teel. Mõnes mõttes võibolla oligi see parem, veidikene kergem, kuid tuju oli ikka peale seda suht täbar...
Kolmapäevaste heade uudiste ja neljapäevase kerge kassiõhtu järel otsustasime, et nüüd tuleb reedel pidu. Ja nii tegimegi. Naiskadega tegime ennast jälle ilusaks, hävitasime natukene Eestimaist kesvamärjukest ja läinud me olimegi. Minu eesmärk oli lihtsalt ennast jalutuks tantsida...selle saavutasin. Öösel tõmbasid säärelihased ikka rohkem kui korra krampi...
Praegu on selline tavaline vege-päev, kõik tsillivad niisama netis, või puhkavad kuskil. Mina isiklikult käin ringi veepudeliga (mis minu puhul on vägagi tavaline peale ükskõik missugust alkoholikogust) ja üritan seedida lõunaks (hommikusöögiks) söödud pannkooke. Tundub nagu peaks midagi asjalikku tegema, aga väga ei viitsi. Homme hommikuks tahaks teha omletti, kuid tundub, et peab poodi singi järele minema...Samas välja tahaks minna küll, eks peab kellegi kaasa sebima..
Em ja Is tulevad siia siis 25.aprillil ja siis möllame siin ringi paar päeva. 27.aprillil hakkame vurama tagasi Maarjamaa poole.Karm, ma ei taha kuhugi minna...Ja Katie ja Jenny ma võtan kaasa koju...Ilma nendeta ei oska üldse enam olla juu...:)

5 päeva veel....:)

Maailm nii üüratult kaunis siit akendest tundub...

Kerge Dagö ülekoormus on hetkel küll, aga "Veider" on ikka väga maru laul. Lihtsalt lummab karmilt. Võtab enesega kaasa lendama...Plaat on kokkuvõttes ka täitsa tore ja täitsa ribadeks kuulatud juba meil siin...Ja plaadiümbris on niii nummi, et võtaks kaissu... Möödakarvapai...Nurrrrrr....
Tegelt võiks nüüd juba rääkida ka meie uuest praktikakohast Fysiowire aka "Platseebocenter". Ehk siis kõige meeldivam koht üldse patsientidele, nad ei pea seal mitte lillegi liigutama. Tulevad pool tundi enne "teraapiat" (loe: massaaž) sinna, joovad kohvi/teed, söövad küpsiseid, siis saavad tund aega "teraapiat" (loe: massaaži), siis joovad jälle kohvi/teed, söövad küpsiseid. Maru paik ju, väga lebo värk. Tegelt on nii, et meie esmaspäeva hommik seal algas suure hulga passimisega. Meiega tutvuti, meist kõnniti mööda paar tundi, nagu potililledest. Lõpuks saime juhendaja Marke ühte "passengeri" (loe: patsienti) vaatama minna. Ja nägime mida ta teeb. Ja siis sain mina oma esimese patsiendi, kellele tegin massaazi üksi. Ja nägin kuidas Marke talt elektri pealt ära võttis. Eile oli meil vähe asjalikum päev. Hommikul saime kohe enda patsiendid, saime massaaži teha ohtralt, panna sooja ja elektrit. Nägime kuidas Marke pani nõelu ühele tädile. See oli friiki... Nägin palju lõigatud õlgu, ja minu päeva viimane patsient oli Alzheimeriga ja tal oli veel rinnavähk ka olnud, ning temaga oli veidi raske suhelda. Kuid sain hakkama, Marke sebis ka seal vähe. Täna läksime hommikul kohe meie Jalaterapeudi Elinaga kaasa ja saime näha mida tema teeb. Ta on väga tore ja asjalik ja räägib inglise keelt ilusti. Tal on kabinetis podoskoop, kergelt selline asjalikum. Ta teeb inimestele tugitaldu ja soovitab tugisukki ja teeb veel igast muud värkki. Muide paar tugitaldu Soomes maksab arvake kui palju?...nimelt 220 eur'i.Mõnus ju! Täna saime veel Mikuga koos ühe patsiendi, ühe vennikese, kellel oli küünarliigestes valud. Panime talle elektrit ja tegime ultraheli ja siis Mikk tegi massaaži. Õhtupoolikul oli mul üks miljoni probleemiga tädike "teraapias".
Viimased päevad on kuidagi möödunud kojuminekumõtetes. Imelik lausa, 3 näd veel, isegi vähem. Ja järgmine nädal ma saan aasta vanemaks jälle...Karm, mulla alla peaks juba ronima, nagu Mikk täna ütles. Plaanin kerget õhtusööki või vähemalt kindlasti ühte suurt ja rammusat kooki. Kuid ootame-vaatame, mis mõtted tulevad.
Täna kui hakkasime Fysiowirest koju minema siis sadas väljas laia lund. Ehk siis lörtsi. Ja väljas oli väga märg. Mhh...kevad tule juba!!
Uudistest lugesime, et üleeile oli Eestis juba esimene äikesetorm. Nüüd saab maas istuda kallikesed!
Tänane hommiku algas veel eriti toredasti, läksime Mikuga alla ja möödaminnes vaatasin meie postikarpi. Seal oli mulle üks kiri. Värisevate kätega võtsin ümbriku, keerasin selle ümber ja avastasin oma Tupsu käekirja seal. Avasin ümbriku, võtsin välja nummika kaardi ja lugesin äreva tundega kirja hoolikalt läbi. Nii hea tunne oli selle pärast kohe, mõnikord on õnneks niivõrd vähe vaja...

