Tegelt ka ma pole laisaks muutunud...ausõna...

...vaid viimastel päevadel on nii palju juhtunud ja aega on olnud täiesti null. Karm värkk, vässu on juba oi kui suur. Homme on viimane päev Kuntokartanos ja täna oli juba suht kass. Ei taha sealt nüüd ära minna enam, sest ma juba räägin ja oskan ja teen nii palju ja saan kiita. Kõige nõmedamal ajal saab mu praks seal läbi. Täna jätsin juba Marjaga hüvasti, sest tal homme vaba päev ja ma ei näe teda ja siis tänasin teda kõige eest ja ta oli nii armas ja kallistas mind kõvasti. Ta on väga tore ja hea füsio. Kuid tema spetsialiseering ongi geriaatriline füsioteraapia, seepärast ta vanakestega nii hästi sobibki, ja talle nii kohutavalt meeldib see mida ta teeb. Seda on nii maru vaadata! Peale seda tuli pisar küll silma, eks ma homme siis ulun seal kohapeal Satuga.
Mis siis vahepeal muud on juhtunud. Vastus sellele küsimusele on ilmselt Philippe. Vahepeal oli mul siin üks blogi sissekanne, mille ma küll kiirelt maha võtsin, sest otsustasin, et see pole siiski kõigile. Kui viimane kord emaga rääkisin, siis ta oli seda muidugi lugenud ja pidas vajalikuks oma emaarvamuse välja öelda. Hetkeks mõtlesin, et misasssja...Ja siis teisel hetkel mõtlesin, et noh hea küll, ta on ka ju ainult inimene ja hoolib. Muidugi veider on, et mu ema ja isa loevad ka mu blogi iga päev, kuid samas... lugege aga kallikesed, siis vähemalt teate mis meil siin toimub ja mida teie tütar (õde) teeb ja mida mõtleb. Kallistan muide teid ka maru kõvasti!!!
Niipalju siis, et Philippe'iga oleme suht palju koos aega veetnud, esmaspäeval rääkisime poole ööni msn'is kõigist maailma asjadest, teisipäeval oli ta siin peale võrkpalli ja mängisime Yahzee'd ja tsillisime niisama. Eile käisime linnas õhtul, istusime ühes lahedas pubis ja jõime Belgia õlut ning hiljem käisime linnuse juures jalutamas. Ta lendab koju 11.aprill...Irooniline kas pole? 8 päeva veel...
Praktikast siis sellel nädalal niipalju, et esmaspäeval olen oma märkmikusse kirjutanud nii: minu patsiendil läheb hästi, tema parema käe jämemotoorika paraneb iga päevaga, kõnd on küllaltki turvaline, väsib siiski kiiresti, tähelepanu häirub ikkagi veel, kuid ta kuulab mind ja mida ma käsen tal teha. Paha on see, et ma ei saa teda eriti sõnaliselt abistada, kuna ei oska nii hästi. Siiski tunnen, et tal läheb paremini, kui hiljem läheme trepile eks siis näis kuidas tal seal läheb. Tahaks saada tasakaalu paremaks nii kõnnil kui seismisel ja seda turvalisust siirdumisel ja kõikidel liigutustel sujuvust, et liigutused tuleks vähem inertsist. Teuvoga pidin minema välja terrassile, kuna homme on ta koju minemas. Maru oli! Veikko tuli ka ja Risto. Istusime väljas päikese käes. Alguses oli Satu ka, kuid ta läks varsti ära. Siis jäin poistega üksi, rääkisime juttu Veikkoga, ta küsis minult palju küsimusi. Vastasin talle rõõmuga oma vigases soome keeles. Kuid polnud hullu, sain hakkama. Isegi maru oli, pärast talutasin nad mõlemad tuppa ja voodile. Teuvo lähtee huomenna kotiin ja Veikko torstaina.
Teisipäeval sain tegeleda Aaroga ja õhtupoolikul Terhoga ka. Päev läks üldiselt hästi ja pärast olin sigaväsinud. Õhtul tegi Mikk veel omaarust aprillinalja ka ja mina jäin muidugi uskuma. Karm...
