Viimase aja muljed...see tuleb pikk sissekanne, ma juba hoiatan ette...

...tegelt on praegu tunne nagu laulusõnades: "...why does every moment have to be so hard..."
Enamus saavad aru miks.Aga alustan algusest...
Viimase sissekandega võrreldes on asjad jälle muutunud.Hilde oli siin ja kuigi mul oli veidi teised asjad mõttes, siis meil oli väga lõbus nädal. Sain nalja ja napsu ja tantsu. Viimast kuigi vähem, käisime Genialistide klubis ära Kammega. Sealt leidis Hilde ühe "16- aastase" (loe: 27-aastase) arstitudengi. Mina igatsesin ja tegin vastamata kõnesid, lakkamatult. Sõitsime Hildega ringi, veetsime päevakese Kamme maal, sain nalja kui palju. Tutvustasime talle Eesti elu. Viisime ta isegi Tallinnasse kõigi minu vastuponnistuste vastu...kuigi ilm ei soosinud meid ja me saime palju vihma, oli meil Tln-s tore. Kogu päeva kõrghetk oli ühes Tln vanalinna enam vähem armsas kohvikus Hilde lause:"I think I don't like Tallinn very much, Tartu is much better!". See tõi naeratuse näole ja ilmselgelt olin ma temaga päri.Too õhtu viisime Hilde lennukile ja tõime Kristo koju. Üldiselt läks päev korda, kuigi tagasisõit Tln-st too päev oli kõige jubedam Tln-Trt sõit üldse.Vihm, vesiliug, 2 rebast teel ja null nähtavus...dsiisas kraist see oli jube. Aga jõudsime turvaliselt koju!
Nii, aga ilmselt siis nüüd põhilisest asjast, millest kuulda tahetakse. Minu Hollandi reis...Ehk siis minu lühikese ja igava elu 5 parimat päeva. Esiteks pabistasin ma jubedalt üksi reisimise pärast. Tegelikult pole see üldse nii hull. Ja ma ju armastan lendamist, see kuidagi rahustab mind alati. Küllap 10 kilomeetri kõrgusel olemine viib kõik kolepahad mõtted eemale. Ja muidugi selle reisi sihtpunkti jõudmist ootasin ma ülekõige. Ja selle inimese nägemist kes mind seal ootas. Jällenägemist...imelist taaskohtumist...Ja ma ei pidanud pettuma! Kui ma jõudsin Saksamaale, tegi mu kõht kukerpalle ja käed värisesid. Aga ma ei kartnud üldse...absoluutselt...Düsseldorfist pidime me sõitma kuskil tunnikese jagu et jõuda koju Hollandisse, Gronsveldi.Ja miks ma ütlen koju...sest see oli nii kodu, ma poleks elusees oodanud et nii tunnen. Aga kõik oli nii jubearmsalt kodune. Ja Roy koer, Douschka, kõige armsam väga suur ja karvane kaaslane üldse. Temaga käisime järgmise 5 päeva jooksul korduvalt jalutamas. Ja lõpuks ta isegi kuulas juba minu sõna. Temaga rääkisin esimesena Hollandi keeles...:D Uskumatu! Mis mind veel natukene ärevaks tegi oli muidugi perega kohtumine. Kuid see läks väga sujuvalt, kõik olid megatoredad ja lahked ja lõbusad. Kuigi Roy õega me palju ei suhelnud, tundus ta tore. Vanematega ja vanavanematega veetsime suht palju aega, ja see oli nii tore. Paremat polekski suutnud soovida. Reedel kui kohale jõudsin, me palju teha enam ei jõudnud. Sõime, käisime Douschkaga väljas ja läksime vara magama, selleks et laupäeval vara ärgata. Minu jaoks oli see üks magamata öö, võõras koht, närv järgneva päeva ees ja tiksuv kell. Laupäeval ärkasime vara, sõime, panime viisakalt riidesse (esimest korda nägin