Õunakook lõhnab köögis ahjus, tuba on rahvast täis ja hing on rahulik...

Täna oli imelik päev. Hommik läks kiiresti ja üldiselt kogu päev. Täna olin esimest korda oma patsiendiga üksi. Käisin tema juures kaks korda, ja kokku tegelesin temaga tunni. Homme teen sama. Homme on üldse nii, et Satu ja Marja on Kuopios ja Sirpa on ainult meie hunniku õpilastega seal. Homme teeme palju koos Ristoga vist. Viime rahva interaktiivset tv-d vaatama ja siis teeme Aarole ja Terhole koduprogrammid. Loodetavasti ei veni päev eriti pikale. See nädal on olnud suht raske.
Otsisime täna Mikuga peale poes käiku postkontori üles ja siis sain Tossule lõpuks kirja ära saata. Muidugi saatja aadressi unustasin kiiruga taha kirjutada. Loodetavasti jõuab see ikka kiirelt kohale...
Vaatasime ka täna superstaari saadet inglise tüdrukutega. Nad võtsid selle isegi suht hästi vastu. See aasta on tase ikka nii madal, et jube. Paar lootust on kellest võiks veel midagi saada, kuid eks näis.
Meie muru on läinud täiesti hulluks, ma muidugi räägin sellega iga päev ja kastan seda. See on meie murudest kõige ilusam.
Meie muru alguses...

...ja peale minu hoolt ja armastust...

Praegu on tunne, et nädal võiks olla juba läbi. Aga ainult homne on jäänud...
Naiskad läksid täna Hollandi poistega "Lapimaale" Kuusamosse. Ehk siis Kesk-Soome nagu Mikk toonitab. Nad on seal pühapani, usun, et praegu nad veel sõidavad. Loodetavasti jõuavad nad sealt eluga tagasi...
Päikest kallikesed!
Nüüd koogile...
musimopsti :)