Kallistan!

:)

Minu meelest vastab tõele lause, et paljud inimesed suudavad sind naerma panna, kuid tõeliselt tähtsad inimesed suudavad sind ka kurvaks teha.
Täna mõtlen ma, et meeletult tore on kui tõeliselt tähtsad inimesed sind naerma panevad...
Nii võikski ju koguaeg olla...vähem kurbust ja rohkem naeru...
...Ja palju rohkem kallistusi!!!

Sina kes sa seda praegu loed, kas sina oled täna kedagi juba kallistanud?Kui ei siis seda viga annab kiirelt parandada...Läks! :)

Pea valutab nutmisest ja igatsus on peal...

Käisime täna naiskadega kinos. Tegelt pidime minema juba eile kuid tüdrukud teadsid valet kellaaega filmil ja siis me ei saanud eile minna. Läksime täna ja oi kui rahul ma olin et me läksime. Film oli "PS.I love you" (emps ja paps, kui kinno tuleb minge vaatama!), täielik naistekas, niiii armas, et jube. Nutsin terve filmi, aga samas Katie ja Jenny nutsid ka. Pea siiamaani valutab...Mikk jäi külmaks nagu tavaliselt, sealt ei olegi vist erilist emotsiooni kunagi oodata. See oli nii kurb ja samas nii naljakas. Ja muidugi Gerard Butler (emme kui sa loed seda, siis tema mängis Ooperifantoomis ka, Fantoomi) mängimas kohutavalt kobedat emotsionaalset ja musikaalset iiri meest. Uuuh...see oli ilus. Ja siis muidugi Jeffrey Dean Morgan (empsu, see on see megakobe meeletult ilusa naeratusega mees Grey Anatoomiast, mäletad, see meie lemmik!), kelle roll mulle just eriti ei meeldinud seal, kergelt sunnitud Iiri aktsent aga liiga kobe naeratus, mis paneb mind alati sulama...Maru, nüüd naudin selle filmi järelkaja...Koguaeg oli tunne, et tahaks kellegi käest kinni hoida selle filmi ajal...Mhhh...
Reedel olin kergelt hämmingus...Hommikul ärgates sain Philippe'ilt pika ja väga armsa sõnumi ja jäin juba õhtut ootama. Nende juures pidi pidu olema ja siis enne planeerisime minna kinno koos. Ja siis päeval sain äkki sõnumi, et ta sõidab Vaasa oma sõprade juurde. Mõnes mõttes sain aru, sest tal on veel ainult mõned päevad jäänud siin ja ta oli seda juba ammu planeerinud. Lihtsalt mina olen uus lisa tema plaanides. Igaljuhul ta on seal näd vah-ks, tuleb tagasi homme õhtul või esmaspa. Eile rääkisime kuskil 20 min telefonis, niisama mitte millestki ja kõigest...
Praktika viimane päev läks suht hästi kuigi venis kergelt. Päeval kirjutasin nii:
Täna läksid juba koju Matti ja Esko, varsti läheb ka minu pt. Aaro. Hullult nõme, ja täna on minu viimane päev siin. Täna on siin kuidagi maru vaikne, kõik tulevad või lähevad, veider, väga veider. Ja kõik vaatavad mind nagu suurt pühademuna. Meie arst Heikki mugib kahe suupoolega minu kakao kooki ja möllab patsientide paberitega. Satu ütles mulle, et kui ma füsiona tööd ei saa siis võin pagarina tööle hakata... :) Eile oli väga kahju kui pidin Marjaga hüvasti jätma, tema oli ikka nii maru ja minuga alati nii sõbralik. Tema järele hakkan vast kõige rohkem igatsema. Samas siin on tegelt nüüd juba kõik toredad. Tunnike veel siin Kuntokartanos...
Kokkuvõttes polnudki nii kahju ära minna sealt. Enamasti on rohkem kahju. Satuga jätsime ka hüvasti kuid küllaltki külmalt, ta nimelt arvas, et mul oli enamus ajast igav. Ma üritasin olla viisakas ja ütlesin, et ma sain tohutu keelepraktika ja kõik muu oli ka väga lahe. Mis oli mõnes mõttes ka õige, ainuke asi mis mind piiras oligi ju keel. Muidu ma oleks kõike seda ammugi osanud ja teadnud mida teha... Pärast jalutasin terve tee jala koju. Maru oli, päike säras ja väljas oli soe, tunnikene kõndimist, hea jäätis, kevadelõhn ja linnulaul. Kui haigla juurde jõudsin ja meie ühikat kaugelt vaatasin, siis tuli täielik mõnus soe tunne sisse. Meie kodu...
Praegu on kergelt karm tuju...see on sellest filmist, kerge melanhoolia on pääl. Ikka väga jõhkralt oleks praegu ühte kallit vaja...:(