Eile oli meil tööjuures kiire ja patsiente palju ja teha palju. Olime Satu ja Sirpaga. Mina sain endale kolm patsienti, minu Aaro, siis veel Terho ja siis veel uus vennike Jorma-selkä leikkatu. Teda olin eelmine päev Satuga koos käinud kuntoutumas ja siis järgmine päev sain tema endale.
Kolmapäeva kohta olen kirjutanud:
Tähelepanekud:
Sirpa läheb alati suitsetama raamatuga. Ja iga kord ma mõtlen miks. Ja minu üliaktiivne kujutlusvõime muidugi mõtles välja miks, tal on raudselt raamatu sisse suitsude jaoks auk lõigatud ja siis ta läheb sellega koos suitsetama. Tahaks samas teada, kas see vastab tõele...:)
Ja Risto sööb iga päev mingit vaniljepaska, mida on pool kilo, tundub, et see on magus. Ja siis ta käib ringi rahka vuntsid ees. Müstika...:)
Johannna on tore, kuid ta pole just kõige kirkam kriit karbis nii mulle tundub. Samas on ta sõbralik ja jutleb minuga ja see mulle meeldib, see ongi kõige tähtsam.
Täna on veel kolm korda vaja asjalik olla: korra Aaroga, korra veel Terhogaja korra Jormaga. Seda viimast kardan enim, sest temaga pole ma väga tegelenud, eile nägin teda esimest korda üldse võimlemas. Niih, eile läksin peale võimlemist kohe koju ja ei jõudnud eriti midagi kirjutada. Jormaga läks hästi, ta mäletas kõiki harjutusi ja paar uut näitasin talle ka. Ta sai aru kõigest ja minu meelest läks meil hästi. Kõndisime küünarkarkudega ja seegi läks hästi. Aina vastakainen käsi ja vastakainen jalka mene yhteen...
Täna kirjutasin nii:
Eija käis täna siin ja muidugi tuli minuga rääkima siis ku ma Aaroga kõndisin. See oli nõme. Ja muidugi see, et tal on meile ainult kaks kohta, Fysiowire's, läheme tema juurde Ma 7.4. kello 9.45. Täna saan "häid" uudiseid koju viia! Täna oli siin maru rahulik, rahvast jääb vähemaks ja meil ei ole eriti palju teha. Aeg venib ja maru vässu on olla. Varsti lähen Aaro juurde ja siis võibolla veel Terhoga maid jagama. Temaga on igavene jama, ta on laisk ja kuna tal on kaalu nii palju, siis ta on kogu aeg nii väsinud ja passiivne. Teda on vaja motiveerida väga palju ja see on raske kuna ma ei oska ju väga. Kui kedagi ei ole mukana, siis on veitsa kergem teha temaga. Täna oli Marja mukana ja siis ma olin alguses suht sõnatu, ei osanud miskit öelda, kuid võitlesin ennast välja sellest pasast. Küllaltki edukalt ma usun...Pean hakkama Eijale päevikut kirjutama jälle....jamps...
Jamps ja Harrile on ka veel asjad tegemata, täiega süümekad on. Täna kirjutan talle ja küsin kas saame maanantaina kokku ja arutame kõik läbi ja enne küsin Eijalt kas meil siis esmaspäev on vaba.
Matti, meie ainukene inglise keelt kõnelev patsient ajab muga koguaeg juttu, kogu aeg räägib midagi ja mässab. Teeme nalja koos ja ta küsib mult asju ja palub mult abi. Tegelt ta on tore kuid väga pretensioonikas. Kogu aeg peab kõik olema tipp-topp. Täna tuli talle üks sõber külla, ja ma läksin koos temaga lifitga üles. Pärast läksid nad välja, tegin neile uksed lahti ja aitasin Matti trepist alla. Tema sõber tegi mulle mitu korda silma...:S. Põgenesin, saatsin Risto välja nende juurde. Kui ta tagasi tuli siis ta tuli minu juurde ja muigas. God dammit neid mehi!!!:)
Nüüd varsti tuleb Roy siia ja ma saan oma massaaži mille võitsin kihlveoga, ehk lähme kõik enne trenni kah! Ja sis õhtul küpsetan koogid homseks, või siis võibolla ainult ühe koogi, sest tundub, et teises linna otsas juba valmib üks kook minule homseks kaasa...
Elu pikk sissekanne tuli ikka!
Head lugemist!

Moikka!;)