Täna on juba teisipäev...

Ja nii ongi. Kahe päeva pärast saan ma vanaks. Viimane taks ju, öeldakse!
Laupäeval me puhkasime siin terve korruserahvaga. Õhtupoolikul läksime siiski Katiega jalutama, kõndisime Prismasse poodi. Niisama seuraama, meil oli sinki vaja, et pühapäevahommikut mõnusa omletiga alustada. Kõndisime poes oma pool tundi ringi, vaatasime asju ja uurisime elu. Ostsime kokkuvõttes posu asju ja mõtlesime, et tegelikult tulime ainult singi järele. Teepeal niiminnes kui ka tagasi tulles kuulasime muusikat ja rääkisime maailma asjadest. Maru tore oli, jutlesime kõigest mõtekast ja mõttetust. See oli üks tosi kiva jalutuskäik...Ja väljas päike ka säras ju...
Püapäeval me ei teinud jälle palju erilist, puhkasime ja siis tegime kõva trenni õhtul. Roy tuli siia ja siis läksime korvpalli mängima. Seekord tegime asju vähe teistmoodi. Me vahetasime paarid, mina olin Royga ja Mikk Särtsuga. Esimese võistluse me võitsime Roy'ga, siis kui aga mänguks läks siis olime hädas. Alguses meil kuidagi vedas korvidega, kuid siis jäime nagu toppama kuskile. Ja kokkuvõttes mina ei teadnud 80% ajast mida ma teen. Aga me mängisime. Ja me kaotasime... Mikk lükkas mängu lõppu koguaeg edasi. Alguses oli mäng kümne punktini, siis kui meie olime 11:5 juhtimas, siis lükkas ta edasi selle 15 punktile, ühel hetkel sai sellest juba 20 punkti kui meie olime 17: midagi juhtimas. Ja siis kui meie juhe lõplikult kokku jooksis, siis muidugi saime me haledalt pähe. Roy võitjahing sai kerge löögi, õigemini meie mõlema võitjahinged. Peale mängu ei olnud eriti hea tunne, midagi nagu kripeldas sees... Pärast tegime mitmekordse vabakatetiiru ja siis viskas Mikk veel hunniku kolmeseid ja mina olin palliplika. Pärast oli mõnus väss ja hea kõva trenni tunne.
Uus nädal Fysiowires algas rahulikult, eile oli mul 3 massaaži, täna 2. Nädala lõpuni on mul 2-3 klienti päevas, ehk siis saan rahulikult oma asju ja oma patsiente teha. Ehk saan nõelravi ka, Mikk täna sai. Mul on veidikene rohkem tööd tavaliselt kui tal. Samas ega see mind väga ei morjenda, niisama passida oleks peaaegu sama nõme. Eriti veel üksi niisama passida, kui me Mikuga koos passime siis läheb aeg ikka kõvasti kiiremini. Muidu on inimesed seal ikka iga päevaga järhest toredamad ja ma saan palju soome keelt rääkida. Koguaeg tahaks nagu midagi öelda, aga paljusid sõnu ikka ei tea. Ja arvatavasti räägin väga vigaselt aga kõik on maru arusaajad ja aitavad ja õpetavad. Täna Marke (meie juhendaja ja Fysiowire omanik) küsis mult mida ma suvel teen. Ja kuna ma lõpetan kuupäevaliselt ja värkki. Mul oli kerge üllatus. Ma ei hakka sellest midagi siin leiutama, eks näis mis elu toob. Võib-olla saan ühe tööpakkumisegi...
Praegu erilist kojumineku isu ei ole, siin on maru kevadiseks läinud ja maru ilus on. Tahaks veel mingiks ajaks siia jääda. Kuidagi maru armsaks on saanud, minu järjekordne kodulinn!
Homme on meil siin viimane International evening ja ajasime sinna mingi julma rahva kokku. Mina rääkisime Isabelle'iga, ja kirjutasin Tomasele ka, et tahaks teda seal näha. Ja siis et nemad võtaks Adami ja Yanina ja kõik teised ka kaasa. Hullult tore oleks neid kõiki veel enne ärasõitu näha. Loodetavasti tuleb homne õhtu mõnus, see kuluks ära...Tuleb Itaalia õhtu, unistame siin kõik ühest rammusast pitsast. Järgmine teisipäev kutsus Isa meid enda juurde külla ja lubas meile prantsuse kööki teha, see oli maru üllatus. Oleme kohe kindlasti minemas, ma usun, et see saab maru lahe olema.
Laupaks on Roy'l mulle sünnipäevakingituseks vist mingi plaan. Ta ei nõustunud mulle ütlema, mis see endast kujutab, ainult vihjas midagi hämaselt. Eks siis laupa saan teada...

Nüüd olen kuri...ja hakkan koristama. Ei suuda enam neid tolmurulle vahtida päev läbi siin... Ja põrnitseda seda nõmedat arvutiekraani ja vaikida, kuigi ma tegelt tahaks rääkida, naerda, laulda, röökida, ümiseda...