Emban!

Tegelt ka ma pole laisaks muutunud...ausõna...

...vaid viimastel päevadel on nii palju juhtunud ja aega on olnud täiesti null. Karm värkk, vässu on juba oi kui suur. Homme on viimane päev Kuntokartanos ja täna oli juba suht kass. Ei taha sealt nüüd ära minna enam, sest ma juba räägin ja oskan ja teen nii palju ja saan kiita. Kõige nõmedamal ajal saab mu praks seal läbi. Täna jätsin juba Marjaga hüvasti, sest tal homme vaba päev ja ma ei näe teda ja siis tänasin teda kõige eest ja ta oli nii armas ja kallistas mind kõvasti. Ta on väga tore ja hea füsio. Kuid tema spetsialiseering ongi geriaatriline füsioteraapia, seepärast ta vanakestega nii hästi sobibki, ja talle nii kohutavalt meeldib see mida ta teeb. Seda on nii maru vaadata! Peale seda tuli pisar küll silma, eks ma homme siis ulun seal kohapeal Satuga.
Mis siis vahepeal muud on juhtunud. Vastus sellele küsimusele on ilmselt Philippe. Vahepeal oli mul siin üks blogi sissekanne, mille ma küll kiirelt maha võtsin, sest otsustasin, et see pole siiski kõigile. Kui viimane kord emaga rääkisin, siis ta oli seda muidugi lugenud ja pidas vajalikuks oma emaarvamuse välja öelda. Hetkeks mõtlesin, et misasssja...Ja siis teisel hetkel mõtlesin, et noh hea küll, ta on ka ju ainult inimene ja hoolib. Muidugi veider on, et mu ema ja isa loevad ka mu blogi iga päev, kuid samas... lugege aga kallikesed, siis vähemalt teate mis meil siin toimub ja mida teie tütar (õde) teeb ja mida mõtleb. Kallistan muide teid ka maru kõvasti!!!
Niipalju siis, et Philippe'iga oleme suht palju koos aega veetnud, esmaspäeval rääkisime poole ööni msn'is kõigist maailma asjadest, teisipäeval oli ta siin peale võrkpalli ja mängisime Yahzee'd ja tsillisime niisama. Eile käisime linnas õhtul, istusime ühes lahedas pubis ja jõime Belgia õlut ning hiljem käisime linnuse juures jalutamas. Ta lendab koju 11.aprill...Irooniline kas pole? 8 päeva veel...
Praktikast siis sellel nädalal niipalju, et esmaspäeval olen oma märkmikusse kirjutanud nii: minu patsiendil läheb hästi, tema parema käe jämemotoorika paraneb iga päevaga, kõnd on küllaltki turvaline, väsib siiski kiiresti, tähelepanu häirub ikkagi veel, kuid ta kuulab mind ja mida ma käsen tal teha. Paha on see, et ma ei saa teda eriti sõnaliselt abistada, kuna ei oska nii hästi. Siiski tunnen, et tal läheb paremini, kui hiljem läheme trepile eks siis näis kuidas tal seal läheb. Tahaks saada tasakaalu paremaks nii kõnnil kui seismisel ja seda turvalisust siirdumisel ja kõikidel liigutustel sujuvust, et liigutused tuleks vähem inertsist. Teuvoga pidin minema välja terrassile, kuna homme on ta koju minemas. Maru oli! Veikko tuli ka ja Risto. Istusime väljas päikese käes. Alguses oli Satu ka, kuid ta läks varsti ära. Siis jäin poistega üksi, rääkisime juttu Veikkoga, ta küsis minult palju küsimusi. Vastasin talle rõõmuga oma vigases soome keeles. Kuid polnud hullu, sain hakkama. Isegi maru oli, pärast talutasin nad mõlemad tuppa ja voodile. Teuvo lähtee huomenna kotiin ja Veikko torstaina.
Teisipäeval sain tegeleda Aaroga ja õhtupoolikul Terhoga ka. Päev läks üldiselt hästi ja pärast olin sigaväsinud. Õhtul tegi Mikk veel omaarust aprillinalja ka ja mina jäin muidugi uskuma. Karm...
