The only easy day was yesterday,,

Üle paari nädala olen jälle kirjutamise lainel. Ja koolitükke on ka veidi vähem niiet leian pooltunnikese midagi kirja ka panna. Eelmise kirjutise ajal olin ma veel oma esimeses praktikakohas. Nüüd olen juba teist nädalat ambulatoorse kardioloogilise rehabilitatsiooni osakonnas. Stressitase võrreldes esimese praktikaga on langenud omajagu, mis on ju hea. Lihasvalu samas aga on tõusnud. Pean iga päev mõõtma pulssi ja vererõhku lugematutes kordades ja andma patsientidele aeroobset treeningprogrammi, mis on suht raske. Võtab ikka higi lahti. Aga samas inimesed on hästi toredad, juhendajad asjalikud. Minuga on koos ka seekord 2 belgia tudengit: Nikki ja Koen. Nad on vahvad ja viskavad nalja. Ja algusest peale on nad mind palju aidanud.
Pursin hoolega keelt patsientidega ja mõned neist elavad mulle väga kaasa. Kiidavad kui ma harjutusi teen flaami keeles, täna jälle kiideti mind 2 korda. See annab väga palju enesekindlust juurde. Siis julgen jälle proovida.:) Muidu üleüldiselt mulle see praktika meeldib, saan keelt õppida ja ennast jälle vormi ajada. No pain, no gain as they say...;)
Eile rääkisin üle pika pika aja Anni kallikesega. See oli niii tore, tema sõbralikku häält kuulda. Minu eesti keel on no nii vigaseks läinud, mõtlen ju inglise keeles koguaeg, ja siis tulevad hollandikeelsed sõnad meelde jne. Ja siis on kõik sassis. Aga ma räägin eesti keelt ju ainult paar-kolm korda nädalas, siis kui vanematega skaibin või mõne sõbrantsiga jutlen. Ime pole ka, et enam rääkida ei oska hästi. Ja pealegi, keegi ei kirjuta ju mulle...Saaks siis eesti keelt vähemalt lugedagi:S. Okei, ma elan nüüd Belgias aastakese, aga ma pole maamunalt mitte ära kadunud. Telefonid töötavad ja üllatus-üllatus ka Belgias on internet. Isegi paar lausekest juba aitaks, see ei võta ju nii palju aega...
Homme lähen ma peale praktikat Roy juurde jälle, esmaspäeva küsisin vabaks praktikalt, et saaksin Roy diplomi tseremooniale minna. Niiet esmaspäeval sõidame Eindhovenisse pealelõunal. Õhtul sõidame siia tagasi, ja teisipäeval sõidame õhtul Antwerpenisse. Nimelt teisipäeva õhtul mängib Tartu Rock Antwerpeni Giantsitega. Ja meie Royga oleme kohal oma Rocki särkidega. Ma väga väga ootan seda juba. Saab meie poisse näha jälle, veidi võibolla nendega juttugi puhuda. Ma pole see aasta meie võistkonda näinudki terves koosseisus, teisipäeval avaneb mul see võimalus. Niiii vahva!!
Eile käisin ma Pellenbergi kliinikus oma magistritöö esimest mõõtmist tegemas. Nägin kõnnianalüüsi ja esimesed andmed said kirja. See on küllalt aeganõudev tegevus, ja ka küllalt väsitav. Pealegi Pellenbergi sõidab buss kuskil 30-40 minutit Leuveni kesklinnast, mis on juba omaette ettevõtmine. Minu viimane praktika sel semestril täiskohaga on Pellenbergis, siis pean iga hommik väga vara ärkama, et bussile minna.
Praegu nagu rohkem polegi rääkida, mu elu siin pole just eriti sündmusterohke. Eks ma jään siis jälle teie kirju ootama...

Kuumad embused!!