Kaks täitsameest ja üks tüdruk...

Selline on siin meil siis olukord hetkel.
Eile tuli siis Liks, käisime tal rongijaamas vastas, mina tulin otse töölt. Eile öösel magas Liks meie toas, kuna Siret oli veel siin ja ta pidi vara ärkama. Tänasest vast saab Liks endale täitsa oma toa. Paariks päevaks...Praegu nad Mikuga mängivad korvpalli. Mina ootan, et nad juba tagasi tuleks, siis saaks süüa. Kõht on juba tühi. Täna oli maru ilus hommik, päike paistis ja taevas oli maru sinine. Minu esimene mõte oli: välja! Kuskil lõuna ajal suutsin poisid ja ka Katie nõusse sebida ja läksime jalutama meie väikese poolsaare otsa poole. Seal on maru ägedad ilusad majad, ja see on kõik ju järve ääres täpselt. Otsustasime siis järve peale minna, mina muidugi virisesin alguses, samamoodi nagu kolmapäeval. Paaris kohas oli vesi isegi lahti, kuid muidu oli järv täiesti paksult jääs. Ja järve peal oli maru palju inimesi! Kõndisime suht kaugele järve poole ja leidsime ühe laheda saare. Poisid ronisid kohe sinna otsa, tegime neist pilti ja möllasime.

Varsti ronisime ka ise sinna ja poisid tegid meist pilti. See saar oli mõnus. Ja ilm oli ka niii mega ilus, päike säras, ja oli mõnus karge ilm. Lumi krudises jalgade all...See oli mõnus tunne! Tegime veel lumes jälgi, hundirattaid ja lumeingleid. Lõpuks kirjutasime kõigi nimed ka lumme ja muidugi tegime sellest maru palju pilte.


Pärast jalutasime tagasi ja nautisime ilma ja head seltskonda.
Kolmapäevast siis...läksin tagasi Kuntokartanosse. Tunne oli imelik, aga ikkagi oli kõik hästi. Hommikul ärkasin nagu alati ja läksin bussile. Kui sinna jõudsin siis hakkas rutiin tagasi tulema. Olin asjalik ja aitasin palju. Sain suht palju teha võrreldes eelnevate päevadega. Päev läks suht kiirelt, kuna koguaeg oli midagi teha. Eile pidin ma minema kl 7.30-ks juba tööle, pidin ärkama kl 6. Karm! Kuid hommikul päike säras ja ilm oli ilus. Ei suutnud ära oodata kuna välja sain. Sõin hommikust ja asusin teele. Neljapäev oli aeglane, meil oli vähe patsiente, ja vatsataud on tagasi. Kaks patsienti olid jälle haiged. Kuid meile pidi tulema ka uusi juurde, mis Satule ei meeldinud eriti, sest kui on ikka noroviirus siis pole vaja et uued inimesed ka selle saaksid. Nõme...Sain endale oma patsiendi kellega pidin tegema läbi tema harjutuskava, mille tegime talle koju. Kui teda vaatama läksin, siis ta oli väsinud ja ei tahtnud ennast kojuminekuks ära väsitada. Kokkuvõttes ma ei saanudki temag võimelda, ta läks enne koju. Satuga tegime veel ühe testi, mida Soomes tehakse veteranidele, kui nad saavad taastusravi. See oli iseenesest hea test, kuid meie patsient tahtis ainult kõike muud teha kui seda meie testi.Nii lõppes minu nädal Kuntokartanos.
Kolmapäeval peale tööd käisime Royga järvel kõndimas. Vahepeal on hea niisama tundide viisi kõndida ja vahepeale natukene ka juttu rääkida...Elu on maru keeruline, eriti kui sa ise ei taha, et see keeruline oleks. God dammit!!!

Jäljed lumes...

Avastasin, et kui pikalt lumes kõndida, siis varsti sa ei tunne oma jalataldu. Ja kui kaua lumes kõnnid, siis pärast kõval maal kõndida on ikka maru imelik!

Emban!


...Miks varem ma ei teadnud, et minnes käsikäes kui mina hetkeks peatun ka sina seisma jääd...
"Puudutus"