Eile oli meil tööjuures kiire ja patsiente palju ja teha palju. Olime Satu ja Sirpaga. Mina sain endale kolm patsienti, minu Aaro, siis veel Terho ja siis veel uus vennike Jorma-selkä leikkatu. Teda olin eelmine päev Satuga koos käinud kuntoutumas ja siis järgmine päev sain tema endale.
Kolmapäeva kohta olen kirjutanud:
Tähelepanekud:
Sirpa läheb alati suitsetama raamatuga. Ja iga kord ma mõtlen miks. Ja minu üliaktiivne kujutlusvõime muidugi mõtles välja miks, tal on raudselt raamatu sisse suitsude jaoks auk lõigatud ja siis ta läheb sellega koos suitsetama. Tahaks samas teada, kas see vastab tõele...:)
Ja Risto sööb iga päev mingit vaniljepaska, mida on pool kilo, tundub, et see on magus. Ja siis ta käib ringi rahka vuntsid ees. Müstika...:)
Johannna on tore, kuid ta pole just kõige kirkam kriit karbis nii mulle tundub. Samas on ta sõbralik ja jutleb minuga ja see mulle meeldib, see ongi kõige tähtsam.
Täna on veel kolm korda vaja asjalik olla: korra Aaroga, korra veel Terhogaja korra Jormaga. Seda viimast kardan enim, sest temaga pole ma väga tegelenud, eile nägin teda esimest korda üldse võimlemas. Niih, eile läksin peale võimlemist kohe koju ja ei jõudnud eriti midagi kirjutada. Jormaga läks hästi, ta mäletas kõiki harjutusi ja paar uut näitasin talle ka. Ta sai aru kõigest ja minu meelest läks meil hästi. Kõndisime küünarkarkudega ja seegi läks hästi. Aina vastakainen käsi ja vastakainen jalka mene yhteen...
Täna kirjutasin nii:
Eija käis täna siin ja muidugi tuli minuga rääkima siis ku ma Aaroga kõndisin. See oli nõme. Ja muidugi see, et tal on meile ainult kaks kohta, Fysiowire's, läheme tema juurde Ma 7.4. kello 9.45. Täna saan "häid" uudiseid koju viia! Täna oli siin maru rahulik, rahvast jääb vähemaks ja meil ei ole eriti palju teha. Aeg venib ja maru vässu on olla. Varsti lähen Aaro juurde ja siis võibolla veel Terhoga maid jagama. Temaga on igavene jama, ta on laisk ja kuna tal on kaalu nii palju, siis ta on kogu aeg nii väsinud ja passiivne. Teda on vaja motiveerida väga palju ja see on raske kuna ma ei oska ju väga. Kui kedagi ei ole mukana, siis on veitsa kergem teha temaga. Täna oli Marja mukana ja siis ma olin alguses suht sõnatu, ei osanud miskit öelda, kuid võitlesin ennast välja sellest pasast. Küllaltki edukalt ma usun...Pean hakkama Eijale päevikut kirjutama jälle....jamps...
Jamps ja Harrile on ka veel asjad tegemata, täiega süümekad on. Täna kirjutan talle ja küsin kas saame maanantaina kokku ja arutame kõik läbi ja enne küsin Eijalt kas meil siis esmaspäev on vaba.
Matti, meie ainukene inglise keelt kõnelev patsient ajab muga koguaeg juttu, kogu aeg räägib midagi ja mässab. Teeme nalja koos ja ta küsib mult asju ja palub mult abi. Tegelt ta on tore kuid väga pretensioonikas. Kogu aeg peab kõik olema tipp-topp. Täna tuli talle üks sõber külla, ja ma läksin koos temaga lifitga üles. Pärast läksid nad välja, tegin neile uksed lahti ja aitasin Matti trepist alla. Tema sõber tegi mulle mitu korda silma...:S. Põgenesin, saatsin Risto välja nende juurde. Kui ta tagasi tuli siis ta tuli minu juurde ja muigas. God dammit neid mehi!!!:)
Nüüd varsti tuleb Roy siia ja ma saan oma massaaži mille võitsin kihlveoga, ehk lähme kõik enne trenni kah! Ja sis õhtul küpsetan koogid homseks, või siis võibolla ainult ühe koogi, sest tundub, et teises linna otsas juba valmib üks kook minule homseks kaasa...
Elu pikk sissekanne tuli ikka!
Head lugemist!

Moikka!;)