Roy'd pintsakus!!) ja suundusime matustele. Kuigi see hommikupoolik oli minu jaoks väga jube ja ma olin kohutavalt närvis (kogu perekonnaga tutvumine ja veel sellistes tingimustes), ei oleks ma tahtnud olla mitte kuskil mujal. Olin õiges kohas, ja Roy kõrval, ta oskab mind alati nii imeliselt maha rahustada. Oli kuidagi ebaõiglane olla küll väliselt kurb, kuid samas seesmiselt nii õnnelik. Kui tseremoonia kirikus ja krematooriumis sai läbi, läks veidi kergemaks. Kohvilauas olid kõik väga rahulikud ja naersid ja lobisesid juttu. Ka mina suutsin oma selle päeva esimesed söögiraasukesed endale sisse pigistada. Õhtupoolikuks oli planeeritud Roy sünnipäeva tähistamine vanavanematega ja sõpradega. Sõime õhtust, rääkisime juttu (väga kahju oli et Roy vanavanematega rääkida ei saanud väga, nad nimelt ei räägi inglise keelt, nendega suhtlesin kas Roy või vanemate või Roy sõprade abil), mängisime wii'd ja siis lõpuks öösel läksime välja. Läksime Maastrichti ühte pubisse, mis ei olnud üldse pubi moodi. Seal oli sigapalju inimesi, ja sellel hetkel võisid nad veel suitsetada avalikes kohtades. Kui mul oleks olnud peotuju, oleks see olnud väga tore. Olime siis kolmekesi seal (Harm oli ka, Roy sõber), tantsisime vähe ja varsti kõndisime tagasi Harmi juurde ja sealt koju. Kuna päev oli olnud pikk ja magamata öö seljataga, saime järgmine hommik üles suht päevapoole. Plaan oli minna Maastrichti linna vaatama. Võtsime rattad, mina sain Roy vanaema ratta (mis oli sigaarmas ja lahe ja hea ratas) ja Roy enda oma ja asusime teele. Ja muidugi need jalgrattateed, see on imeline...Uskumatu, kuidas sa saad igale poole jalgrattateedpidi. No peaaegu igale poole. Üldiselt oli see väga vahva päev, päike säras kõrgel taevas, jalutasime vanalinnas ja ronisime linnamüüril või mis sellest alles oli. Istusime pargis ja nautisime päikest, kõndisime loomapargi juures ja sõime jäätist, istusime peaväljakul kohvikus ja jõime karastavaid jooke. Tegime palju pilte ja jalutasime päikesepaistel. Õhtupoolikul sõitsime kodupoole ja mina juhatasin teed, imehästi jäi meie tee meelde kuidagi. Kuigi need jalgrattateed olid suht eksitavad vahepeal. Koju jõudes käisime veel Dousckaga jalutamas ja pilte tegemas, sellistest toredatest traditsioonidest nagu majja lapse sündimisel maja ette kure panemisest vastavat värvi lint kaela ümber, või siis keskkooli lõppu tähistava lipuvarda jäädvustamisest (mille otsa tõmmatakse siis koolikott ja raamatud ja kohaliku asula või Hollandi lipp). Ja muidugi kõik need superarmsad majad ja aiad, mille nägemisest ma kuidagi isu täis ei saanud. Ka Roy aed oli ilus ja suur, tegin sellest palju pilte, aedadehull nagu ma olen. Kui Roy ema seda kuulis, siis oli otsus selge. Mind pidi viidama Roy tädi Annelies'i juurde. Seda ilu mida ma seal nägin, ei osanud ma eales aimata. Aga sellest veidi hiljem. Samal õhtul käisime väljas söömas vanematega ühes väga armsas ja rahvuslikus restoranis. Sain süüa elu parimat liha ja väga lahedalt serveeritud kartuleid. Väga väga tore lõpp mõnusale päevale!
