Päike loojub ja hing on rahutu jälle...

Täna oli siis see päev, kui Kuntokartanos oli täielik õpilaste võim. Või siis Minu ja Risto võim. Isegi meie kolmas füsio Sirpa hoidis kaugele eemale. Johanna tuli ka meile appi, tema on meie lähihoitajaopiskelija. Sirpas ei ole muidugi erilist juhipotensiaali, ta ei tahagi kedagi käsutada. Ja muidugi on temaga kergelt raske suhelda, kuna ta ei kuule hästi. Ja ta teeb kõiki asju omamoodi, üks asi mis mind häirib natukene on see, et ta ei lase patsiendil palju ise teha, ta siirdab neid ise ja sikutab, Marja ja Satu alati lasevad patsiendil endal pingutada. Ja Sirpa teeb suht alati samu harjutusi. Inimesena on ta kindlasti väga tore. Siis kui Satu veel seal oli siis ta õpetas mulle ja Satule viipekeele tähestikku. See oli maru. Täna pidime me Ristoga tegema harjutusprogrammid minu patsiendile Aarole ja Terhole. Alguses aitas tema mind ja pärast mina teda. Tugeva ja otsekohese Eesti naisena ütlesin ma kohe kõik välja, mida ma mõtlesin tema harjutuskava kohta ja tema Soome mehele omase tagasihoidlikkusega kuulas mind ära, mõtles kaasa ja võttis minu arvamust arvesse. Sain talle näidata, et ma väga loll ei olegi. Ei teagi nüüd kas minust oli temale kasu või käisin ma talle lihtsalt pool tundi närvidele. Kokkuvõttes rääkisime täna Ristoga rohkem kui kogu nädala jooksul. Täna ta avanes ikka täielikult, koguaeg küsis midagi minult, rääkisime pikalt ja laialt maast ja ilmast ja merest. Me räägime muidugi lahedasti, tema küsib soome keeles midagi, mina vastan inglise keeles, tema räägib midagi soome keeles ja kui mina naerma hakkan siis ta räägib seda sama inglise keeles. See on armas, et ta üritab, ta oskab inglise keelt küll, kuid arvatavasti ei julge rääkida. Ta on väga tore ja mõistab nalja ka tundub nii. Ja ta teab Veerpalut, täna sattusime suusatamist vaatama koos ja siis ta küsis mult et kas Verps veel suusatab. Siis rääkisime Verpsi põlvest ja sellest, et hooaeg on peaaegu läbi. Siis ta rääkis mulle, et peale siin lõpetamist läheb ta tuletõrjujaks õppima. Et siis tuletõrjuja töö kestab 24 h ja siis on 3 päeva vaba ja ta saaks teha kahte tööd korraga. Ja et ta tahab tegeleda spordifüsioteraapiaga, ja et ta on pärit Ida-Soomest, siit kuskil 300 km eemalt. Vahepeal tundub, et ma olen osav...panen inimesed rääkima. Ja muidugi on alati tore kedagi tundma õppida, ma olen täielik inimestesõltlane! Pärast tööpäeva lõppu, kui tema oli juba lõpetanud, küsis ta, et kas ma lähen nüüd koju . Mina naeratasin ja ütlesin, et mul on bussini 25 min aega. Ja tema pakkus, et ta võib mu koju ära visata. Mis mul selle vastu sai olla. Autos rääkisime veel maast ja ilmast. Mul on lahe praktikapartner!
Täna hakkasin ka meie lähihoitajaopiskelija Johannaga pikemalt rääkima. Ka tema on väga tore ja räägib minuga inglise keeles. Temaga rääkisime ka mingi megad jutud maha. Mulle hakkab seal järjest rohkem meeldima. Oma patsiendiga läheb mul hästi, ta areneb iga päevaga. Mõni päev on samas jälle parem, mõni halvem. See nädal tuli meile üks ästi suur ja pikk mees nimega Matti. Kuskilt naistelt ma kuulsin, et ta pidi inglise keelt rääkima. Ei tahtnud seda eriti uskuda, kuna ta on ka väga vana. Ta on muidu Risto potilas ja täna kui läksin vaatama, kus Risto on siis nad tulid mulle vastu ja Matti rääkis minuga inglise keeles. Ma olin vaimustuses, ta ütles mulle, et ma võingi temaga inglise keeles rääkida edaspidi. Ma vaimustusin veelgi. Siis ta ütles,et tal on Eestis palju sõpru. Siis ma olin veelgi rohkem vaimustuses. Pärast Risto rääkis mulle, et Matti on mitu aastat elanud Aafrikas ja reisinud maru palju ja sellepärast ta arvatavasti räägibki inglise keelt. See oli maru....
Täna olen väsinud, kuid Jenny ja Katie kutsusid mu kaasa peole nendega. Ja Mikk tahab vist rohkem üksi olla, võibolla, et lähengi nendega. Saab tuulutada ennast veits ja ehk tantsidagi.
Meie rändurid jõudsid täna hommikul kl 6 "Lapimaale", ütlesin Royle, et ta saadaks mulle sõnumi kui nad kohal on. Neil oli mingi autojama ja nende sõit sinna kestis 18 tundi...Loodetavasti said nad täna ikka midagi veel teha peale magamise...

Tsaupakaa ;)