Mõtled, et enam hullemaks minna ei saa, kuid oh ei...saab küll...

Vahepeal mõtlen, et miks peab kõik nii keeruline olema ja miks peab kõige pärast niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju vaeva nägema. Ja miks ei saa ma kunagi seda, mida ma tahan??!!Miks peab kõik minema hoopis vastupidi??!!Miks, miks, miks???!!!
Täna hommikul ärkasin ja kui keerasin pilgu Miku voodi poole, siis tema oli juba istumas ja vaatas mind väga hommikuse näoga ja küsis mult ainult ühe küsimuse: "Mida sa minuga teinud oled??!!". Mina naeratasin ja vastasin: "Võtsin seda une asja sinult hunniku ära öösel ja panin endale asemele." Igal juhul saime täna suht vara oma asjadega alustada, ehk siis mina sain pannkookide tegemisega suht normaalsel ajal alustada. Need maitsesid maru hääd!
Täna käisime veel trennis jõusaalis ja siis veel ujumas, või noh basseinis, tegime natukene vesijumppat. Pärast tulime tagasi ja sõime, mängisime Katie ja Jennyga kaarte ja siis nad läksid korvpalli mängima. Ma ei roni sinna eriti segama, nad on mõlemad seda väga kaua oodanud, eriti Mikk, sest nüüd ta saab lausa täitsa mängida, mitte nagu enne siin meiega. Las poisid spordivad! Pealegi mulle sellest ühest korrast täitsa piisas.
Praegu kirjutan oma mõtted üles ja kuulan muusikat. Enne mängisime tüdrukutega kaarte, kuid siis tulin siia. Tuba on maru külm...Kuid siiski väga kodune. Mõtlesin siin just ükspäev, kui koduks ikka see kõik siin saanud on. Maru imelik on siit lõpus ikka ära minna ja koju jõuda. Kuigi kodus on ka ju suht hea ikkagi. Tahaks Mufit ja Päkut näha...mmm... üks neist võiks tulla ja mulle sülle istuda ja nurruda. Seda ma tahaks küll ikka väga praegu...
Hommikul läheb Liks ära, läheme teda rongipeale saatma hommikul vara. Mul on hea meel, et ta tuli, see on hea vaheldus!
Kirjutan veel vähe ja siis tulevad juba poisid loodetavasti!
Moi-moi!