Esmaspäevale oli siis planeeritud pikem jalgrattasõit Annelies'i juurde, kuhu oli muide kuskil 10 km. Kuskil kilomeeter sellest oli mäest üles ja ütleme nii, et see mägi polnud just väike, mõtlesin küll et Madalmaad, aga võta näpust. Igal juhul väikse abiga saime sealt üles. Theo (Roy isa) tuli ka meiega kaasa, see oli tore. Lõpuks jõudsime siis kohta, kus mina sain oma lahitvajunud suu mitte just eriti tihti kinni panna. See oli nii kirjeldamatult ilus ja idülliline...selle jaoks ei olnud sõnu. Pildid, mis ma tegin ei jäädvustanud pooltki seda ilu mis seal oli. See oli sõna otsese mõttes idüll. Istusime ühel lugematutest terrassidest, jõime sidrunivett ja sõime võileibu Roy tädi ja onuga. Hiljem ajasime juttu ühe toreda Hollandi paarikesega. Kõik tundsid huvi minu vastu, minu päritolu vastu, ja selle vastu kuidas tutvusime. Ja selle vastu, mida edasi teeme...Selle koha pealt olime mõlemad tagasihoidlikud. Kui ma arvasin et Annelies'i juurest lahkudes saab idüll läbi, siis ma eksisin. Nimelt me sõitsime tagasi veidi pikemat teed pidi (kuskil 25 km) ja ma olen väga rahul, et nii otsustasime. Ilm oli kohutavalt ilus, parajalt päikeseline ja soe ja jalgrattasõit sobis ideaalselt. Sain näha ümbruskonda ja seda idülli. Mõnel hetkel oli tunne, nagu sõidaksime jalgratastega kuskil Itaalias Toskaanas või Hispaanias. Soe ja päikeseline ilm, väiksed keerduvad külateed, viinapuuaiad ja imelised aiad ja majad, väikesed ja kallid autod, mäed ja orud ja metsikult ilus loodus. Ja meie kolmekesi keset kõike seda ilu. Parim päev, parimad inimesed, parimad hetked. Kokku sõitsime maha umbes 30-40 km aga üldse ei olnud tunne, nagu see oleks nii palju olnud. Peale seda esimest mäge, ükski teine mägi enam raskusi ei tekitanud. Tundus, nagu mitte miski ei ole raske elus või kui on siis sellest saab koos üle. Õhtupoolikul sõitsime Roy vanavanematega Hollandi-Belgia piirile kaltsiumkivi koobastesse. See oli väga tore õhtupoolik, me olime küll sügaval sügaval maa- all, kuid veetsime väga toredad 2 tundi. Tegime palju pilte ja nautisime iga hetke. Peale koopaid oli planeeritud kodus grillimine. Sain üllatuse osaliseks, Albert (Roy sõber, kellega tutvusin juba Soomes) tuli tere ütlema, ja tõi mulle ilusa kimbu lilli. See oli väga tore üllatus. Kahjuks ta meiega kauaks ei jäänud. Hiljem meie siis sõime õhtust, nautisime väligrilli soojust ja klõpsisime pilte. Rääkisime juttu ja nautisime õhtut. Pärast koristasime ja pesime kõik koos nõusid...See oli maru päev. Kuigi see oli minu viimane päev, siis ma ei olnud kurb. Paar korda pisarad küll tulid ja ei tahtnud ära minna, kuid sain võitu. Nutmiseks lihtsalt polnud vajadust. Viimane hommik oli suuri raskusi ülesse saamisega. See tundus nii uskumatu, et mu reis oligi peaaegu läbi. Jätsin hüvasti vanematega, poetasin hunniku pisaraid (eriti emaga hüvasti jättes), kuid üldiselt jäin rahulikuks. Alustasime sõitu Düsseldorfi poole, olime mõlemad vaiksed ja küllaltki rahulikud. Mina nutsin vaikselt autos päikeseprillide taga...Kui lennujaama jõudsime ja koos check-in'i ära tegime, saime veel natukene väravate ees aega veeta. Varsti pidin siiski minema turvakontrolli ja tuju oli täbar. Kuid teadsin et see pole millegi lõpp, see on alles algus...:)
Huhh...sai vist kõik öeldud. Ilmselgelt ootan ma kannatamatult augustit, mil näeme jälle.
Aga hetkel on raske...väga raske. Arvasin, et olen tugevam...
Nüüd küll enam rohkem ei jõua kirjutada...kogun vähe ja siis jälle. Ja Kampsik kallike, see kõik on sulle!!!Edu seal kaugel kängurumaal!
Kallistan kõvasti!