Pea valutab nutmisest ja igatsus on peal...

Käisime täna naiskadega kinos. Tegelt pidime minema juba eile kuid tüdrukud teadsid valet kellaaega filmil ja siis me ei saanud eile minna. Läksime täna ja oi kui rahul ma olin et me läksime. Film oli "PS.I love you" (emps ja paps, kui kinno tuleb minge vaatama!), täielik naistekas, niiii armas, et jube. Nutsin terve filmi, aga samas Katie ja Jenny nutsid ka. Pea siiamaani valutab...Mikk jäi külmaks nagu tavaliselt, sealt ei olegi vist erilist emotsiooni kunagi oodata. See oli nii kurb ja samas nii naljakas. Ja muidugi Gerard Butler (emme kui sa loed seda, siis tema mängis Ooperifantoomis ka, Fantoomi) mängimas kohutavalt kobedat emotsionaalset ja musikaalset iiri meest. Uuuh...see oli ilus. Ja siis muidugi Jeffrey Dean Morgan (empsu, see on see megakobe meeletult ilusa naeratusega mees Grey Anatoomiast, mäletad, see meie lemmik!), kelle roll mulle just eriti ei meeldinud seal, kergelt sunnitud Iiri aktsent aga liiga kobe naeratus, mis paneb mind alati sulama...Maru, nüüd naudin selle filmi järelkaja...Koguaeg oli tunne, et tahaks kellegi käest kinni hoida selle filmi ajal...Mhhh...
Reedel olin kergelt hämmingus...Hommikul ärgates sain Philippe'ilt pika ja väga armsa sõnumi ja jäin juba õhtut ootama. Nende juures pidi pidu olema ja siis enne planeerisime minna kinno koos. Ja siis päeval sain äkki sõnumi, et ta sõidab Vaasa oma sõprade juurde. Mõnes mõttes sain aru, sest tal on veel ainult mõned päevad jäänud siin ja ta oli seda juba ammu planeerinud. Lihtsalt mina olen uus lisa tema plaanides. Igaljuhul ta on seal näd vah-ks, tuleb tagasi homme õhtul või esmaspa. Eile rääkisime kuskil 20 min telefonis, niisama mitte millestki ja kõigest...
Praktika viimane päev läks suht hästi kuigi venis kergelt. Päeval kirjutasin nii:
Täna läksid juba koju Matti ja Esko, varsti läheb ka minu pt. Aaro. Hullult nõme, ja täna on minu viimane päev siin. Täna on siin kuidagi maru vaikne, kõik tulevad või lähevad, veider, väga veider. Ja kõik vaatavad mind nagu suurt pühademuna. Meie arst Heikki mugib kahe suupoolega minu kakao kooki ja möllab patsientide paberitega. Satu ütles mulle, et kui ma füsiona tööd ei saa siis võin pagarina tööle hakata... :) Eile oli väga kahju kui pidin Marjaga hüvasti jätma, tema oli ikka nii maru ja minuga alati nii sõbralik. Tema järele hakkan vast kõige rohkem igatsema. Samas siin on tegelt nüüd juba kõik toredad. Tunnike veel siin Kuntokartanos...
Kokkuvõttes polnudki nii kahju ära minna sealt. Enamasti on rohkem kahju. Satuga jätsime ka hüvasti kuid küllaltki külmalt, ta nimelt arvas, et mul oli enamus ajast igav. Ma üritasin olla viisakas ja ütlesin, et ma sain tohutu keelepraktika ja kõik muu oli ka väga lahe. Mis oli mõnes mõttes ka õige, ainuke asi mis mind piiras oligi ju keel. Muidu ma oleks kõike seda ammugi osanud ja teadnud mida teha... Pärast jalutasin terve tee jala koju. Maru oli, päike säras ja väljas oli soe, tunnikene kõndimist, hea jäätis, kevadelõhn ja linnulaul. Kui haigla juurde jõudsin ja meie ühikat kaugelt vaatasin, siis tuli täielik mõnus soe tunne sisse. Meie kodu...
Praegu on kergelt karm tuju...see on sellest filmist, kerge melanhoolia on pääl. Ikka väga jõhkralt oleks praegu ühte kallit vaja...:(

Emban!