Suurlinnatibi memuaarid...

Heheee...Helsinki on ju suurlinn ometigi;)!
Neljapäev siis algas väga unise hommikuga, asjad mul koos eriti ei olnud ja sellepärast kolistasin kuidagi eriti kõvasti too hommik. Kerge närv oli sees kuna minek oli ikkagi Helsinkisse. Ja muidugi arvestades asjaolu, et ma läksin teist korda elus meie väikelinnakese raudteejaama, mille asukoha suhtes ma vaid oskasin aimata. Siiski leidsin ma selle kiirelt üles ja sain isegi pileti. Aga natukene kurvem või siis naljakam oli see, et ma istusin rongis valesse vagunisse, minu koha pilet muidugi müüdi, aga õnneks see oli üks väga hästi inglise keelt oskav mees, kes tegi mulle lahkelt selgeks et ma olen vales vagunis. Selle vea parandasin Lahtis umbes..Veits piinlik oli, aga palusin vabandust ilusti ja läksin oma kohale. Tagasi tulles olin tähelepanelikum! Jõudsin siis Helsinki ja Kadri juba helistas, et kus sa oled kallike. Natukene läks aega enne kui me üksteist leidsime ja kihutasime üksteist kallistama. Maru! Otsisime ühe veidi odavama ja soojema koha ning jutlesime oma paar tunnikest. Kl 4 ajal pidin emaga kokku saama, Kadri tuli kaasa. Leidsime siis mu ema ja mõtlesime, et mida edasi teha. Käisime ostsime ühe koogi ja siis jätsime Kadriga hüvasti, niuks... Emaga läksime siis hotelli ja puhkasime natukene. Natukese aja pärast pidime minema Helsinki araabia linnajakku ühte korterit vaatama, mida pakutakse emale töötamiseks. korter oli megailus, ümbruskond mulle väga ei meeldinud. Peale seda kiiret külaskäiku läksime poodi süüa ostma, kuna ilmselt raha kokkuhoiu mõttes me välja sööma ikka ei läinud. Õhtu veetsime hotellis, vaatasime telekat ja vahetasime muljeid. Hommikuks oli planeeritud meil kokkusaamine Tuula ja Hannuga Sokose hotellis, kus nad peatusid. Kui sinna jõudsime siis vaatasime küll, et ahsoo mõned elavad siis purskkaevuga hotellis. Muidugi meie vastumeelsusest mitte hoolides tahtsid nad meiega hommikust süüa. Läksime siis kõik koos 10.korrusele kus oli ikka meeletu valikuga rootsi laud. Meie hotell oli sellega võrreldes nagu naljategemine. Mina siis võtsin hunniku puuvilju ja värskelt pressitud apelsinimahla. Tuulat ja Hannut oli näha tore, aga samas oli maru uni ja nad rääkisid hoopiski mingitest tööasjadest. Peale kerget teistkordset hommikusööki läksime kõik oma teed. Meie emaga hotelli, et oma asjad kokku panna ja toa vabastada. Nemad oma tuppa ja siis rongipeale. Panime siis asjad kokku, panin ema trammi peale ja alustasin oma neljatunnist seiklust Helsinkis. Viisin oma seljakoti ja lilled rongijaama alla kappi, 4 EUR'i eest sain seal neid hoida (röövlid!!!). Otsustasin et alustan oma reisi senativäljakult ja seda ma ka tegin. Tegin pilte ja nautisin oma lemmiklinna. Senativäjakult läksin sadama poole, kõndisin turu poole, seal ei olnud palju müüjaid, jalutasin edasi ka turuhoone poole, ja siis otsustasin minna mere äärde Merikatule. Mõeldud-tehtud, kõndisin mere äärt pidi ja 20 min pärast olingi kohal. Seal on ikka maru ilus, tegin pilte. Istusin pingil ja nautisin ilma. Tee peal leidsin paar kohta kus musta mulla seest olid oma rohelised pead välja pistnud juba lumikellukesed, ühes kohas oli isegi nartsiss juba peaaegu õitsema puhkemas. Tegin pilti ka, et kõik ikka mind usuksid. Tagasiteel linna hakkas sadama megalahedat paksu lund, mis siiski mõne minuti möödudes muutus lörtsiks ja siis kohe järgnevalt vihmaks. See ei olnud eriti tore, siiski ma läksin turuhoonesse ja ostsin endale ühe patonki ja siis sõin selle pargis ära. Ning siis alustasin oma sopingutuuri. Kõndisin mööda Aleksanterikatut ja astusin julgelt sisse poodidesse nagu Zara, Vero Moda, H&M, Lindex ja Seppälä. Oot...tupsuke saatis sõnumi, pean talle vastama. Niih, nemad seal päevitavad ja maru kuum on. Jätkan siis... Eile andsin ma hoopis uue tähenduse lausele "Helsingisse šoppama!", seal on ikka suht hull, inimesi on igasuguseid. Kuulsin mitu korda Eesti keelt nii poes kui tänaval. Helsinki on ikka suht maru! Aga koju oli ikka ka maru hea tulla, kolm tundi suutsin ringi tammuda aga siis maandusin tagasi raudteejaamas ja ronisin rongile ning seekord õigesse vagunisse.
Rongis oli tore, sain ühe soome tüdrukuga tuttavaks ja Kouvolast istus minu kõrval üks meeldiv soome tädi. Olin rahul!
Kui Lappeenrantasse jõudsin oli kerge väss juba aga teadsin, et pean kiirelt koju rühkima. Lilled olid ju kaasas. Kl 7 olin kodus ja Siret oli mulle alla vastu tulnud, see oli lahe. Marin ja Siret tulid kohe muljeid kuulama ja küsima asju, Mikk võttis minu tagasitulekut temale omase emotsioonitu külma rahuga. Kokkuvõttes on ikkagi hea ja tore tagasi olla, olen rahul!
Muidu on siin viimaste päevade jooksul muutunud olukord kergelt uueks. Meil ei ole mitte enam Siretit ja Marinit vaid korraga kas perekond Van Wijk või siis perekond Van Den Boorn. Ma usun, et mõistate millest ma räägin...
Teine asi on Ungarlased, kes külma rahuga on otsustanud oma nõusid mitte ära pesta. Mina lähen jälle kööki süüa tegema ja avastan, et kõik pannid on mustad ja kraanikausis. Mhh...kergelt häiriv on see. Ja muidugi ka see kuidas nad külma rahuga meie kruuse, kausse kasutavad ja siis ilma mingisugusegi häbitundeta need meile tagasi annavad. Halloo, kaine mõistus!
Ootan juba Inglise tüdrukuid!
Täna on jälle hoki... seda ka ootan. Saab plaksutada ja juubeldada jne.
Täna hommikul käisime Mikuga trennis, ja kuulsin esimest korda elus teda ütlemas lauset, mida ma poleks kunagi tema suust uskunud: "Pole mõtet ju iga päev lõunani magada!". Vapsee... minu vastus sellele oli, et kes sa oled ja mis sa Mikuga teinud oled? Pärast sõime perekond Van Wijkiga pannkooke...
:)
Mikk räägib koguaeg, et tema unenäod on imelikud, aga tegelikult on minu omad veelgi imelikumad. Enamus hommikutest ma hoian kahe käega peast kinni ja mõtlen, et mida perset. Kuidas mu aju küll selliseid asju genereerida suudab... Hakkan kergelt hulluma vist...

Tsau-pakaa